Trail Baltic. Väljasõit rohelisse (2023)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Rail Balticu raja läbi kõndinud kunstnik Hanna Samosoniga

Kuidas Levilaga koostööni jõudsid?

2018. aasta talvel tegin Rail Balticu trassil matka läbi koolitööna ja seetõttu oli see mul kunstiportfoolios. Tegin fotojäädvustusi ja kirjutasin rajal kogetu põhjal tekste. Marianne ja Maria Arusoo [kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhataja] juhtusid koos tennist mängima. Levila oli Mariannele väljendanud soovi koostööd teha, ning olles mu eelmise matkaga kursis, soovitas Maria minuga ühendust võtta.

Kuna nemad tahtsid rännakut esialgu korraldada suvel, aga mina olin käinud talvel, siis pakkusin, et võin selle uuesti läbi käia ja neile pilte teha. Daniel pakkus, et ma võtaksin nende projektist osa. Kuidagi niimoodi jooksis see kokku.

Sellepärast olidki tuttavad koerad rajal?

Jah, aga eelmine kord ma väga kartsin neid. Mu vanaema oli meie seast lahkunud paar päeva enne matka alustamist ja seetõttu olin ma eriti tundlik, hirmul ja leinas. See peegeldus ka sellesse, kuidas ma metsas maailma tajusin. Lõpupoole muutus kõik helgeks, aga matka esimene pool oli keeruline. Kui oled ise hirmul ja kardad, siis peegeldab kõik ümbritsev sedasama sulle vastu.

Koertest käisin esimesel korral suure ringiga mööda. Vahepeal kartsin karu niimoodi, et ma ei suutnud paigalt liikuda, sest olin hirmust halvatud. Oli selline tunne, et kohe ta tuleb, aga tegelikult oli mu sisemaailm lihtsalt ülimalt tundlik. Ja kui aus olla, siis tegelikult ühel külateel ilmuski Karu (koer – toim) ootamatult välja ja hakkas mulle peale hüppama. Samal ajal peremees hüüdis maja lävepakul seistes: „Karu, Karu, tule koju!“

See oli hoopis teistsugune Karuga kohtumine, kui oskasin hirmust tingituna ette kujutada. Reaalsus ei olnudki nii hirmus, vaid palju kergem ja mängulisem.

Talvel ja sügisel rändasid selleks, et leitsakut ja putukaid vältida?

Ilmselt oleks suvel olnud keerulisem jah. Tahtsime Levilaga seda tegelikult suve lõpus teha, aga meil läks aega tehnilise lahenduse leidmisega. Mõtlesin alguses, et mis see siis ära ei ole: panen mobiili tööle ja striimima. Asjatundjad pidid ette valmistama ja see võttis aega. Seetõttu lükkuski rännak sügisesse. Aga oligi hea, sest ilm oli tegelikult soe ning suvel olnuks parmud ja putukad kallal, mis oleks väga väsitav olnud. Ilm oli täpselt paras, suurema osa ajast ilus ja ka vihm eriti ei heidutanud.
/---/
Intervjuu täistekst:
INTERVJUU | Kunstnik kõndis läbi Rail Balticu raja: alguses kartsin karu, aga sammhaaval liikumine tekitas usaldust elu vastu
Raun, M. (2023). Rail Balticu müstilistel radadel. Kas ja millal need viivad kuhugi?. Eesti Päevaleht, 22. märts, lk 12–13.

Arvustusi

Helena Streimann: „Üks selle inspireeriva projekti suuremaid õnnestumisi on see, et vaatajale näidatakse palju enamat kui ainult matka­rada. Kuigi film koosneb spontaanselt filmitud kaadritest Hannat ümbritsevast elust, on lummav, kuidas filmi käigus kujuneb välja ka sümboolne tasand ja temaatiline sidusus. Sellel ekspeditsioonil puutumata loodusse uuritakse tänapäevast Eesti maaelu, äsja avastatud tehnoloogia võimalusi, inimeste suhet loodusega, meedia ja ajakirjanduse tegelikku olemust – ja isegi surma. /---/

Kõrver rõhutab, et oli eelkõige huvitatud sellest, kuidas käsitleda mõnda poliitilist teemat (nagu näiteks Rail Balticu rajamine) uudses ja kaasavas vormis. Võtnud kasutusele otseülekande, on tegijad andnud vormi abil sisule uue võlu: nimelt täpse aja- ja kohataju, mis kipub tänapäeva filmis arvukate katkestatud tegevusliinide tõttu sageli kaduma minema (näiteks kas või rongireisid). Otseülekande tõttu mõistab vaataja täielikult ja vahetult, mida tähendab Rail Balticu trassi läbimine, seejuures luuakse ka uudne tunnetus pingetest. Pikkade, vahejuhtumiteta matkade jooksul ei saa vaataja kordagi lahti tundest, et kohe toimub sündmuste käigus mingi ootamatu pööre. See kõik teeb sündmused emotsionaalselt veelgi mõjuvamaks.

Vormiga eksperimenteerimisega, nagu ka siin, kaasnevad alati kahtlused ja hirmud lõpptulemuse osas. Filmi tegijad andsid endale algusest peale aru, et selline projekt nõuab õnnestumiseks palju tööd. Lisaks suurele füüsilisele koormusele tuli lahendada ka mitmed tehnilised väljakutsed. Erinevalt segadusse ajavatest ja vastuolulistest poliitilistest küsimustest, mis ümbritsevad Rail Balticut, oli otseülekande eesmärk tagada pidev ja aus, lõikamata ja kallutamata visuaalse info voog. Ei tohi siiski unustada, et „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“ on otseülekande töödeldud versioon, mis tähendab, et mingi objektiivsuse kiht on läinud filmis pöördumatult kaduma. Siiski võib juba ainuüksi terve trassi rasketes keskkonnatingimustes läbimise otseülekannet pidada suurepäraseks saavutuseks.

Veelgi enam: projektiga, kus keskkond ise saab sõna oma loo jutustamiseks, on filmi tegijad murdnud välja omaenda kontrolli alt. Nende võim on taastunud alles filmi toimetamisel. Just selliste, tegijaid proovile panevate projektide tulemina sünnivad teedrajavad ja julged teosed, mis annavad võimaluse vaadata uuest küljest nii dokumentaalfilmi formaadile kui ka sellele, kuidas kasutada uuenevat tehnoloogiat meie ajastu lugude jutustamiseks.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/looduse-roobastel-ehk-rail-balticu-tegelik-hinnasilt/
Streimann, H. (2023). Looduse rööbastel ehk Rail Balticu tegelik hinnasilt. Sirp, 17. märts, lk 28.

Kaspar Viilup: „/---/ meenutab rohkem mõne suunamudija sotsiaalmeediasse postitatud klippi, kuid just see vorm näitab, kuidas meie aega on võimalik vaadata ühtviisi selge pilguga nii häbitult ausas „Savvu­sanna sõsarates”, aastatepikkuse töö tulemusena valminud „Päikeseajas” kui ka pooletunnises, justkui põgusalt sähvatavas „A nagu Armastuses”.

Ilmselt näeme sedalaadi filmiprojekte lähiajal rohkemgi, sest samas suunas liikus näiteks ka Marianne Kõrveri „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse”, mis on otsekui sissejuhatus uut dokiaastat avavale Martti Helde „Vara küpsele”. Hanna Samosoni rännakud Rail Balticu radadel, mis on suuresti üles võetud väriseva GoPro-kaameraga, kompenseerivad oma tehnilist lihtsakoelisust nutika montaaži ja lähenemisega, kus keerulisi teemasid ei suruta peale, vaid need jõuavad kuidagi muuseas vaatajani. Omal moel tekitab see film isegi mõtte, et meil kõigil on ju nutitelefon taskus, miks me ise seda filmi ei teinud.“

Viilup, K. (2024). Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 91–96.