Suur noos (2022)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Jukka-Pekka Valkeapääga

Olete öelnud, et Soomes ei ole tehtud sellist filmi, kus alkoholismi oleks hästi näidatud. Kas «Suur noos» on see film, kus alkoholismi näitamine on ehe?

Ma mõtlesin pigem seda, et ei ole tehtud või ei ole mina näinud häid alkoholismi käsitlevaid Soome filme. Nendes joomafilmides on mäda see, et seal on kindla peale vaja moraali lugeda. Filmist käib läbi selline joon, et tegelased on alkoholismi küüsis ja siis nad lõpuks saavad aru, et see on halb ja tuleb ennast parandada. Sellised lood ei ole väga huvitavad.

Ma tahtsin teha filmi ilma moraalilugemisteta ja vaadata, mis juhtub inimesega, kui ta joob aastakümneid. Milline ta välja näeb ja milliseid otsuseid teeb. Sellistel tegelastel on krimifilmides palju võimalusi. Tavaliselt on põnevusfilmides geniaalsed kriminaalid, kes viivad ellu mingit geniaalset plaani. Mis on aga joodiku plaanid, kui ta tahab kuritegu toime panna? Sellisel lähenemisel on väga suur koomiline potentsiaal.
/---/

Rääkige lähemalt, kuidas «Suure noosi» idee tekkis. Kas tõesti sai kõik alguse ühest fotost?

Pekka Strang, kes mängis mu filmis «Koerad ei kanna pükse», tegi seriaali «Paradiis», ning saatis mulle pilte Fuengirolast (Hispaania linn, kus on suur soomlaste kogukond – toim), kus ta oli võtetel. Pildid olid sealsete soomlaste elust, soome baaridest, menüüdest ja reklaamidest. Ja üks pilt oli 60-aastasest naisest, kes oli Fuengirola baari katuseterrassil veebruaris, kui oli külm, ja tal oli seljas kerge jope. Sel naisel oli ees toop külma õlut. Ta vaatas klaasi põhja ja see pilk, mis sel naisel oli, šokeeris mind. See oli pilk, kust ma lugesin erinevaid asju, nagu see naine oleks näinud ennast peeglist või näinud oma minevikku ja tulevikku. Siis hakkasin selle pildi ümber kirjutama krimistsenaariumi. Kirjutasin esimest versiooni koroona ajal ja siis sain aru, mis suunas see liin läheb ja millest lugu räägib. Suures osas räägib see maailmalõpust.

Koroonaaeg andis kirjutamisele kindlasti oma varjundi.

Alguses oli surmahirm: keegi ei teadnud, mis juhtub, kui kaua see kestab ja millega lõpeb. Kindlasti mõjutas see mind käsitlema stsenaariumi surmahirmu kaudu. Surmahirm on kõikidel tegelastel mõttes. Näiteks Matol, kes räägib kosmilistest plahvatustest ja aegade algusest, ning Marjaleenal, kes ärkab korraks alkoholiuimast ja mõtleb, et kuhu need aastad on kadunud. Surm justkui on kõigil mõtetes.

Kuidas leidsite Ninja osasse Pääru Oja?

Produtsent Daniel Kuitunen soovitas teda. Ninja roll oli väga nõudlik. See ei olnud üheplaaniline, vaid mitmekihiline. Selleks oli vaja näitlejat, kes on võimeline näitlema rolli rolli sees. Kutsusin katsetele kuus inimest, kellest osa olid mu lemmikud. Päärut olin ma varem filmides näinud ning olin ette veendunud tema andekuses. Kui ta proovivõttele tuli, siis läks see väga hästi ja pärast seda oli juba kerge valikut teha.

Täitsa jahmatav, kuidas teil õnnestus Pääru Ojalt eemaldada kõik temale iseloomulik, nagu atraktiivsus ja selline poisiliku mehe aura. Ninja on ikka täielik veidrik, pehmelt öeldes.

Jaa, see oli tõesti väga raske roll.

Ja see hääl!

See hääl tuli viimasena. Pääru harjutas seda kaua. Võtted olid juba algamas, kui ta selle paika sai, ta pidi ju suutma selle häälega ka näidelda. Pääru võttis selle rolli jaoks kaalust alla ning grimm ja riietus andsid ka juurde. See on karakter, kes ei ole see, kellena ennast näitab. Selle mängimiseks on vaja intelligentset ja nutikat näitlejat, kes oskab neid kihte peale laduda. Pääru on kindla peale selline näitleja.
/---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7652583/intervjuu-jukka-pekka-valkeapaa-hea-film-paneb-vaataja-proovile
Ester-Väljaots, B. (2022). Jukka-Pekka Valkeapää: hea film paneb vaataja proovile. Postimees, 21. nov, lk 24–25.

Loe ka intervjuud Sirbis:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/paikeseranniku-promillikombo/
Koppel, A. (2022). Päikeseranniku promillikombo. Sirp, 25. nov, lk 28–29.