Kukerpillide rapsoodia (2022)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust Raimo Jõerannaga

Miks Kukerpillid?

Mul tuli juba 2013. aastal mõte, et neist tahan filmi teha. Eesti Filmi Instituudist ära tulles (Jõerand töötas seal aastatel 2006–2013 dokumentaalfilmide eksperdina – toim) kirjutasin üles, millega võiksin tegelda, Kukerpillid sealhulgas.

Aga miks? Eks nad on nähtus eesti kultuuris ja ka kultuurist lahutamatud. Pealegi on Kukerpillide akordionimängija Arne Haasma minu äi. Seetõttu olen neid näinud lähedalt juba varem. Nad meeldisid mulle selliste väärikate isikutena. Nägin ükskord, kuidas nad Arne sünnipäevale tulid. Saabusid, istusid aias maha, tegid viski lahti ja oli kuidagi see tunne, et meestel, kes on päevad läbi koos, polegi tarvis enam midagi öelda, lihtsalt võtame nüüd natuke napsu ja… Vaatasin neid seal niimoodi selja tagant ja nad kangastusid mulle seal puude all kuidagi erilisena – et siin nad nüüd on. Siis olid Kukerpillid alles 30-40aastased ja ma ei osanud leida neile ütlemiseks mingisugust põhjendust, miks ma tahan neist filmi teha. Mõtlesin, et võib-olla on natuke liiga vara. /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/korgliiga-kukerpallurid/
Priimägi, T. (2022). Kõrgliiga kukerpallurid. Sirp, 2. sept, lk 10–11.

Loe ka intervjuud Raimo Jõerannaga:
https://kultuur.postimees.ee/7604949/intervjuu-50-aastat-kukerpillid-naevad-siiani-vaeva
Sauter, R. (2022). 50 aastat: Kukerpillid näevad siiani vaeva. Postimees, 14. sept, lk 16–17.

Arvamusi filmist

Andrei Liimets: „“Kukerpillide rapsoodia“ pole siiski tervet karjääri endasse mahutav retrospektiiv ega muusikaliste mõjutuste kaardistus. Jõerand on pigem vaatlev dokumentalist, keda näivad öeldust ja tuntust enamgi huvitavat ütlemata või avalikkuse pilgu alt kõrvale jäänud asjad, argised suhtlusolukorrad, inimesed oma loomulikus keskkonnas lihtsalt olemas, väike suure keskel.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7602234/nadala-film-kukerpillid-50-armastatud-rahvaband-sarab-dokumentaalis
Liimets, A. (2022). Kukerpillid 50: armastatud rahvabänd särab dokumentaalis. Postimees: AK, 10. sept, lk 20.

Pilleriin Raudam: „Dramaturgiaraamid, mille sisse sümpaatsed muusikud on pandud, võiksid olla tugevamad. Film on üles ehitatud kulgemisele, ent igal teekonnal võiks olla ka lõpp-punkt. „Kukerpillide rapsoodias“ on selleks 50. juubelikontsert, mis on ka igati loogiline ja hea valik, kuid selle oleks võinud filmi alguses tugevamalt ja põnevamalt paika panna. Ka kasvamine juubelikontserdi suunas võiks olla selgem. Kukerpillidele ja iseäranis nende publikule oluline kontsert kipub filmi vältel isegi meelest minema, kuna selleks ei tehta ettevalmistusi ega tule see ka jutuks. Vahepeal tekib kahtlus, et äkki film ei lõppegi sellega. Kulgemise ja teekonna motiiv kannab ning publik tunni aja jooksul Kukerpillidega koos ka kulgeda saab. Puudu jääb sellest, mida vaatajal on põhjust oodata. Muuseas, juubelikontserti filmi lõpus me peaaegu ei näe, kuid sellest ei tunne ka puudust. Jõerand on kõrvutanud suure kontserdi ja varem mainitud väikese, rõhutades, et Kukerpillid on ikka Kukerpillid, hoolimata sellest, kui suurele publikule esinetakse. Nende asi töötab samamoodi nii suurel kui ka väiksel laval.

Pole mingi saladus, et nii Eesti filmirahastajatele kui ka publikule meeldib Eesti asi. Vahel on seda Eesti asja isegi raske defineerida, kuna selle katuse alla mahub nii palju, ent Raimo Jõerand on suutnud kinni püüda Kukerpillide fenomeni Eesti kultuuris. Miskipärast on just nii, et isegi kui pole kunagi elus kontserdil käinud, siis sõnu tead ikka. Meenub see mees filmist, kes Emajõe ääres Toomas Kõrvitsale seletab, et Kukerpillid oli tema isa lemmikbänd ja nüüd on see ka tema lemmikbänd. Sellest piisab, et võtta Kukerpillide tööviljad pärast viitkümmet aastat hästi kokku.” /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/aarmiselt-eestlaslik-muusikadokumentaal/
Raudam, P. (2022). Äärmiselt eestlaslik muusikadokumentaal. Sirp, 16. sept, lk 12.

Madis Kolk: „Pisut kunstlik on ka üleminek, kus Üllar Salumäe räägib Urvaste kirikus piiblitõlkest, kirikus lendab ringi lind ning algab Ike Volkovi ja Henno Käo laul „Üks poiss kadus linna kord õhtu eel…”, taustaks kaadrid Andres Söödi filmist „Draakoni aasta”. Selline maa- ja linnakultuuri vastandamine on Kukerpillide puhul samuti liialt lihtsustav. Kukerpillid on ERKIs sündinud bänd, nii nagu Päratrustki, ja Ike Volkov koguni endine Tallinna peaarhitekt. Kõnekas on bussis toimuv vaidlus selle üle, kas Kukerpillid on refräänibänd — Volkov kaasab oma argumentatsiooni Pink Floydi. Hiljem, juubelikontserdiks pilli häälestades ja sõrmi soojendades mängib ta omaette Led Zeppelini „Black dogi”. See Kukerpillide kogu rahvast liitev universaalsus ei tulene linna- ja maakultuuri vastandusest, pigem ühisosa tajumisest. Kui nad tegid oma 50. sünnipäevaks erinevate heliloojate lauludest plaadi nimega „Akadeemia”, siis meenutagem kas või nende 30. sünnipäeva albumit „Meie küla laulud” (näiteks Hendrik Sal-Salleri soome aktsendiga lauldud „Oi külad, oi kõrtsid”), mis rõhutab, et nad ei anna mingit põhjust nostalgiaks ja sentimentaalsuseks.

Niisiis, ühteliitvad ja universaalsed Kukerpillid avanevad ise — seda liigselt rõhutama kippuvad kaadrid ennemini lõhuvad läbivat kujundisüsteemi.“ /---/

Arvustuse täistekst: https://www.temuki.ee/archives/6521
Kolk, M. (2022). Läniku minoor ja Kukerpillide mažoor [filmidest „Marju. Südame kutse“ ja „Kukerpillide rapsoodia“]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 104–110.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid:

katkendid Johannes Pääsukese filmist “Pilte Setomaalt” (1912);
katkendid Andres Söödi filmist “Draakoni aasta” (Tallinnfilm 1989);
katkendid Mati Põldre filmist “Tallinna karneval” (Eesti Telefilm 1986)
ja fotod Eesti Rahva Muuseumi, Rahvusarhiivi filmiarhiivi, Värska talumuuseumi ja Jaan Tootseni kogust.