Kadunud isa (2022)

1960-70ndad tõid nõukogude Eesti halli ja etableerunud kultuuripilti uue laine andekaid noori poeete ja kirjanikke, maalikunstnikke ja teatriuuendajaid. Käes oli muutuste aeg ja tunda oli vaba mõtte sündi.
Evald Hermaküla alustas oma teatriteed noore, vihase geeniusena “Vanemuise” teatris, kus tõi lavale mitu siiani legendaarset lavastust. Ta oli teatriuuenduse peamine eestvedaja. Hermaküla suund oli selge – eemale tekstist ja mõistuspärasusest alateadvuse poole.
Täispikk dokumentaalfilm räägib loo autori kasuisast Evald Hermakülast (1941-2000), karismaatilisest näitlejast, lavastajast ja väsimatust teatriuuendajast. Filmis segunevad lavastuslikud ja autori isiklikud mälupildid dokumentaalse arhiivimaterjaliga ning Hermaküla kaasaegsete mõtetega teatrist, elust ja surmast.
Film uurib lavastaja ja kunstniku loomepsühholoogiat ja selle totaalset mõju läbi Hermaküla traagilise elutee, mis lõppes vabasurmaga.