Kadunud isa (2022)

Autor oma filmist

Loe intervjuud filmi autori Maria Avdjushkoga:

https://epl.delfi.ee/artikkel/96289109/maria-avdjushko-loodan-et-evald-annab-mulle-filmi-andeks
Kruus, T. (2022). Maria Avdjushko: Evaldi jaoks olid teatrirollid lihtsamad kui elurollid. Eesti Päevaleht: LP, 1. apr, lk 10–14.

Arvamusi

Peeter Sauter: „Hermaküla keeruline isiksus avaneb vähe ja eks olegi raske lahti muukida. Ühest küljest väga avatud, pea kuklas, hõlmad laiali, naer näos, teisalt suletud ja introvertnegi, pea maas, mõrult vaikimas, pausi pidamas. Sees tohutu energeetiline purakas, ja kui aku tühi, siis surma piiril. Riivamisi neid teemasid puututakse ega minda mööda enesetapust. Ometi pikalt neist ei heietata ja ongi selge, et ligi ei saa Hermakülale keegi, ei lähedased kolleegid Tepandi, Kiho, poeg Hannes ja kasutütar Maria, naine Liina Orlova. Filmis ei ole ka Kaie Mihkelsoni, kes oli mehe hoidja pikki aastaid. Saladus jääb, kuigi otse seda ei öelda välja. Nii kreedo (kui sellist oli) kui elukäänakute ja surma saladus. /---/

Leitmotiivi, et nagunii ta ei mahu portreefilmi ära ja temast on võimatu adekvaatset portreed joonistada, annab filmi algul kätte Hermaküla ise. Ei mõju väljavabandamisena, mõjub tõena. Kas siis üldse tasus filmi teha, kui meest lõpuni kätte ei saa? Tasus muidugi. Igaüks, kes meest teadis-tundis, mõtleb oma peas edasi.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ei-mahu-uhte-filmi/
Sauter, P. (2022). Ei mahu ühte filmi. Sirp, 22. apr, lk 6–7.

Andres Maimik: „Maria Avdjuško on võtnud ette päris keeruka ülesande teha isiklik film väga lähedasest inimesest – oma kasuisast, talendikast näitlejast ja omapärase töömeetodiga lavastajast Evald Hermakülast. Evaldi elu ja loomekaare fikseerimise kõrval on režissööril ambitsioon raiuda klassik kivistuskihtidest vabaks, vaadelda teda kui ehedat inimest, toorelt kiirguvate kirgede, komplekside, hulluste ja huumoriga. Ent ometi lasub kogu vastutus portreteeritava eest režissööril, sest Hermaküla lahkus elavate seast juba enam kui kakskümmend aastat tagasi. Surnud ei saa ei enda eest seista ega mõjutada muljet, mis neist filmi põhjal vaatajatele jääb. Hermaküla, nagu paljusid teisi mineviku suurkujusid, saab käsitleda mitmel viisil – nende kohta liigub lugematuid mälestusi ja legende, mitmeid vastuolulisi hinnanguid. Mitte kõik ei väljunud eufoorilisest teatriuuenduse trumlist terve maksa ja minapildiga. Mitte kõik ei pidanud Hermaküla asutatud ööteatrit kunsti ja isiksust avardavaks laboratooriumiks, vaid kahtlaseks manipulatsiooniks noorte inimeste tundliku psüühikaga.

Avdjuško leiab „Kadunud isale“ kontseptuaalse võtme, millega Evaldi saladuse uksi avada nii, et hinged ei murduks. Selleks on armastus. Ta armastab oma kadunud isa eleegiliselt ja pühendumusega. Seda pühendumust jätkub nii olmelistele detailidele kui isiksuse äärmustele. Ükskõik millises elufaasis Evald ka poleks, parnassil või mudas, geniaalsuses või kinnijooksus, kõikvõimsuses või häbis – tütre pilk on ikkagi hooliv ja lojaalne. Ta on kogunud filmi nagu päevikusse privaatseid hetki. Ta silmitseb mehiseid poose, juukseid, hääletooni, rõivaid, naeratusi, riuklikkust, mõtlikkust, meeletust, melanhooliat ja meeleheidet. Nagu armastaja, arst või filosoof, otsib ka Avdjuško inimese tähendusi – mis millenigi viis, mis on märk millestki muust, mis on millegi taga.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96365529/evald-hermakula-oli-nagu-karjajuht-kellesse-naised-armusid-ja-kelles-mehed-nagid-intellektuaalset-ideaali
Maimik, A. (2022). Tagasitulek isa juurde. Eesti Ekspress: Areen, 13. apr, lk 47–49.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid:

Teatri ja Muusikamuuseumi arhiiv,
Jüri Tensoni fotoarhiiv,
ERRi arhiiv,
Jaan Kiho isiklik arhiiv,
Liina Hermaküla ja Maria Avdjushko isiklik arhiiv.