Avaleht » Filmiliigid

Monumendimees (2022)

Jüri Tallinna ideele ja alustatule toetudes

Dokumentaalfilmid Kestus: 54:14

Huviinfo

Filmist meedias

Nõgisto kirjutas filmi stsenaariumi kolm aastat tagasi ehk enne Jaak Joala monumendi skandaali. Kuid algne kontseptsioon muutus, sest raha oleks läinud tarvis kümme korda rohkem kui nüüd linastunud filmi puhul.

«Monumendimees» on valminud peamiselt kultuuriteemaliste filmide tegemisele keskendunud Artefilmi tiiva all, kust on vaatajate ette tulnud ka jäädvustus praegusest Vanemuise muusikajuhist Risto Joostist («Päikesepoiss», 2018) ning «Kirik, tornikell ja linnakodanik...» (2012), mille peategelane on Peetri kirik ning kaks teist tähtsamat tegelast linnakodanik Tiit Veeber ja tema mälestuseks nime Tiitus saanud uus tornikell.

Dokumentaalfilmi skulptorist on produtseerinud Toomas Lepp, kes muide on nii nagu ka Mati Karmin lõpetanud Tartu 1. keskkooli (Lepp 1968 ja Karmin 1977). Raha filmi tootmiseks kogunes ühisrahastusplatvormi Hooandja vahendusel: 39 hooandjat panid mängu ühtekokku 9484 eurot ja 44 senti.

Tunnises filmis on käsitletud Mati Karmini nelja aastakümne loomingut. Muu hulgas on üles võetud Juri Lotmani mälestusmärk ehk Toru-Jüri ülikooli raamatukogu juures, «Suudlevad tudengid» raekoja ees ja skulptuur «Siga» turuhoone ees.

Artikli täistekst:
https://tartu.postimees.ee/7475802/mati-karminil-valmis-portreefilmi-esilinastuseks-uus-skulptuur
Hanson, R. (2022). Mati Karminil valmis portreefilmi esilinastuseks uus skulptuur. Postimees: Tartu Postimees, 14. märts, lk 3.

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust filmi autori Jaanus Nõgistoga

Mis inspireeris sind Mati Karminist filmi tegema ja kas sa näed temas ka sugulashinge?

Olen Mati Karminiga tuttav möödunud sajandi 1990ndatest, kui tegin koos toimetaja Mariina Mälgu ja operaator Aare Varikuga ETV-le ja hiljem eratelejaamale RTV kunstisaadete sarja „Eesti nüüdiskunst“. Pelgalt skulptoreid sari minu mäletamisi rohkem ei käsitlenud ja võib-olla just sellepärast jäi Mati mulle teravalt meelde. Mind inspireerisid nii siis kui ka praegu suurelt mõtlejad, ja seda Mati Karmin kahtlemata on. Mis puutub nüüd hingesugulusse, siis selline side on kahtlemata võimalik. Kas see on mõlemapoolne, ei oska öelda. Aga jah, teatud mõttes vastuvoolu ujujad me ju mõlemad oleme. Oma elunatukesega kunstis või muusikas toimetada saaks kahtlemata lihtsamalt ja konformistlikumalt, aga ilmselt pole see tee meile saatuselt antud.

Film põhineb telerežissööri Jüri Tallinna üles võetud materjalil Karminist. Kas võib öelda, et sinu film on siis remiks või ümbertöötlus? Kuidas see protsess välja nägi ja film teoks sai, mis oli selle juures kõige keerulisem? Mis kõige üllatavam?

Film ei põhine siiski mingiski mõõt­kavas Jüri Tallinna „üles võetud“ materjalil. Need ca viis minutit, mis kasutust ja tõlgendamist leidsid, olid ometi väga-väga olulised. Minule isiklikult. /---/

Tegelikult kirjutasin ma stsenaarse kavandi kunstifilmile Mati Karminist juba kolm aastat tagasi. See oleks olnud provokatiivne, seikluslik ja improviseeritud teekonnafilm, mille käigus me oleks Matiga paarutanud tema vanale Vene sõjaväeautole istutatud hiigelpeenise kujulise raketiga kolm-neli päeva ümber Eesti. Vaadelnud artefakte ja Eestit nii konna kui linnu perspektiivist, mõtestanud nii Mati kui teiste skulptorite töid. Pritsinud neile hiigelpeenisest vett, seebivahtu või rahatähti. Kohtunud aeg-ajalt inimestega ja improviseerinud kunsti, raha, ajalikkuse ja ajatuse teemadel. Muidugi ei leidnud me Artefilmi võitluskaaslase Toomas Lepaga sellele projektile rahastust ei kultuurkapitalist ega Eesti filmi instituudist, eraisikutest rääkimata. Eks see autokoletis võtnuks bensiini ka nii sada liitrit tunnis. No arvuta ise! Tuli leida konservatiivsem lahendus. See realiseeruski antud filmiga.

Kuna olete Karminiga juba vanad tuttavad, siis kas lasid tal tegutseda mugavustsoonis või tundsid vajadust ka ta filmi tegemise ajal tasakaalust välja viia?

Ma lubasin seekord endale suhteliselt vaba improvisatsiooni. Ega ma ei seletanud Matile küll kunagi, mida ma täpselt teen või tahan. Valiku tema töödest tegin mulle tuntud ja inspiratsiooni pakkuva põhjal. Ta ei protesteerinud. Mulle isegi paistis, et ta usaldab mind sada protsenti. Elu ise veeretas ette mõnedki ootamatud ja veidrad stseenid. Vägivaldselt lavastada ma ei tahtnud, kõik kulges loomulikult. Ma ei otsinud midagi ekstra ootamatut või provokatiivset ja ei kallutanud teda mängima või rääkima jaburusi. Peas tiksus muidugi ülesanne, et filmikeeles jutustatav oleks vaatajale enam-vähem arusaadav ja mitte liiga sügavamõtteline klaaspärlimäng. Keskmise vaataja taluvuspiiri nähtava suhtes oskan ma prognoosida ju küll.

Mingi kompromiss tuleb kunstifilmi tehes ikka leida. /---/

Intervjuu täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kujur-votab-kuju/
Priimägi, T. (2022). Kujur võtab kuju. Sirp, 18. märts, lk 36–37.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm