Uue ajastu kunstnik Edith Karlson (2021)

Arvamusi filmist

Teet Korsten: „Aljona ja tema operaatorid on olnud head psühholoogid ja/või Edith on lasknud nad endale mõnusalt lähedale. Ilmselt on tegu nagunii teatud pühaduserüvetamisega, kui tungitakse ruumi, kus kunstnik kui alkeemiline käsitööline on harjunud erakmungana päevas tunde ja tunde argireaalsust ja argiseid esemeid sakraalseiks kunstiobjektideks nõiduma. Sellises intiimses läheduses avaneb ka Edithi enda soe ja huumorit hinnata oskav natuur.“ /---/

Artikli täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7423590/mis-loom-on-uue-ajastu-kunstnik
Korsten, T. (2022). Mis loom on uue ajastu kunstnik? Postimees, 6. jaan, lk 15.

Hanno Soans: „Fookuses on tegutsev kunstnik, kes modelleerib, võtab vormi, glasuurib keraamikat, installeerib, jälgib alumiiniumivaluprotsessi ja katsetab sünteetiliste materjalidega, kord õnnestudes, kord mitte. Tähelepanu keskmes on kunstniku töö, must ja kehaline, müstifikatsioonide ja salatsemisteta. See sobib eriti hästi skulptuurist rääkimiseks, mis on ehk tihedamalt seotud materiaaltehnilise baasiga kui mõni muu kunstivaldkond. Ja et Karlson on intuitiivne kunstnik, kes mõtleb vormis, materjalis ja tööprotsessis, mitte niivõrd üksnes vasaku ajupoolkeraga, vaid just käte ja kõhunahaga, siis sobib see vaatenurk tema portreteerimiseks eriti hästi. On selge, et filmi montaažiruumis on tehtud otsustavaid valikuid – nii näiteks on täiesti kõrvale jäetud valmistumine isikunäituseks „Süütuse tagasitulek“. Ühelt poolt oleks see olnud midagi sellist, mille jälgimine oleks mulle kunstitõlgendajana väga huvi pakkunud, teisalt tuleb mul aga tunnistada, et režissöör on seda kõrvale jättes teinud õigustatud kirurgilise lõike. Kontseptsiooninäituse kokkupanek on palju refleksiivsem protsess kui igapäevane töö ateljees ja see oleks filmi toonud mingi teise, võõristava, analüütilisema vaatenurga, mis lõhkunuks jutustuse intiimset kude.

Huvitaval kombel on filmi teiseks peategelaseks skulptuuri loomise materiaaltehniline baas. Erilist rõõmu pakub ateljeekeskkonna argine kohalolu ja Tallinnas Raja 11a asuva niinimetatud skulptorite maja veidi kummituslik atmosfäär – seal paiknenud skulptuurikateedrist on kunstnik välja kasvanud ja seal on ta teostanud valdava osa oma loomingust. Et kunstnikku on seal peaaegu eranditult kujutatud üksi, kaasneb sellega visuaalis teatav „viimase mohikaanlase“ eksistentsiaalne tundetoon, mis selle varsti hingusele mineva maja juurde hästi sobib. Huvitavad on ka kaadrid hoopis moodsamas keskkonnas, keraamikaateljees ja valukojas. Töö argine atmosfäär vastandub filmis selgelt kaasaegse kunsti ühe mõjukama lõppjaama, „Art Baseli“ kunstimessi efektsusele ja edevusele.

Kui film ise on oma lähivaates kunsti tegemise protsesside suhtes sümpaatne, siis tekitab minus mõningaid kahtlusi pealkiri „Uue aja kunstnik“.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kutse-kunsti-koogipoolele/
Soans, H. (2022). Kutse kunsti köögipoolele. Sirp, 14. jaan, lk 33.

Filmis nähtavad Edith Karlsoni teosed:

"Good, Bad, Ugly",

"The Good Old Days",

"Vox Populi",

"The End".