Onu Arvo (2022)

Filmist meedias

Tuuli Põhjakas: „Arvo on siiras ja puhtsüdamlikult aus. Kohati suisa liialt, kuid sellest pole isegi lugu, sest ehe rõõm ja eluramm, mis Arvost hoovab, on tahes-tahtmata nakkav. Ta on sõber, ta on pelgupaik, ta on nagu vanaisa, kes alati targa sõna ja suutäiega kostitab. Tal on eesmärgid, mängulust ja igikestev tahe inimesena kasvada ning mis kõige tähelepanuväärsem – Arvo on seejuures läbinisti altruistlik, tema õlalepatsutus tuleb siis, kui ta teab, et keegi õhtul tema retsepti järgides kõhu täis saab. Teadmine, et kellegi kõht tänu talle muheleb ja meel on hea, annab Arvole vaid tahet juurde. Ta on otsast otsani headust täis.

See headus ja soojus väljendub ka filmi visuaalis, mis on pea wesandersonilikult pastelse ja sametise koloriidiga, justkui oleks saabunud suvi kesk jaanuarikuud. Seejuures on Sapego taibanud Arvo iseloomu tuua välja ka montaažis – pehmete servadega font ja Jaan Kirsi „Võrru“ kasutamine heliribana mõjub nõnda loomulikult ja omaselt, ent ka törtsuke lapsemeelse ja natuke jampslikuna. Täpselt õiges annuses arvolikuna, mõõdukalt krutskeid täis.

Seejuures ei ole „Onu Arvo“ sugugi pealiskaudne või lihtsameelne film. Vastupidi. Frank-Leander Sapego filmis käivad käsikäes südamerahu ja eluvintsutused, sest elus ei saagi kõik olla vaid lust ja lillepidu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7428409/onu-arvo-kooginuga
Põhjakas, T. (2022). Onu Arvo kööginuga. Postimees Nädal: AK, 15. jaan, lk 20.