Avaleht » Filmiliigid

Libahundi needus (2005)

100 aastat eesti kutselist teatrit. Eesti teatriaasta 2005

Mängufilm | Põnevusfilm Kestus: 82:50

Huviinfo

Sünopsiseid

Noor näitlejanna hakkab mängima "Libahundis" Tiinat. Kuid teatris kummitab, proovidel lasub needus, mänguverest saab päris veri. Näitleja hakkab uurima kummituslugu, mis viib ta ajas tagasi vanade teatrilegendide ja intriigide juurde. Koomiline mõrvamüsteerium kulgeb läbi kolme erineva ajastu – aastad 1911, 1954 ja 2005 teatris Vanemuine.
Eesti film. Estonian Film 200-2006 (2008). Tallinn: EFSA, lk 74.

Idee sünd

Ideega teha film “Libahundi” lavastamisest Vanemuises läbi 20. sajandi ja teatris kummitavast vaimust tulid välja ETV juht Ilmar Raag ja teatriaasta üks vedajaid Margus Kasterpalu.  Filmi stsenaarium tõukub faktist, et «Libahundist» valmis Kitzbergil mitu varianti. Teada on vähemalt kaks erinevat lõppu. Ülejäänu on Kasterpalu sõnul puhas fantaasia. Rainer Sarnet, kelle fantaasiat on ennegi ergutanud libarebased, ufod ja teised ebamaised olevused, haaras ideest innuga kinni ning koos kirjutati lugu kokku, lõpliku vormistuse andis stsenaariumile režissöör ise. Tegu on humoristliku fantaasiaga teatriajaloo teemadel, kus teatrifolkloor ja -legendid on kriminaalse süžee sisse sõlmitud.
Eberhart, K. (2005) "Libahundi needus" - Rainer Sarneti esimene täispikk mängufilm. Eesti Päevaleht, 10. dets, lk 23.

Filmi saamisloost

22. oktoobrist kuni 6. novembrini toimuvad uue telemängufilmi võtted. Eesti Televisioon ja Shop of Dreams toodavad 2006. a teatriaastaks telemängufilmi “Libahundi needus”. Vaid 15 päevaga Tartus ja Tallinnas üles võetava telefilmi eelarve on 1,4 miljonit krooni.
“Me soovime, et meie telefilmides oleks seda vabadust, mida 10 korda suurema eelarvega teistes eesti filmides tihtipeale ettevaatuse mõttes ei ole. Selles on riskivalmidust eksida ja teisalt ka lootust, et sünnib midagi unikaalset. Ma arvan, et "Libahundi needus" ei ole keskmine eesti film. See on tugeva kiiksuga film ja igal juhul on see film kantud armastusest teatri vastus. Seegi on omamoodi paradoks. Rainer Sarnet on praegu kõiki oma meeskonnaliikmeid innustanud oma üsna eripärase huumoriga. Loodame, et ka vaataja seda samamoodi hindaks, “ ütles filmi üks stsenariste ning Eesti Televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag.
ETV pressiteade 11.10.2005: Algavad uue telemängufilmi “Libahundi needus” võtted.
http://etv.err.ee/index.php?03235&aasta=2005&mon=10&sid=32550 (22.02.2012).

Filmi «Libahundi needus» võttegruppi saadab needus

Veel enne võtteperioodi suutis üks stsenaristidest, Ilmar Raag, jalgpalli mängides murda jalaluu. ETV juhatuse esimees treenis Hiiu staadionil kolleegidega hoolega Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni vaheliseks jalgpallimatšiks, kui ühel hetkel libises ja kukkus. Tulemuseks oli kipsis jalg.
Möödus vaid kaks päeva ning luumurd tabas teist stsenaristi ja filmi režissööri Rainer Sarnetit, kes pidi endale kaela riputama kipsis käe. «Lihtsalt kukkusin ja läkski käsi katki,» kommenteerib Sarnet napisõnaliselt.
Esmaspäeval pidi võttegrupp sõitma Tartusse, sest just selleks päevaks oli Raadi kalmistul planeeritud näitleja Alterbaumi matusestseen. Võte jäi ära, sest samal päeval sängitati sealsamas mulda Vanemuise näitleja Liis Bender.
Kaks päeva tagasi sõitis võttebuss öösel Tartust Tallinna. Kohale paraku ei jõutudki, sest libe tee viis sõiduki kraavi. «Iseenesest on see karm lugu, buss on ribadeks,» laiutab filmi produtsent Andres Arro käsi. «Õnneks mehed on terved. Samas jälle hull lugu on see, et see oli rendibuss.
Kulli, J.(2005). Filmi «Libahundi needus» võttegruppi saadab needus. Õhtuleht, 28. okt.

«Libahundi needus» on pühapäeva hilisõhtul pugenud Kanutiaia Noortemaja keldrisse. Sõja järel tegutses siin Tallinna Pioneeride Palee. Midagi tollest ajastust on ladestunud ka keldri paksudesse kivimüüridesse. Vähemasti tundub nii, sest keldri mustriline võlvlagi ja võtte algust ootavad näitlejad oma soengute, kleitide ning ülikondadega ei jäta vähimatki kahtlust, et tegemist on just viiekümnendate aastatega.
Kulli, J. (2005). «Libahundi needus» Kanuti keldris: Näitleja hammustab kolleegi. Õhtuleht, 4. nov.

Katkeid retsensioonidest

Margot Visnap: „Eesti teatri aastat sisse juhatama sobib telemängufilm “Libahundi needus” oma eeldustelt igati: filmi aineseks on teater teatris ja veel mitmekordselt, hõlmates professionaalse eesti teatri esimesi aastaid ja jõudes tänapäeva välja, raamiks ühe eesti teatri kanoonilise teatriteksti, August Kitzbergi näidendi “Libahunt” kurbkoomilised lavastamiskatsed aastatel 1911, 1954 ja 2005. Ootuspäraselt ongi film tiine teatriloolistest vihjetest, osutades küll persoonidele (Kitzberg, Menning, Ird, Ojasoo jt), küll vihjates teatritegemise ja teatritegijate arhetüüpidele, alates avangardi avangardi pärast teha üritavast lavastajahakatisest Tiidust (Rene Reinumägi) ja lõpetades teatrilugu vääristava kirjandusala juhata Endlaga (Kersti Kreismann), primadonnade olelusvõitlusest ja segadusi loovatest armukolmnurkadest rääkimata.
“Libahundi needuse” pärlid on seekord eelkõige naisosatäitmised: Katariina Laugu näitlejanna Liina, psühholoogilise minimalismiga sündmusi täpselt ja tundlikult peegeldav tegelaskuju, tõsiseltvõetav, haavatav ja tragikoomiline ühtaegu. Vanade teatriprimadonnade traagilise väärikuse kannavad ka puhtalt välja omaaegses, 1954. aasta “Libahundis” Tiinat ja Marit kehastanud Raine Loo (50aastase pausi järel lavale naasnud näitlejanna Nurga Mare) ja Marje Metsur (ratastooli aheldatud poetess), keda küsitledes Liina Alter üritab needuse saladust välja selgitada. Ka Kersti Kreismanni Endla, kes on aastakümneid endaga kaasas kandnud 1911. aastal laval hukkunud Alterbaumi surma saladust, loob groteski libisemata igavesti teatrit armastava kirjandusala juhataja tegelaskuju.“
Visnap, M. (2006). Eesti film - needusega? Sirp, nr 1, 6. jaan, lk 17.

Peep Pedmanson: „“Libahundi needus” on elegantne film. Film, mis võlub oma küpsusega, üritamata pongestada ennast higilõhnaliseks kunstiks ja poosetamata ajukaotuseni trendikaks. Ja seejuures film, mis – kui ta oleks rusikas – tabaks ajastut korraga mõlemasse silmaauku.

Harva kohtab filmi, millel nauditav audiovisuaalne serveering ja samas sügav sisu. Muidugi võib usin tuhnija näpuga näidata, kus stsenaariumi trajektoor ei vonkle sinna või tänna, kuhu “how to”-õpikud nõuavad, või kus režii ei toeta seda ja toda. Kuid kuna vaataja ei kaota hetkekski järge, millest jutt, siis on film sellisest urgitsemisest kõrgelt üle. Sest see räägib liiga olulistest asjadest. Nagu näidend ligi sajand tagasi, nii kirjeldab ka film kahe ilmavaate vastuolu. (Ja et see võib-olla pole “päris film”, on pigem lingvistilise lubjastumise probleem.)“
Pedmanson, P. (2006). Midagi enamat kui hea film. Sirp, nr 4, 27. jaan, lk 17.

Sentimentaalsed naised ja vagased vaimud

Vanemad teatrimajad, Tallinna Linnateater näiteks, on suutnud kuuldavasti oma ringikõndivad ja asju liigutavad väärikamad vaimud oma katuse all alal hoida. Kunagise Tartu Lasteteatri kodus, Vanemuise veel kunagisemas seltsimajas, liikus mõnel ööl seelikuvoltide sahinal Koidula vaim ja klimberdas klaverit. Tõsi, endisaegsemat „vaimu“ peaks peitma endas Vanemuise väike maja, kus on üles võetud ka suur osa kõneks oleva filmi tegevusest.
Ja tõesti, vähemalt ühte legendi selle maja kohta olen isegi kuulnud, mis aga ei pajata ühestki lavatähest, vaid õnnetust poola restauraatorist, kes lavatornist alla surnuks kukkus ja sinnasamasse maha maeti ning kelle rahutu hing nüüd teatrimaja köögipoolel poolakeelse pobina saatel ringi kondab.

Liina Reimani mälestused

Näiteks meenutab Liina Reiman oma mälestustes, et Karl Jungholz isiklikult konstrueeris ühe „Libahundi“ tarbeks juhitava raudtraatidest rästiku mulaaži.
Tegelikult 1911. ja 1954. aastal Vanemuises „Libahunti“ ei lavastatud. Kaarel Ird tõi „Libahundi“ lavale isegi kaks korda (1929 Riias Eesti Seltsis ning 1941 Vanemuises).
Karja, S. (2006). Sentimentalsed naised ja vagased. Teater. Muusika. Kino, nr 4, aprill, lk 107-115, foto.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm