Avaleht » Filmiliigid

Kõrb (2021)

Mängufilm | Põnevusfilm | Draama Kestus: 92:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

„Mulle ei meeldi end piiritleda ainult Eesti ideede ja Eesti oludega,” tunnistab Kõusaar. Midagi tüüpiliselt eestilikku pole ka „Kõrbe” peategelastes, loos endas ega ammugi mitte lummavais kõrbemaastikes, mis ei osutu pelgalt taustaks, vaid kandvaks kujundiks.

Paratamatult läheb eesti keeli osa kujundist kaduma: inglise „Deserted” ei viita mitte ainult kõrbele kui maastikule, vaid pigem ja eelkõige hingelisele kõrbestumisele, hüljatusele, mahajäetusele või isegi enese teadlikule väljaarvamisele mingitest raamidest (võib mõelda nt ka sõnale „deserteerima”). Kõusaar ei ole saladust teinud sellest, et Frida Westerdahli kehastatav Ingrid on tema enda alter ego. „Kõrbe” stsenaariumi esimene versioon valmis nimelt juba kümme aastat tagasi, kui veel lastetu Kõusaar skitseeris vaimusilmas 40-aastast iseennast: „See oli segu mu tollastest hirmudest ja igatsustest, taustaks mind liigutanud reisid ja vaated.” Jim Jarmuschi „Surnud mehele” viidates kandis film tööpealkirja „Surnud naine”: keskmes on päritoluperekonnast võõrdunud, eneseteostusele keskendunud naine, kelle kõrvus taovad bioloogilise kella tiksumisega võidu varjatud valust ja kirgedest rusutud südame löögid.

Naispeategelase mineviku kohta on filmis informatsiooni pigem vähe: psühholoogilise portree kokkupanemiseks antakse vihjeid ja teabekilde. Kõusaar tunnistab, et esialgu oli kavas Ingridi varasemat elu ekraanile tuua rohkem, kuid osa rahastuse äralangemine ei võimaldanud Euroopas filmida plaanitut teoks teha. Teose kui terviku seisukohalt osutub see pigem vooruseks kui puuduseks, sest nüüd saab vaataja Ingridi ja tema loo kohta tekkivatele küsimustele vastuseid otsida omaenese hingest. Seda ju õigupoolest üks teos tegema peakski: ajendama vaatajat iseendasse käänduma ja nägema seal seda, mida ehk enne pole taibatud märgata. Kõusaare nõudlikkus enese kui looja vastu laieneb vaatajale, kellele jäetakse piisavalt ruumi tunnetada, mõtelda ja mõista. Loomulikult jääb vaataja pead murdma, mis siis ikkagi peategelastest edasi sai. Jällegi: võimalikud vastused on peidus vaataja enda ettekujutuses ja fantaasias, nagu see ühe hea filmi puhul olema peabki. Vähem on enamasti rohkem, suurel linal seda enam.

„Kõrbe” casting’utelt käis läbi mitu võimalikku naispeaosatäitjat, kuid Frida Westerdahliga tekkis Kõusaarel kohe teineteisemõistmine ja loominguline klapp. „Näitlemine käib ikkagi teatavas sünkroonis näitleja enda isiksusega,” mõtiskleb Kõusaar. „Frida on tundlik ja avatud, ta oli kohe valmis kõrbesse filmima minema. Tal on see seikluslik meel, mida tema karakter vajab. Ka ei olnud tal mingeid pretensioone või absurdseid nõudmisi, mida tuntud näitlejad sageli esitavad.” Piiratud eelarve tõttu käisid võtted Jordaanias nagu kellavärk, välja arvatud mõned põgenemised liivatormide eest, mis võivad kõrbes tõusta viie minuti jooksul ja paisuda sääraseks, et suud-silmad on hetkega liiva täis, kaameratest rääkimata. Raskuste kiuste õnnestus liivatormi filmidagi ja ka lõppversioonis kasutada.

Artikli täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/96154479/kadri-kousaar-minu-saatus-on-ette-kirjutatud
Kiisler, V. (2022). Kadri Kõusaar: minu saatus on ette kirjutatud. Eesti Päevaleht: LP, 18. märts, lk 42–46.

Filmist meedias

Andrei Liimets: „Kuigi filmile on siin-seal viidatud kui kõrbemuinasjutule, ei maksa siit oodata klassikalist armastuslugu. Kõusaar on oma filmides vaadelnud keerulistes oludes või ebavõrdse võimudünaamikaga inimsuhteid. Seekord kompab ta läheduse ja usalduse võimalikkust äärmuslikes oludes ning muust maailmast eraldatuna. Ingrid ja Ali leiavad teineteises leevendust oma üksindusele ja lähedusvajadusele, kuid sama palju on nende vahel ka alla surutud agressiivsust, psühholoogilist võimumängu ning fatalistlikku teadmist, et selline suhe ei vii kuhugi. /---/

Osaliselt flirdib filmi tegevustik Stockholmi sündroomina tuntud nähtusega. Otsapidi on riskitud romantiseerida olukorda, kus vangistatul tekib võimupositsioonil oleva vangistajaga tugev side. Alles mõni aasta tagasi valmis tuntud sündroomi määratlemise sünniloost krimikomöödia „Stockholm” Ethan Hawke’i ja Noomi Rapace’iga peaosades. Kõusaar on valinud tunduvalt tõsisema lähenemise ega pelga žongleerida olukorra romantilise, psühholoogilise, erootilise ja poliitilise mõõtmega.

Just poliitilise mõõtme puhul astub Kõusaar korralikule miiniväljale, sest röövijad on filmis Palestiina araablased, kes soovivad vähemalt enda sõnul pakkuda lunaraha abil tuge Iisraeli pommitamise alla jäänud haiglatele ja kannatanutele.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/96226305/arvustus-kas-lahedus-ja-usaldus-on-voimalikud-aarmuslikes-oludes
Liimets, A. (2022). Hingeotsingud kõrbetühjuses. Eesti Päevaleht, 24. märts, lk 12–13.

Peeter Sauter: „Aga mis Antonioni luul või seos see mul on? Luul on pärit Kõusaare Maximiliano Schonfeldiga Argentinas Patagoonias kahasse tehtud lühifilmist „Auster“ (2014). See on lootusetu poolplatooniline armastuslugu kõledas ja troostitus stepilaadses vaakumis, nagu armastuse-vihkamise suhe Antonioni „Reporteris“ Locke’i (Jack Nicholson) ja tüdruku (Maria Schneider) vahel või Schneideri Jeanne’i ja Brando Pauli vahel Bertolucci „Viimases tangos Pariisis“. Eksistentsiaalne üksindus, absurditunne, armastuseigatsus ja suutmatus seda armastust uskuda, ühtlasi reaalsustaju, mis ei paku väljapääsu, sest on selge, et nagunii läheb kõik persse – kurb ja ilus. Juba „Austrit“ (mis pole tema idee järgi tehtud) kommenteerides ütles Kõusaar, et tal jäi seal teema lahkamine pooleli ja ta kavatseb sellega edasi minna. „Kõrbes“ ongi läinud. /---/

Antonioni allusioonid ja tsitaadid pole miinus, vaid pluss. Nii nagu iga näitleja peab ära mängima oma Hamleti, peab iga filmilavastaja vist tegema ära oma antonioni. Kas sama teemaga õnnestub veel kaugemale minna, näis. Antonionil õnnestus. Miks ei võiks ka Kõusaarel õnnestuda?

Kõusaare tugevuseks on oma käekiri: väljapeetud kaader ja liialdusteta stsenaarium. Ometi on iga film erinev lugu, need ei korda üksteist. Mõneti on tegu ühiskonnast võõrandumise teemaga. Sama ka „Magnuses“ (2007), „Emas“ (2016), „Austris“, „Kohtumõistjas“9, aga kõik need lood on erinevatest inimetest, karakteritest, kes on kõik ühtviisi veenvad – ja eri nurga alt. Avaneb ühiskonna autsaiderite (keda Kõusaar ise pole) galerii.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/kousaare-antonioni/
Sauter, P. (2022). Kõusaare antonioni.
Sirp, 25. märts, lk 30–31.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm