Sierra (2022)

Filmi saamisloost

““Sierra” idee sündiski sellest, kui taasleidsin oma isa lavastatud lühianimatsiooni rallist. See oli 80ndatel mustvalge filmilindi peale tehtud,” meenutab [režissöör Sander] Joon pärast Tartuffi esilinastust. “Mul tekkis kohe mõte, et isa animatsioonist lähtuvalt tahaksin teha oma filmi. Alguses oligi “Sierra” lihtsalt kirjeldus rallist, seal valitsevast maskuliinsuskultuurist ja mootorimürinast. Tahtsin jutustada rallimelu ümber keerleva sürreaalse loo.

Samm-sammult jooksin ligemale loole, mis ta nüüd ongi – isa ja poja lugu. See lähtub minu ja mu isa vahelisest suhtest. Mul oli lapsepõlves tunne, et isa soovib, et minust saaks samasugune mootorihuviline nagu tema, ent minust sai hoopis kunstnik, filmitegija. Seetõttu räägib film sellest, kuidas isa soovib oma lapsest kasvatada meister-rallisõitjat. Midagi läheb aga viltu ja poeg muutub imekombel rehviks.”

Joon tundis “Sierrat” lavastades, et selles filmis leidub tema eelmiste töödega võrreldes midagi sügavamat ja isiklikumat. Otsustades järgida teada-tuntud soovitust, et filmi tuleks teha sellest, mida tead, lähtus ta oma rallidraama tegemisel erisugustest isiklikest mälestustest, minnes mõtteis tagasi noorusaega.

Sümboolse tähendusega on isegi punane Ford Sierra, millega nõudlik isa filmis oma poja rahvarallile viib. Samasugune auto kuulus kunagi Joone perele, mistõttu kannab vaataja seisukohalt tavaline filmidetail Joone jaoks sentimentaalset väärtust. Joon sai hinnatud Sierra isalt kingituseks ning õppis sellega sõitma, mis noorena oli tulevase filmitegija jaoks suur asi.

Režissöör usub, et kirg filmitegemise vastu võib samuti pärineda tema isalt Heikkilt, olgugi et isal polnud suurt ambitsiooni filme teha. “Ta tegi lihtsalt koduvideoid, kuid ühel hetkel võttis ta ette animatsioonikatsetuse, mis jäi tema ainsaks. Seda vaadates märkasin, kui sujuvalt ning läbimõeldult oli see animeeritud ja monteeritud kõigi oma pöörete-trikkidega. Mu jaoks oli see lausa inspireeriv, kui isa filmi noorelt nägin. Võimalik, et see saigi mu jaoks suureks mõjutajaks. See oli nii-öelda üks pool mu isast, mis ikkagi minuni jõudis, kuigi mootorihuvi ta minus tekitada ei suutnud.”

Paljud ei teagi “Sierrat” vaadates, et mustvalge stoppkaadertehnikas tehtud lühifilmi, mida “Sierras” möödaminnes näeb, tegi 80ndatel Joone isa. Joon ei too seda filmis eraldi väljagi, vaid mõtleb sellest kui lõbusast lisainfost, mida pärast filmi lõppu uudishimuliku publikuga jagada.

Ta tunnistab, et ei tahtnud esialgu oma isa mustvalget filmi “Sierrasse” sisse panna, sest ta polnud kindel, kui hästi sobituvad esteetiliselt kokku tema värviline sürreaalne animatsioon ning isa kareda pildiga vana film. Produtsent Aurelia Aasa julgustusel otsustas kõhklev filmitegija isa loomingut filmis ikkagi kasutada. See osutus õigeks valikuks, sest vana filmimaterjal lisandab isa ja poja konfliktset suhet arendavale ralliloole veel ühe sügava isikliku tasandi. /---/

Artikli täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7577566/eesti-parim-multikas-isa-poeg-ja-punane-sierra-auhinnatud-eesti-rallifilm-jutustab-isikliku-loo
Sauter, R. (2022). Isa, poeg ja punane Sierra: auhinnatud Eesti rallifilm jutustab isikliku loo. Postimees, 4. august, lk 12–13.

Loe ka intervjuud Sander Joonega:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/sierra-vallatud-kurvid/
Taavet, A. (2022). „Sierra“ vallatud kurvid. Sirp, 5. aug, lk 4–7.

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: „Vormi ja süžee poolest on tegemist rallifilmiga, mis ammutab inspiratsiooni nostalgilisest 1980ndate esteetikast ja võiks suurepäraselt sobida rahvale, kes on sünnitanud autoralli meistri Ott Tänaku. Tähelepanelik filmivaataja saab aga aru, et loo südames on end kerra tõmmanud üks igavene probleem, nimelt isade ja poegade suhted. /---/
Isa tegelase muudab eriti südamlikuks ja meeldejäävaks tema igihõõguv sigaret ja liblika sihikindlusega maailmas ringi laperdav vurrupaar.

„Sierra“ sisu mahub sõnade armastus, kiindumus, hoolimine, vabaks andmine ja ohverdamine tähenduspilve. /---/

Heikki Joone filmikatsetus tuletab kangesti meelde kunstnik Kaarel Kurismaa filme „Trammivasikas“ ja „Võidusõit“ (vastavalt 1983 ja 1984). Sander ei välista, et Heikki on neid kunagi näinud ja sealt inspiratsiooni saanud. /---/

See, et filmis puudub sõnaline dialoog ja tegelased on saanud endale ülimalt minimalistliku miimika, tuleb ainult kasuks. Vaadake filmi ja teile saab ka ilma dialoogi ning peenelt välja joonistatud näoilmeteta kõik selgeks. Konnad muidugi aitavad. Konnad ja Miša Panfilovi filmimuusika, mis on ka eraldi albumil välja antud ja filmist täiesti sõltumatult ning naudinguga kuulatav.

Loomulikult teevad filmi lõpukaadrid teid nukraks. See tähendab, et saite täpselt aru, millest Joone «Sierra» räägib. Peale nukruse on neis minimalistlikes kaadrites aga ka lootust, teineteisemõistmist ja usaldust, mida filmi tegelased just tänu möödunud veerandtunnisele loole, mille tunnistajaks just olite, esmakordselt elus tunnevad. Sellel filmil on õnnelik lõpp ja loodetavasti viib «Sierra» kihutamine maailma animafilmi võistlusradadel filmi parimate sekka. Nii nagu Ott Tänak kord oma maailmameistritiitli võitis.“

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7678294/sierra-kihutab-inimsuhete-radadel
Alla, H. (2022). Sander Joone „Sierra“ kihutab inimsuhete radadel. Postimees, 27. dets, lk 14.

Filmi edust

Katke intervjuust produtsent Aurelia Aasaga

Üks kolmest Oscarite lühinimekirja jõudnud filmist on sinu produtseeritud ja Sander Joone lavastatud „Sierra“. Palju on räägitud sellest, mis jäi viie sekka jõudmisest puudu „Savvusanna sõsaratel“. Mis „Sierral“ puudu jäi? Mis tähelepanu tekitas, et see üldse nii kaugele jõudis?

Mulle oli suur hoop, et „Sierra“ nominentide sekka ei jõudnud. Mäng käis kogu aeg nominatsiooni, mitte lühi­nimekirja saamise peale. Ma olin küllaltki kindel, et nii läheb, kuna edu oli fenomenaalne. Praeguseks on „Sierral“ kirjas 200 festivali, mida pole peaaegu kellelgi ette näidata. See lugu puudutab väga paljusid: just suureks sirgumise raskused ja keeruline suhe vanematega on väga universaalsed teemad. Kuna ses filmis dialoogi pole, on see kultuuriruumile vaatamata paljudele vastuvõetav.

Me tegime märkimisväärset tööd võimaluste piires, mis meil olid. Tegime ühe Ameerika filmiakadeemiale suunatud linastuse garaažis: sellepärast, et see läheb kokku filmi kontseptsiooniga, aga nii oli ka soodsam. Tassisin ise üle tee poest käruga õlut kohale. See oli väga isetegevuslik kampaania. Näiteks Disneyst ei saanud me nii palju inimesi enda filmi vaatama – neid on Akadeemias väga palju. Samuti tahtsin filmi nädalaks ajaks vabalt vaadatavaks teha ja meil oli palju pakkumisi, näiteks Vimeo tahtis „Sierra“ lisada oma aasta parimate filmide sekka. Me ei saanud lihtsalt levitajaga kokkulepet. See oli mulle suurim õppetund, kuidas üldse levilepinguid teha.

Edu sõltub niisiis paljudest asjadest: filmimaailma poliitikast, lepingutest, juhusest ja nii edasi.

Just. Ja lühifilmi puhul ei hakka ka lepingute pärast kaklema ega too advokaate mängu, sest – mille eest? Nüüd ma mõistan, et sel kõigel pole ka enam tähtsust. Eks lühiformaadi Oscarid on ka natuke tagaplaanil kategooria – suur mäng käib kuskil mujal. Elus loeb see, kuidas august välja tulla ja mida edasi teha. Ei saa jääda rääkima sellest, et viis aastat tagasi tegin midagi toredat, loeb edasiliikumine. /---/

„Sierra“ arvel on ka ilma Oscarita viiskümmend auhinda, mis on võib-olla eesti filmi rekord. Oled paljudel festivalidel ise kohal käinud. Mis on sulle vastukajast ja kohtumistelt eriti meelde jäänud?

Üks toredamaid oli kindlasti Clermont-Ferrandi festival, kus oli esilinastus. Siis nägime filmi potentsiaali, inimesed tulid tänaval juurde, et öelda: vau! See on üldse festival, kuhu soovitan kõigil minna, ka filmiajakirjanikel. Lühifilmi mõttes erakordne: tuhanded inimesed on järjekorras, linastused välja müüdud.

Ottawas sai „Sierra“ publikupreemia. Ma ei olnud ise kohal, aga nägin pärast videot, kuidas tuhanded inimesed tausta karjusid, kui Sander auhinda vastu võttis. See oli väga lahe! Ja Ameerikas on vastuvõtt väga hea olnud. /---/

Intervjuu täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/animafilmi-kaitseingel/
Liimets, A. (2024). Animafilmi kaitseingel. Sirp, 1. märts, lk 20–21, ill.