Soo (2021)

Filmist meedias

Loone Ots: „Idee viia „Soo“ tegevus 1913. aastast 1917. aastasse on ühtaegu hea ja halb. Hea, sest nii saanuks loole anda täiesti teise mastaabi. Halb, sest minu arvates ei ole autorid muutuse potentsiaali kuigivõrd rakendanud. Paar õrna vihjet revolutsioonile ei ole midagi lisanud, kuid jutustuse filosoofiline telg on paigast nihutatud. Maailmasõda näinud mees peaks suhtuma tapmisse teistmoodi, ent peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on jäänud ikka naiivseks nooruriks, kelle painajad on seotud ainult sõjasõbra hukkumisega. Elu ebaõiglusele sunnib teda vastu astuma siiski just surma ebaõiglus. Tubli algus. Mis saab edasi?

Režissöör ja operaator Ergo Kuld peaks saama oma töö eest ühe lutsuliku kiitusekirja, ehk isegi kaks: nii are ja tore on tema kaamera, nii hästi on stseenid lavastatud. Kunstnikud Annika Lindemann ja Triin Peetsalu on sama tublid. Raske on lahendada edukalt ka inetuid hetki. End ärajoonud meeste galerii kõrtsi ees on muljetavaldav. Tänu kunstnikutööle saame hästi aru, et kui sooküla asukad on kas abielus (Johannes), vanad (ülemteener), kiiksuga (Jannu) või joodikud (kõik ülejäänud), siis ongi Pariisi ja kunstniku oreooliga pärjatud ilus gentle man Toomas iga naise unistus.

Neid naisi on kolm ja ükski neist ei vasta päriselt Lutsu loodud tegelaskujule. Liis (Liis Lass) on pigem Irene Forsyte. Kiidan siiski tegijate maitsekust tema mõtestamisel. Selles naises on suurt sisu ja tuntavat soojust. Ta on alusteose omast tumedam ja tahurikkam – ja mängib selle kõik ka välja. Hõrk on stseen, kus ta käed Tooma kätest eemale nihutab.

Metskassi ekspositsioon paljana on kummardus Kaljo Kiisa „Nipernaadile“ ja viib Tooma suhtumise vahest liiga lihalikule alusele. Hanna-Ly Aavik on tüübilt ülihea. Ootad väga, mida selline täpselt kümnesse valitud välimus mängima hakkab. Filmi loojate tahtel jääb ta üheplaaniliseks, peaaegu päris lõpuni lihtsalt ohvriks. Taas erinevalt raamatust, kus temas on kõvasti rohkem subjekti kui objekti: kas või tagasihoidlik, päris argine „Tapke ta ära“ filmis ja mitmekordne mustkirglik mantra „Laske! Laske!“ jutustuses. Rõhutatakse looduslast ja unustatakse põhjendada hüüdnime.

Raamatu õunanäolisest peretütrest on kujundatud muutumatult paha, aga lõbus lesk proua Martinson (Grete Kuld), kelle suu sõimab, käsi peksab ja üsk igatseb meesterahvast. Aimame, et Madjakul on mõisas mahlasemaidki rolle kui tallimees. Autorid tahavad naeruvääristada ja hukka mõista eesti tõusikut, kes üritab pürgida, kuid jääb ikka kisavaks Kilu-Mariks. Miks mitte. Ainult taas jääb näitlejal vähe näidelda, roll taandub maskisõuks. /---/

Aga Toomas? Temal on, mida mängida. Ei saagi hästi aru, miks Vene alam on prantslaste sõjas olnud. Kogu sõja­trauma liin kopeerib seriaali „Babülon-Berliin“*, nii visuaalselt kui ka vendade ja naise armukolmnurgana. Vähesed tänapäeva vaatajad teavad, et lause „Kirjutatud on …“, jutustuse algpealkiri, lõpeb käsuga „… sina ei pea mitte tapma“. 1913. aasta inimestele oli see selge ja leeri­õpetusest pähe õpitud asi. Aga Lutsu-aegne lugeja, kel sama leerikool selja taga, teadis ka lause tõlgendust apostel Jaakobuse kirjas. Seal on selgitatud, et käsud kehtivad tervikuna ning üht rikkudes rikutakse ka kõiki teisi. Tapmine on näitlikult kõrvutatud just abielurikkumisega ja tõdetud, et kui keegi ei tapa, kuid rikub abielu, siis astub ta käsust üle. Niisiis – Toomast saab mõrtsukas juba enne tegelikku tapmist ja ta ise teab seda. Liisi võrgutamine, raamatus väga poeetiline ja kirjanduslik, on tegelikult mõrv, filmis dramaatilisemalt vennatapp. Ühtlasi ka isiksust vabastav suure venna kaotamine või venna positsiooni vallutamine. Sellel alusel võinuks luua haarava psühholoogilise draama ja Malmsten olnuks ka selles väga hea. Autorid tegid põneviku – tavavaataja meelelahutuse.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/lancelot-ja-metskass/
Ots, L. (2022). Lancelot ja Metskass. Sirp, 4. märts, lk 22.

Joonas Ojap: „Asjalike filmiversioonide tegemine eesti kirjandusklassika alusel pärast linalugusid „Tõde ja õigus“ ja „Talve“* enam ei üllata. Välja on juba kujunenud omamoodi standard, milline üks eesti kirjandusteos ekraanil välja peab nägema: soine, linane ja habemes. Vaid peategelane Toomas (Franz Malmsten jr) on Pariisist kunsti õppimast tulnud ning seega raseeritud. Ta näeb välja isegi piisavalt hoolitsetud, et talle kaasa elada. Rikkast alg­materjalist on üritatud pooleteise tunni sisse mahutada paljut. Tegemist on üpris tempoka filmiga, mis igavlemiseks aega ei jäta. Näitlejatööd kannavad ning kuigi kohati hoiavad alarahastuse tõttu tehtud valikud filmi pisut vaos, siis on nähtav kauni rabamaastiku taustal nauditav. Värviküllased kaadrid on imetlusväärsed. Suurema osa ajast meenutab visuaalne pool jalutuskäiku Soomaal – iseenesest see ju ongi lugu nurjunud puhkusest –, aga kompamata ei jää ka laugaste tume ja pilvine külg.

Kindlasti ei saa mainimata jätta Mick Pedaja loodud helitausta, mis peegeldab kurblikel-rõõmsatel nootidel erksates toonides kaadrisse jäädvustatud vetruvat maastikku, vajadusel öise udu tumedust. Helitaust võimendab stseene ja annab neile hinge lihtsate vahenditega. Ilusatel hetkedel laseb see vaatajal end tunda äraolevalt, nagu helilooja Joe Hisaishi looming animefilmides.

Kõigest sellest võib jääda mulje, et eesti film on jõudnud mingi eksporditava kõrgtasemeni, kuid kahetsusväärselt on filmis siiski kujutatud eestlasi. See tähendab palju tühje pilke, arusaamatuid habemesse pobisemisi, kiiruga lahkumisi inimkontakti vältimiseks. Kõik see tekitab küsimusi ega paku vastuseid. Tundeid pole võimendatud mitte sisuka dialoogiga, vaid üksteise nimede üha intensiivsema korralekutsuva-nõudliku kordamisega. Armastavad ja armastust avaldavad vaid kohtlased ja lihtsameelsed karakterid. Siin polegi muud öelda, kui et ühel hetkel peavad ka eesti režissöörid mõistma, et filmide maagilist maailma käiaksegi uudistamas selleks, et põgeneda säärase külma reaalsuse eest.

Ilmselt osalt just seepärast, et tihe sündmustik on esitatud põhimõtte „vähem on rohkem“ järgi (mitmekesine karakteribande ei saa aega ega võimalust end põhjalikult väljendada), jääbki üldmulje, mille vaataja kinost lahkudes kaasa võtab: ära sai vaadatud igale maitsele meelepärane film, mis läheb kohe meelest.“ /---/

Loe edasi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/taluoue-marvel/
Ojap, J. (2022). Taluõue Marvel. Sirp, 4. märts, lk 23.