Taevatrepp (2023)

Arvustusi

Andrei Liimets: „Põhineb „Taevatrepp“ Kivastiku enda romaanil, ehkki autori sõnul oli film plaanis juba enne mõtte raamatukaante vahele sättimist. Autobiograafiliste sugemetega loost tuli väidetavalt välja lõigata küllaga tegelasi ja sisuliine. See paistab filmist paraku ka välja. Ligi kahetunnisele kestusele vaatamata jooksevad paljud karakterid ekraanilt läbi sedavõrd kärmelt, et nendevahelisi suhteid ja eraldiseisvaid arengukaari on keeruline paigutada üldisesse sisuniidistikku. Uksi kistakse irvakile rohkelt, enamikust jääb paraku sisse sammumata. Aja- ja ruumihüpete keskel kipuvad kannatama struktuur, sidusus, fookus.

Vaimult on „Taevatrepp“ samas soe ja inimlik lugu, mis ei piirdu pelgalt nostalgiaga läinud aegade ja suvise lapsepõlve järele, vaid soovib mõtestada, kuidas vormib aeg meid ja meie suhteid elusügiseni välja. Materjal on suurepärane – ehk üks suurima potentsiaaliga kõigist hiljutistest kodumaistest stsenaariumidest. Ambitsiooni on Kivastiku kirjapandus rohkelt. Argised olmepildid kohtuvad siin eksistentsiaalsete püüetega igaviku poole. Aeg voolab paneelmajade ja mänguväljakute vahel hästi tunnetatud, kõrgemale abstraktsiooniastmele küündivas sügisballilikus fluidumis.“ /---/

Arvustuse täistekst:
FILMIARVUSTUS | Mait Malmsten on „Taevatrepi“ peategelasena taas kullasoonel
Liimets, A. (2023). Poolel teel taevasse. Eesti Ekspress: Areen, 8. märts, lk 58–59.

Mart Noorkõiv: „Kogu selle peenikese filosofeerimise võib koondada labase sildi „keskeakriis“ alla ning seda paljud vaatajad ka täiesti põhjendatult teevad. Õnneks pole seekord tegu lihtsakoelise õhetava noorusaja ja masendava keskea vastandamisega. Ulf ei taha laskuda nostalgiasse nimelt seetõttu, et vastupidiselt antud mõiste tavapärasele tähendusele ei ole Ulfi minevikus tema arvates midagi eriti igatsemisväärset. Filmi hüpetes ajas tagasi kohtame noort Ulfi (Timotheus Sammul), kes sarnaneb pea äravahetamiseni oma vanema versiooniga. Ta on samamoodi sihitu ja konkreetsete unistusteta triiviv hing, kes küll vaimustub Jawadest, teksadest ja närimiskummist nagu eakaaslasedki, kuid ei võta elu erilise innuga. Kui Doktor (noorena Rasmus Ermel) annab mõista, et peaks hakkama asju tõsiselt võtma, sest käiakse juba X klassis, nendib Ulf, et ta taob pigem vutti edasi. Vahe täiskasvanud Ulfiga seisneb peamiselt selles, et täiskasvanuna on ta lõpetanud isegi näilised otsingud ja teatud punkti lihtsalt seisma jäänud. Ja nii tundubki tema suurim hirm olevat tunnistada, kui vähe on nende aastakümnetega peale välise muutunud. Geograafiliselt võtab selle kokku tõik, et vana Ulf elab ainult kiviviske kaugusel oma lapsepõlvekodust: Päeva tänav on asendunud Öö tänavaga. /---/

Kivastiku enda sõnul on raamatute ja näidendite kirjutamine olude sunnil nagu filmi aseaine, niisamuti „Taevatrepp“, mis ei jõudnud filmimist ära oodata ja sündis esmalt raamatuna. Nii ongi ta nagu kits kahe heinakuhja vahel ja ka filmis lööb see konfliktne duaalsus kohati välja. Mahub ju filmi ikka vähem kui raamatusse ja iseenda vaba mõttelendu filmiraamidesse suruda võib olla suhteliselt piinarikas töö. Lisaks autorile kannatab pärast ka film. Kivastik on omamoodi nagu Eesti Martin McDonagh: ühel on Iirimaa, teisel Tartu ning mõlemad on pigem filmitegijad kirjaniku nahas. McDonagh on kõik oma filmid teinud originaalstsenaariumi põhjal. Võib vaid oletada, kas „Taevatrepp“ oleks veelgi parem saanud, kui oleks kohe filmina sündinud.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vandates-minevikku/
Noorkõiv, M. (2023). Vändates minevikku. Sirp, 10. märts, lk 13.

Veiko Märka: „„Taevatrepp“ on väga aus film. Kindlasti ausam ja kompaktsem kui näiteks Kivastiku „Üks mu sõber“, sest siin puudub veiderdamise pärast veiderdamine. Väga raske on pealtnäha argiellu mattunud Uud (nii suurt kui ka väikest) kaasakiskuvalt kujutada, ometi lähevad mõlemad hinge. Kui su elu koosneb ainult pisiasjadest, siis suhtu nendesse nagu kõige tähtsamatesse asjadesse – ja häda pole midagi. Lapse jaoks on see loomulik, keskealisele raske, aga õpitav. Film lausa imeb vaataja endasse, nii mõistetav, pretensioonitu ja sujuvalt kulgev on see.

Mait Malmsten sobib peategelase rolli sedavõrd hästi, et teda ei pane peaaegu tähelegi, eriti lõpu poole. Muidugi ei ole tal selles filmis ka mingeid psühholoogiliselt kaelamurdvaid ülesandeid, kuid sedavõrd nõtke enesestmõistetavus väärib tunnustust. Ning see kõneleb ka Kivastiku režissöörivõimetest. Noor Ulf (Timotheus Sammul) jääb vana varju, peamiselt selle tõttu, et kogu tema tegevus on üpris triviaalne, näiteks vennaga kaklemine, ujumistrennis käimine jne.

Žanrilt võib „Taevatreppi“ nimetada unenäoliseks realismiks. (Vana Georg: „Mis vahet seal on, kus ma kedagi näen, unes või päriselt.“) Filmi miljöö on rangelt Tartu-keskne, kõik paigad äratuntavad, kuid unenäod ja unistused on suure tähtsusega.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120155072/arvustus-elurattalt-jalgrattale-ja-tagasi-taevatrepp-on-vaga-aus-film-mille-peategelased-lahevad-hinge
Märka, V. (2023). Elurattalt jalgrattale ja tagasi. Eesti Päevaleht, 15. märts, lk 12.

Indrek Hargla: „Mart Kivastiku „Taevatrepi” kaasus on nagu Taani võit 1992 jalgpalli EMil, see seab mõneti kahtluse alla senise filmitootmise ja kinohariduse süsteemi. Meil oleks nagu hakanud tekkima filmitööstuskompleks, mis genereerib filme ülevalt poolt, otsitakse mõni sobiv ja tuntud kirjandusteos, palgatakse stsenaristid ja lavastajad ning kogu arendus käib stuudio valvsa pilgu all. Nii on meil viimastel aastatel sündinud ridamisi filme, mis on tuunitud keskmisest keskmisemale retseptsioonile, mis vastavad kõiksugustele reeglitele ja kus puudub tegelikult sõnum ja looming. Need on väga pealispindsed, klantspildilikud, klišeelikud filmid ja seest tegelikult tühjad. Teisalt näitab „Taevatrepp” justkui, kui palju on kasu segavate eelteadmiste puudumisest, sest selle autoril pole filmialast haridust. Küllap oleks selle filmi stsenaarium kinokooli seminarides põhjalikult põhja lastud, sest see eirab mitmeid reegleid, tegelased ei arene, liiga palju on põhjendamata kõrvaltegelasi. Stsenaarium eksib isegi ühe dramaturgia põhireegli vastu, et peategelane peab midagi tahtma ja kui ta seda ei saa, on tal paha ja on vaja faktoreid, mis talle vastu töötavad. Ometi on „Taevatrepp” meie viimaste aastate üks kõige paremaid filme, selle tugevus tuleneb loominguvabadusest. Autor on teadnud täpselt, mida on vaja, ja on saanud selle teoks teha, olemasolevate võimaluste piirides. Muidugi, meil on loodud palju autorifilme, aga paraku ei ole kõik lavastajad kuigi võimekad kirjanikud, või on nad, antagu andeks, kinokoolides täis topitud posttarkovskilikku indlemist, pilgeni sundsöödetud doktriiniga pildi ülimuslikkusest ja vajadusest vaikides vaatavate tegelaste järele. „Taevatrepp” on vaba film, justkui puhas reeglitest ja nõuetest, see tugineb kinematograafia entsüklopeedia asemel rohkem kirjanikule orgaaniliselt omaste inimeste ja elu vaatlustele, rohkem soovile öelda midagi, selle asemel et öelda võimalikult originaalselt ja kunstipäraselt. /---/

Sellel filmil on oma väga tugev aura, mingi olemuslik varjatud identiteet, mis tekib teksti, muusika ja pildi sümbioosist, koosmõjust ja mille emotsionaalne laeng pahvatab hetkiti väga kõrgele: näiteks esimene stseen rattaga kihutavast Uust, jõuluõhtul Uule meenuvad viivud minevikust. Aga stseen, kus Mait Malmsten vaatab kulunud freskot vannitoa seinal ja mängib Premiata Forneria Marconi, väärib emotsionaalse laetuse eest parima sõnadeta stseeni aastaauhinda. /---/

Õigesti valitud ja teostatud keskkond on suur osa filmist. Et „Taevatrepp” toimiks, tuli selles taastada endisaegne Tartu, mis mõistagi on tohutult raske ülesanne. Küsimus ei ole ainult nostalgia üleskehutamises — ehkki osalt on ka see vajalik, sest millise viiekümne ringis inimese adrenaliin ei hüppaks lakke, kui ta näeb gaseeritud vee automaati või kollast Ikarust —, vaid pigem selles, et kõik need Saša lõhnaveed, bussijuhi kohustuslikud vuntsid, Wrangleri kilekotid ja Lenini ausammas Riiamäel on conditiones sine quibus non. Ei ole mõtet sellist ajaloolist filmi üldse teha, kui me ei pane tegelasi nende loomulikku keskkonda. Rahapuudus seab siin muidugi piirid ette, „Taevatrepp” teostab hädavajaliku miinimumi. Mis ajastulise keskkonna ja väikese eelarvega muidugi kaasneb, on sõna otseses mõttes piiratud pildikeel. See film on üles võetud väga lähedalt, nii et vaadates oli kogu aeg tahtmine paluda operaatoril paar sammukest tagasi astuda ja võtta kaugemalt. Aga kui on filmitud väikestes korterites ja linnatänaval, kus järgmise nurga tagant paistab juba uus kõrgehitis, siis on see mõistagi võimatu.

Selles filmis mängib kokku paar teatritäit näitlejaid ja paljude roll piirdub ainult lause või kahega. Mait Malmsten, Timotheus Sammul ja Ivo Uukkivi on selle filmi kolm musketäri muidugi, aga tegelikult on hiilgavalt hästi loodud ka Taavi Teplenkovi Doktori õelutsev, nilbitsev ja kibestunud karakter. Et isegi paarilauselised rollid jäävad väga hästi meelde, on „süüdi” muidugi stsenaarium; ehk siis see, millest ja kuidas inimesed räägivad, on loomulik ja tegelasepõhine. Dialoog on selles mõttes kõvasti parem kui enamikus eesti filmides, iseäranis suuremate rahadega tehtud stuudiotoodangus. Kivastiku dialoog on hästi lühike, tegelased räägivad keskmise eesti filmi kohta küll palju — mis on hea —, aga lühidalt ja enamasti mitte nii väga sellest, mida nad tegelikult tahavad öelda — mis on ju samuti väga hea. /---/

„Taevatrepp” on väga tugev ja tihe film, milles ei ole ühtegi sekundit niisama ära antud ja mille kõrval mitmed viimase aja suurejoonelised stuudiotooted on sunnitud punastama. „Taevatrepp” tõestab, kui palju saab ulmelise komponendi julge lisamine anda juurde pealtnäha olmelisele narratiivile. Napp aga huvitav, karaktereid ja universumit avav teravmeelne dialoog toetab tugevalt loo jutustamisele keskendunud süžeed. Lavastaja on esikohale seadnud just nimelt oma loo, mitte oma kinematograafilise gümnastika demonstreerimise ning innukalt ja suure naudinguga mängiv näitlejate ansambel korvab täielikult selle, et mõne vaataja jaoks võib lõpp olla liiga lahtine ja küsimusi tekitav.“

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/7445
Hargla, I. (2023). Mis juhtus Uuga?. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 86–90.

Tõnu Karjatse: „Mart Kivastiku „Taevatrepp” on samuti tugeva autorikäekirjaga film. Kivastiku filme iseloomustab alati teatud nostalgiline alatoon, Mait Malmsteni tegelaskuju nimega Uu annab nüüd sellele ka konkreetse hääle. Uu tegelaskuju olekski nagu Malmstenile kirjutatud — välimuselt tasakaalukas keskealine pereisa, seest aga endiselt väike poiss, kes püüab, käed lahti, rattaga sõita. „Taevatrepp” on ka väga hea ansamblifilm. Malmsteni ja Harriet Toompere keemia on ehtne, Raivo Trassi Georg südantlõhestavalt aus, tema kaasat mängiv Rita Raave annab sellele esmapilgul tähtsusetule kõrval­osale ootamatu sügavuse. Ivo Uukkivi noore Georgina kujundas võrdpilti nõukogudeaegsest dissident-boheemlasest ja üllatus oli Voldemar Kuslap dementse isana. „Taevatrepi” kõrval­osad pole tugevad mitte ainult seetõttu, et Kivastikul on õnnestunud leida sobivad näitlejad, vaid ka seetõttu, et ekraniseering ei matnud enda alla algmaterjali ja selles välja joonistatud karaktereid. „Taevatrepp” küsib läbi keskealise mehe vaatevinkli suuri küsimusi elust ja surmast, minevikust ja olevikust, kuid teeb seda nii arusaadavalt, et film sobib vaatamiseks üpris laiadele eagruppidele.“

Karjatse, T. (2024). Siin me oleme – aasta 2023 eesti mängufilmis. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 85–90.