Taevatrepp (2023)

Arvustusi

Andrei Liimets: „Põhineb „Taevatrepp“ Kivastiku enda romaanil, ehkki autori sõnul oli film plaanis juba enne mõtte raamatukaante vahele sättimist. Autobiograafiliste sugemetega loost tuli väidetavalt välja lõigata küllaga tegelasi ja sisuliine. See paistab filmist paraku ka välja. Ligi kahetunnisele kestusele vaatamata jooksevad paljud karakterid ekraanilt läbi sedavõrd kärmelt, et nendevahelisi suhteid ja eraldiseisvaid arengukaari on keeruline paigutada üldisesse sisuniidistikku. Uksi kistakse irvakile rohkelt, enamikust jääb paraku sisse sammumata. Aja- ja ruumihüpete keskel kipuvad kannatama struktuur, sidusus, fookus.

Vaimult on „Taevatrepp“ samas soe ja inimlik lugu, mis ei piirdu pelgalt nostalgiaga läinud aegade ja suvise lapsepõlve järele, vaid soovib mõtestada, kuidas vormib aeg meid ja meie suhteid elusügiseni välja. Materjal on suurepärane – ehk üks suurima potentsiaaliga kõigist hiljutistest kodumaistest stsenaariumidest. Ambitsiooni on Kivastiku kirjapandus rohkelt. Argised olmepildid kohtuvad siin eksistentsiaalsete püüetega igaviku poole. Aeg voolab paneelmajade ja mänguväljakute vahel hästi tunnetatud, kõrgemale abstraktsiooniastmele küündivas sügisballilikus fluidumis.“ /---/

Arvustuse täistekst:
FILMIARVUSTUS | Mait Malmsten on „Taevatrepi“ peategelasena taas kullasoonel
Liimets, A. (2023). Poolel teel taevasse. Eesti Ekspress: Areen, 8. märts, lk 58–59.

Mart Noorkõiv: „Kogu selle peenikese filosofeerimise võib koondada labase sildi „keskeakriis“ alla ning seda paljud vaatajad ka täiesti põhjendatult teevad. Õnneks pole seekord tegu lihtsakoelise õhetava noorusaja ja masendava keskea vastandamisega. Ulf ei taha laskuda nostalgiasse nimelt seetõttu, et vastupidiselt antud mõiste tavapärasele tähendusele ei ole Ulfi minevikus tema arvates midagi eriti igatsemisväärset. Filmi hüpetes ajas tagasi kohtame noort Ulfi (Timotheus Sammul), kes sarnaneb pea äravahetamiseni oma vanema versiooniga. Ta on samamoodi sihitu ja konkreetsete unistusteta triiviv hing, kes küll vaimustub Jawadest, teksadest ja närimiskummist nagu eakaaslasedki, kuid ei võta elu erilise innuga. Kui Doktor (noorena Rasmus Ermel) annab mõista, et peaks hakkama asju tõsiselt võtma, sest käiakse juba X klassis, nendib Ulf, et ta taob pigem vutti edasi. Vahe täiskasvanud Ulfiga seisneb peamiselt selles, et täiskasvanuna on ta lõpetanud isegi näilised otsingud ja teatud punkti lihtsalt seisma jäänud. Ja nii tundubki tema suurim hirm olevat tunnistada, kui vähe on nende aastakümnetega peale välise muutunud. Geograafiliselt võtab selle kokku tõik, et vana Ulf elab ainult kiviviske kaugusel oma lapsepõlvekodust: Päeva tänav on asendunud Öö tänavaga. /---/

Kivastiku enda sõnul on raamatute ja näidendite kirjutamine olude sunnil nagu filmi aseaine, niisamuti „Taevatrepp“, mis ei jõudnud filmimist ära oodata ja sündis esmalt raamatuna. Nii ongi ta nagu kits kahe heinakuhja vahel ja ka filmis lööb see konfliktne duaalsus kohati välja. Mahub ju filmi ikka vähem kui raamatusse ja iseenda vaba mõttelendu filmiraamidesse suruda võib olla suhteliselt piinarikas töö. Lisaks autorile kannatab pärast ka film. Kivastik on omamoodi nagu Eesti Martin McDonagh: ühel on Iirimaa, teisel Tartu ning mõlemad on pigem filmitegijad kirjaniku nahas. McDonagh on kõik oma filmid teinud originaalstsenaariumi põhjal. Võib vaid oletada, kas „Taevatrepp“ oleks veelgi parem saanud, kui oleks kohe filmina sündinud.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/vandates-minevikku/
Noorkõiv, M. (2023). Vändates minevikku. Sirp, 10. märts, lk 13.

Veiko Märka: „„Taevatrepp“ on väga aus film. Kindlasti ausam ja kompaktsem kui näiteks Kivastiku „Üks mu sõber“, sest siin puudub veiderdamise pärast veiderdamine. Väga raske on pealtnäha argiellu mattunud Uud (nii suurt kui ka väikest) kaasakiskuvalt kujutada, ometi lähevad mõlemad hinge. Kui su elu koosneb ainult pisiasjadest, siis suhtu nendesse nagu kõige tähtsamatesse asjadesse – ja häda pole midagi. Lapse jaoks on see loomulik, keskealisele raske, aga õpitav. Film lausa imeb vaataja endasse, nii mõistetav, pretensioonitu ja sujuvalt kulgev on see.

Mait Malmsten sobib peategelase rolli sedavõrd hästi, et teda ei pane peaaegu tähelegi, eriti lõpu poole. Muidugi ei ole tal selles filmis ka mingeid psühholoogiliselt kaelamurdvaid ülesandeid, kuid sedavõrd nõtke enesestmõistetavus väärib tunnustust. Ning see kõneleb ka Kivastiku režissöörivõimetest. Noor Ulf (Timotheus Sammul) jääb vana varju, peamiselt selle tõttu, et kogu tema tegevus on üpris triviaalne, näiteks vennaga kaklemine, ujumistrennis käimine jne.

Žanrilt võib „Taevatreppi“ nimetada unenäoliseks realismiks. (Vana Georg: „Mis vahet seal on, kus ma kedagi näen, unes või päriselt.“) Filmi miljöö on rangelt Tartu-keskne, kõik paigad äratuntavad, kuid unenäod ja unistused on suure tähtsusega.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/120155072/arvustus-elurattalt-jalgrattale-ja-tagasi-taevatrepp-on-vaga-aus-film-mille-peategelased-lahevad-hinge
Märka, V. (2023). Elurattalt jalgrattale ja tagasi. Eesti Päevaleht, 15. märts, lk 12.