Tume paradiis (2023)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Triin Ruumetiga

Triin, alustasid „Tumeda paradiisi“ stsenaariumi kirjutamist juba aastal 2016, kui vestlesime su debüütfilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ esika eel. Hiljem võtsid kaasstsenaristidena kampa Andris Feldmanise ja Livia Ulmani. Kuidas mitmekesi kirjutamine sujus?

Eks see kujuneb igasugu duode ja triode vahel erinevalt, oluline on inimestevaheline sünergia. Nii ma ei saaks, et alustan kellegagi koos nullist. Pean mingile maale ära kirjutama ja sealt saan teisiti edasi minna. Andrise ja Liviaga leidsime harmoonilise balansi, nende panus oli väga suur. Mina kirjutasin mustandi ja siis arutasime, vestlused viisid palju edasi. Istusime koos ka Rea, Jörgeni ja Juhaniga (keskseid tegelasi kehastanud Lest, Liik ja Ulfsak – Toim.). Mida edasi, seda rohkem tõid kaasa kõik, kes platsil liitusid.

Mida sa 2021. aasta suvel toimunud võtetest kõige selgemini mäletad?

Meil oli väga intensiivne võte, umbes 33 päeva. Tore, et keegi ei haigestunud koroonasse – graafik oli rauast, jumal tänatud, see püsis koos. Mul on insomnia, võin olla rampväsinud, aga ei saa magada. See on minu Achilleuse kand, minu inimeseks olemise suurim kannatus, mis hakkas peale ülikooli lõpus. Aga adrekas on nii kõrge, paned selle pealt, kehakeemia veab lõpuni välja. Oli emotsionaalselt raskeid hetki, aga nii harva saad ju oma filmi teha. /---/

Ilmselt kõige rohkem küsitakse su käest, kui isiklik see linalugu on.

Story on loo mõttes fiktsioon. Mingid elemendid on isiklikud, elu ikka inspireerib oma värvides. Kirjutamise aeg korreleerub filmi vaibiga, helge see ei ole, nagu pealkirigi ütleb. Kahekümnendate eluaastate lõpus on palju ebakindlust, kogu selle režissööriametiga kaasneb ebakindlus ja üksindus.

Eksistentsiaalsed küsimused on mind alati painanud, et mis see elu üldse on. Olen palju kordi kuulanud loengut „Hinge pime öö“ (TÜ usuteaduskonna religiooniantropoloogia magister Heili Sepp kõneles Ööülikoolis – Toim.), see kattus teemaga. Mul on raske vastata, miks olen sellise filmi teinud, sest ma ei võta vastu otsust seda teha, vaid üks asi viib teiseni ja alles pärast saan aru, miks. Miks sa üritad elu ja psüühikat kaardistada? Poeetiline prisma annab mingi tagasiside. /---/

„Päevade...“ lõpus kihutab bemar vastu puud, „Tume paradiis“ algab matusestseeniga ehk võib täheldada mõttelist järgnevust. Kas su järgmine film tõukub omakorda eelmisest?

Hakkasin juba kolmandat kirjutama, mingil maal olen, aga ei räägi varastest mõtetest – laseb jõudu välja. Narratiivse jadana ma oma filme pigem ei näe.

On su filmidel mingi ühine nimetaja?

Mingi hämarus on neis alati olnud ja kerge eksistentsiaalne noot. Iseseisvumise vastand, suutmatus täiskasvanuks saada, mingi forever child (igavesti laps – EE), mis võib ka minu puhul täiesti tõsi olla. /---/

Intervjuu täistekst:
Triin Ruumet: olen mitu korda põrgust läbi käinud ja iga kord sealt välja tulles natukene muutunud
Suvi, T. (2023). Triin Ruumet: olen mitu korda põrgust läbi käinud ja iga kord sealt välja tulles natukene muutunud. Eesti Ekspress: Areen, 20. sept, lk 45–47.

Filmist meedias

Johannes Lõhmus: „Kuna tegemist on autori teise täispika filmiga, siis saabki põgusalt rääkida tema käekirja kujunemisest, mis Ruumeti puhul on pigem muljet avaldav. Ta on suutnud säilitada oma eelmise filmi tugevused ning arendada edasi seda, mis Lõuna-Eesti metsade vahel eksleva Allari ja tema bemmivendadest kamraadide puhul võib-olla nii hästi ei toiminud.

„Tume paradiis“ on näide tõeliselt meisterlikust filmimaailma loomisest, mis võimaldab tunda end täielikult sündmuste osalise ja mitte pelgalt pealtvaatajana. Karmeni ja Viktori põimuvad teekonnad omavahelise mittemõistmise ja sellest sigineva plahvatusohtliku lõpplahenduseni viivad hoolikalt läbi mõeldud keskkondadesse ja olukordadesse. Alates 1990. aastate lõpu kauboikapitalismi sümboliseeriva jahitrofeede ja mullivanniga häärberist kuni Tartu tudengiboheemluse puidust pelgupaikade, Annelinna kitsikuses aset leidvate öökimaajavate tseremooniate või alevi mahajäetud kolhoosikompleksides toimuvate piinlike noavõitlusteni.

Hästi on üles ehitatud detailidest tiines miljöös oma kohta otsivate tegelaste aina süvenev segadusepundar, millele vastandub majanduslikult kalkuleerivate ning emotsionaalselt distantseeritud, ilmselgelt heal järjel olevate karakterite kliiniline maailm. Nad vajavad Karmenit – kas selleks, et saada tema allkirja pärandist loobumiseks või tema peal psühholoogilise ülemvõimu harrastamiseks.

Režissööri koostöö loominguliste partneritega (kaasstsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Matis Mäesalu, kostüümikunstnik Liis Plato, monteerija Jaak Ollino Jr, helilooja Hendrik Kaljujärv, produtsent Elina Litvinova) on võimaldanud luua autentse keskkonna, kus ükski element ei domineeri teiste üle, vaid täiendab tervikut, et tuua peategelaste rikkalik sisemaailm mõjuvas võtmes ekraanile.

Vähemalt minu peal see toimis, sest filmitegijad oskavad tänu tegevuse ja tegelaste usutavale ülesehitusele vajutada nuppudele, mis äratavad inimlikult väga tuttavaid tundeid vahest igaühes, kes mõistab, et elu ei saa olla vaid ühtlase nivooga lõputut puhkusereisi meenutava namaste-paradiisi poole liikumine. Eksistentsi tekib tavaliselt tähendus ikka võrrandisse sattuvate vigade ja väljakutsete ning nendega toimetuleku summast.“ /---/

Arvustuse täistekst:
NÄDALA FILM | „Tume paradiis“. Autentne psühholoogiliste lõksudega labürint
Lõhmus, J. (2023). „Tume paradiis“. Autentne psühholoogiliste lõksudega labürint. Eesti Ekspress: Areen, 20. sept, lk 49.

Tuuli Põhjakas: „Filmi kõige köitvamad hetked olid need, kui inimeste pahed ja puudused omavahel põrkusid. Näiteks need, kui kohtusid Karmeni hirm ja Viktori kättemaksuiha või Karmeni iha ja Renee (Juhan Ulfsak) ükskõiksus, sest see tuletas meelde, et „Tume paradiis“ ei ole pelgalt kaks tundi esteetiliselt paeluvat ja sünget muinasjuttu inimestest, kelle elus midagi ilusat ei ole, vaid tegelik elu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7859787/nadala-film-ja-paradiis-poles-maha
Põhjakas, T. (2023). Ja paradiis põles maha… Postimees: AK, 23. sept, lk 16.

Andrei Liimets: „Kuigi Ruumet on filmi tumeduse kahtlemata läbi tunnetanud ja seda filmivahenditega julgelt väljendanud, jääb puudu selgemaid inimlikke kontuure – kustkohast tegelaste valu pärineb? See kahandab samastumispinda – mitte et igal filmil peaks olema positiivne sangar, kellega sidet luua, ent tõeline kohtumine eeldab, et luuakse võimalus mõistmiseks ja samastumiseks. Sellised stseenid nagu kuuride vahel peetava noavõitluse oma kruvivad irreaalsusosutit pigem teisele poole.

Vaeva on filmis küllaga, hingeabi vähe. Ehk ongi „Tumeda paradiisi“ suurim teene see, et teos viitab vaimsetele hädadele, mille eitamise või tuimestamise asemel on nüüd ühiskonnas tooni andval põlvkonnal võimalus nendega tegeleda, selmet seesama tumedus ka järgmise põlvkonna kaela nuhelda.“

Arvustuse täistekst:
ARVUSTUS| Kaos keset lõputut pimedust. „Tume paradiis“ on ...
Liimets, A. (2023). Kaos keset lõputut pimedust. Eesti Päevaleht, 28. sept, lk 14–15.

Filmis kasutatud teosed

Jüri Üdi luuletus "Surun silma vastu koobast, kus on saatan" (kogumikust "Käekäik", 1972-1973).