Sea aasta (2021)

Arvamusi filmist

Hendrik Alla: „Tegijate sõnum vaatajale öeldakse välja läbi publitsisti ja Eesti Rooma Klubi liikme Kaupo Vipi suu. Kogu muu võrratu pildiline materjal kommenteerib seda ning seal leidub tõelisi pärle. Vaid üks näide: tarbimiskolossi T1 Mall avamisel ajab tollane Tallinna linnapea Taavi Aas sarnast juttu nagu samasuguste vuntsidega Stalin 1935. aastal: elu on läinud paremaks, lõbusamaks, nüüd on meil siin tore tarbida. Samal ajal trambivad külalised mõnuga plastisodiks laest langenud kollaseid pallikesi. /---/

Kogu selle ilu, kümneid väikeseid vihjeid ja rõhuasetusi annab vaatajale edasi meisterlik operaatoritöö (Rein Kotov, Raimo Jõerand ja Jaan Kolberg) ning montaaž (Raimo Jõerand). Ardo Ran Varrese originaalmuusika on just nii hea, et seda filmi vaadates ei märkagi, kuid pärast on tunne, et vist oli väga ilus.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7170816/ma-tahan-seda-vaadata-20-aasta-parast
Alla, H. (2021). Ma tahan seda vaadata 20 aasta pärast. Postimees, 3. veebr, lk 21.

Andrei Liimets: „Eesti filmidele on vahel ette heidetud kõnelemist peamiselt ajaloolistel ja eksistentsiaalsetel teemadel, jättes kajastamata sündmused ühiskonnas siin ja praegu. Raimo Jõerand, kes ühes Kiur Aarmaaga proovis kätt lähimineviku poliitika uurimisel Mart Laari esimesest valitsusest rääkiva „Rodeoga“ (2018), võtab nüüd ette värsked sündmused – Eesti ühiskonnas toimunu aastal 2019, Hiina kalendri järgi sea aastal.

Dokumentaalžanris on ühiskonnas toimuvale kiirelt reageerida lihtsam kui pikemat ettevalmistamist ja rohkem vahendeid vajavas mängufilmis. Nii jagub näpuotsaga poliitiliselt kõnekat dokumentalistikat igasse vaba riigi kümnendisse – näiteks Artur Talviku ja Peeter Vihma „Okupeeri oma müür“ (2013) kogukondade võitlusest eliidiga, Jaan Tootseni „Uus maailm“ (2011) linnaruumiaktivistide vastasseisust stagneerunud linnavõimuga või Esto TV satiirilised filmid „Welcome to Estonia“ (2002) ja „Vali kord“ (2004).

Jõeranna peamine eeskuju on aga veelgi kaugemas minevikus, nagu autor ise „Sea aasta“ alguses nii pildis kui saatetekstis viitab. Selleks on Eesti viljakamaid dokumentaliste Andres Sööt, kelle ajastu kroonikad „Draakoni aasta“ (1988) ja „Hobuse aasta“ (1991) võtsid kokku Nõukogude Liidu lagunemise ja vaba Eesti taassünni murdelised aastad.

Jõerand toob vaataja ette „Draakoni aastast“ pärit kaadrid üüratute inimhulkadega täitunud lauluväljakust ning Heinz Valgu surematud sõnad „ükskord me võidame niikuinii“. Toonane ülevus ning vabanemise eufooria asetuvad aga otsesesse kontrasti kolm kümnendit hiljem ühiskonnas valitsevate meeoludega. Vabadus on käes ja maa on oma, aga mida vabadus ja maa tegelikult tähendavad ning mida me nendega õigupoolest pihta hakata oskame, näib Jõerand vaikimisi küsivat.“
/---/
Loe edasi:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/diagnoos-kasvuraskustes-riigile/
Liimets, A. (2021). Diagnoos kasvuraskustes riigile. Sirp, 12. veebr, lk 35–36.