Avaleht » Filmiliigid

Kupee nr 6 (2021)

Filmi originaalpealkiri soome keeles: Hytti nro 6

Inspireeritud Rosa Liksomi romaanist „Kupee nr 6“

Mängufilm | Draama Kestus: 105:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Režissöör Juho Kuosmanen: „Kõige rohkem võlusid mind raamatus kirjeldatud maastikud, rong, karakterid ja väga inimlik kontakt, mis kahe inimese vahel tekib. Kui Rosa (Rosa Liksom – toim) nägi filmi siin Cannes’is esimest korda, ütles ta: jah, see lugu ongi täpselt selline. Kuigi muutsime kõike: nimesid, ajastut, teekonda, mille nad läbivad, jne. Tegemist on väga universaalse teemaga: inimestevaheline kontakt, kaks hinge kohtuvad kuskil.”

Artikli täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/94004987/hollywoodi-asemel-venemaale
Rebane, K. (2021). Hollywoodi asemel Venemaale. Eesti Päevaleht, 15. juuli, lk 12–13.

Arvestades, et Soome on filmi peatootja ja tegemist on soome raamatu adaptatsiooniga, on ehk veidi üllatav, et filmiidee hakkas hargnema ligi kümme aastat tagasi hoopis Eestist. Tavaliselt, kui Eesti on vähemuskaastootja, tullakse meile oma ideed realiseerima – nii on Eestis viimastel aastatel filmitud välismaa, sh Soome filme ja telesarju. „Kupee nr 6” puhul on tegemist teistsuguse koostööfilmiga.

Produtsent Riina Sildos: „„Mina alustasin projekti 2011. aastal, kui kaks head soome kolleegi soovitasid mul lugeda Rosa Liksomi samanimelist raamatut, mis oli äsja pälvinud Soome kõige suurema kirjandusauhinna, Finlandia preemia. See on hea romaan ja seal oli ka koostööfilmi alge olemas,” selgitab produtsent. /---/

Eestil üksi oleks olnud filmi keerukas teha, tõdeb Sildos. Peategelane on soome üliõpilane, kes läheb Moskvasse, ja film on põhiliselt vene keeles. Sildosele raamat meeldis ja tal tekkis tunne, et võiks proovida selle ekraanile tuua. Raamatu autoriga kohtudes selgus, et too oli näinud Juho Kuosmaneni lühifilmi, mis linastus ka Cannes’i lühifilmide programmis ja võitis auhinna, ning jõudnud tõdemuseni, et kui raamatust üldse filmi teha, peaks selle lavastama Kuosmanen.

Riina Sildos: „Kohtusime Jussi Rantamäkiga [Soome produtsent] 2013. aastal täiesti juhuslikult ja tegin talle ettepaneku hakata koos seda filmi tegema. Kuna Juho Kuosmaneni esimese filmi stsenarist oli vahepeal liikunud lavastamise juurde, oli selge, et on vaja käsikirja autoreid. Esimene kohtumine Andrise, Livia ja Juho vahel oli määrav, et näha, kuidas veregrupid sobivad: kas stsenaristid ja režissöör leiavad ühise keele, kas seda loodavat maailma mõistetakse ühtemoodi.”

Stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis: „Kiirelt leidsime Juhoga ühise keele – tõdemuse, et meid huvitavad sarnased asjad. Juhol oli meie vastu hämmastavalt suur usaldus. Esialgu jättis ta kirjutamise ainult meie hooleks, muidugi suhtlesime pidevalt ja põrgatasime ideid. Hiljem, kui lokatsioonid olid juba leitud ja näitlejate valik tehtud, siis oli Juho ka rohkem kirjutamisprotsessis sees – ta on ka filmi kaasstsenarist – ning käisime loo kordamööda üle.”

Eesti poolt tulid juurde ka kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, grimmikunstnik Liina Pihel ning režissööri esimeseks assistendiks Ralf Siig.

Riina Sildos: „Oli selge, et need võtted saavad olema keerulised ja meeskond peab olema väga professionaalne. Juho ettekujutus oli, et ta tahab teha võtteid liikuvas rongis ja filmida filmilindile. See kõik tundus äärmiselt komplitseeritud.”

Rongistseenideks renditi näiteks kaks vagunit: ühes olid võtted, teises elas meeskond.

Filmima hakati veebruaris 2020 ülemaailmse koroonapandeemia künnisel. „COVID lõi meid 12.–13. märtsi paiku, mil kõik piirid hakkasid kinni minema ja lennukid enam ei lennanud. Grupil tuli võtta vastu otsus, mida teha. Kõigi käest küsiti individuaalselt, kas nad on nõus filmi Venemaal lõpuni tegema. Õnneks olid võtted kolgastes ja Venemaa suurtes avarustes, kus viiruseoht oli väiksem. Pärast mindi Peterburi lähedal asuvasse hotelli, kus elas ainult meie võttegrupp. Tol ajal aga oli teadmisi viirusest vähem ning polnud aimu, mis juhtuma hakkab. Vaktsineeritud ei olnud ka keegi. Lõpuks toodi eestlased autoga Ivangorodi, Narva piiri ääres ootas teine auto. Smugeldasime inimesed tagasi,” meenutab Sildos. Koroona tõttu jäi ära ka Moskvasse minek, kus filmi tegevus pidi loo järgi alguse saama. See filmiti hoopis Peterburis. „Arutasime, kas jätta Moskva periood hiljemaks, aga lõpuks otsustati ära teha. Ühe päevaga leiti uus lokatsioon – ühe sõbra korter – ja taustanäitlejateks said samuti sõbrad. Filmi avastseenis näeme ka Venemaa-poolset tootjat,” räägib produtsent.

Peale liikuvas rongis filmimise ja koroonapandeemia tegi filmitegijate elu raskeks Venemaa bürokraatia. „Näiteks kui tahad tollis midagi saata, siis see on peaaegu võimatu, sest Venemaa toll on ebamõistlikult bürokraatlik. Pidime saatma sinna kostüüme, aga ka peale kõigi deklaratsioonide täpselt täitmist ja vastavat pakendamist tuli pakk tagasi. See süsteem on nii keeruline,” meenutab Sildos. Ettevalmistusperioodil kaaluti ka rongistseenide Eestis filmimist, kuna Venemaa Raudteed, mis on üks suurimaid korporatsioone maailmas, on samuti väga bürokraatlik. „Kaalusime, kas otsida ronge mujalt, ja oleks võimalik olnud ka Eestis filmida. Ent küsimus oli selles, et lõpuks lähevad tegelased Murmanskisse ja meil oli lund vaja. Lõpuks saime tänu Venemaa tootja võimekusele kõik seal filmida,” räägib Sildos. /---/

Raamatuga võrreldes on filmis paljut muudetud: ajastut, tegelaste vanust, nimesid, sündmuskohti.

Seda saab küll nimetada adaptatsiooniks, kuid täpsem oleks vahest öelda, et film lähtub Rosa Liksomi raamatust või on sellest inspireeritud. „Lugesime raamatu läbi ja mõtlesime, kuidas ja miks sellest filmi teha, ning hakkasime otsima viisi, kuidas olemasolevas vormis jutustada lugu, mis meid endid kõnetab,” ütleb Ulman. Tema sõnul oli nende juhtmõte kirjutada rohkem karakteritele keskenduv lugu: „Raamat oli toonilt ja ülesehituselt allegoorilisem ja abstraktsem. Meie tahtsime, et film oleks karakterikesksem ja tegelased psühhologiseeritumad.”

Feldmanis lisab, et adaptatsiooni tehes tulebki pigem leida uus lähenemine. „Sa otsid oma suhet materjaliga, see peabki olema teine asi, muidu teed ekraniseeringu, mis kipub olema lahjem kui raamat. Pigem on vaja loole leida uus kese. Raamatu autor Rosa Liksom ütles kohe alguses, et annab meile täiesti vabad käed, tema on oma loo juba ära kirjutanud.”

Meestegelane on raamatus vanem, filmis aga märksa noorem, mis avas armastusliini võimaluse. Tegijate jaoks oli raamatus kujutatud suhe ja mehe kõrgem vanus mõneti problemaatiline. Raamat on kirjutatud 2010. aastal, enne MeToo lainet, ning siin kangastus tugeva alatooniga vanema mehe ahistav käitumine noorema naisega – teema, mida filmi tegijad kajastada ei soovinud. „Siin loos oli oluline armastus kahe tegelase vahel, aga väljaspool seksuaalsust,” ütleb Feldmanis. Ajastut muudeti 1980-ndatest 1990-ndate ja millenniumi kanti, et vaataja ei laskuks eriti poliitikasse. „Nõukogude Liidu absurdne sürrealism – seda ei olnud filmi vaja. See oleks muutunud koormavaks ja võtnud tähelepanu loo sisult,” tõdeb Sildos. /---/

Artikli täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/93998817/cannes-i-ovatsioonid-eestlastele-kupee-nr-6-loi-kuulsal-festivalil-laineid
Rebane, K. (2021). Cannes’i ovatsioonid eestlastele. „Kupee nr 6“ lõi kuulsal festivalil laineid. Eesti Päevaleht, 14. juuli, lk 14.

Arvamusi filmist

Boris Tuch: „Soome režissööri Juho Kuosmaneni film „Kupee nr 6” on klassikaline road movie. Film räägib sellest, kuidas inimene, kes asub teekonnale, et jõuda esiti näiliselt väga kaugesse ja ebaselgesse, otsekui uttu mähkunud sihtpunkti, leiab teekonna lõpus iseenda. Aga mitte enam säärase enda, nagu ta oli rännaku hakul, vaid muutunu, kes on adunud midagi väga olulist ühtaegu omaenese elus kui selles elus, mis seni oli teda vaevu puudutades temast mööda voolanud, ent mis nüüd on oma ebatäiuses hakanud teda valusalt kriipima. Ja saanud ühtäkki osaks temast. Või siis on temast saanud selle elu osa.

Kui žanr on juba esimeste kaadritega selgelt paika pandud, ei ole filmi vaadates tähtis žanrimääratlus, vaid sisu, mille on loonud „Kupeele nr 6” režissöör Juho Kuosmanen, stsenaristid (meie kaasmaalased) Andris Feldmanis ja Livia Ulman, operaator Jani-Petteri Passi ja näitlejad — peaosatäitjad Seidi Haarla ja Juri Borissov ning Julia Aug, kes mängib pealtnäha kõrvalosa, lõputult Moskva–Murmanski liinil voorivat vagunisaatjat. Tema roll on aga väga kaalukas, sest annab võtme mõistmaks tegelikkust, millega põrkub Seidi Haarla tegelaskuju Laura, kes on seni tundnud Venemaad ainult peene, intellektuaalse seltskonna kaudu, kus ta Moskva ülikooli tudengina tiirles. ” /---/

Loe arvustust:
https://www.temuki.ee/archives/3610
Tuch, B. (2021). Venemaad avastamas. Teater. Muusika, Kino, nr 12, dets, lk 107–114.

Karoliina Vasli: „Vene rongide 2. klassi kupeed on äärmiselt kitsad. Säärased, kus mõni ootamatu liigutus võib lõppeda sellega, et annad võõrale tahtmatult küünarnukihoobi. Just sellises ruumis võtab koha sisse soomlanna Laura (Seidi Haarla), kes startis Moskvast, et sõita Arktikasse Murmanski. Tema vastas istub venelasest kaevur Ljoha (Juri Borissov), kes rüüpab viina, suitsetab ja järab vorsti. Selgelt purjus Ljoha ajab pehmelt öeldes sisutühja loba. Omamoodi kontrast. Laura tuli just ühest nn kultuuriseltskonna korterist. Sealgi joodi, aga puhastest klaasidest ja räägiti üksteise võidu klassikutest. Laurat torgati peol märkusega, sest ta hääldas luuletaja Anna Ahmatova nime valesti.

Murmanskisse sõidab Laura seepärast, et näha kaljujoonistusi – formaalne põhjus. Filmi iva ongi selles, et ta on omadega ummikus. Ljoha aitab tal kujundlikult öeldes peeglisse vaadata ja mõista, mis on pildil valesti. /---/

Ma arvan, et teose pluss on valitud aeg – 1990-ndad, kui kõik ei olnud ainult ühe töntsi näpuvajutuse kaugusel. Nutitelefoni asemel on naispeategelase mälestuste pank hoopis videokaamera. Kui kaameratest rääkida, siis ka tugev operaatoritöö on filmi trump. Vaatajana oleme koos Laura ja Ljohaga kitsukeses kupees. Näeme iga ilmet lähedalt. /---/

Seidi Haarla (snd 1984) on filmivaldkonnas roheline, olles varem kaasa löönud näiteks telesarjades. Teatud kohmetus sobib ideaalselt Laura rolliga. Ebakindlus, mida too tasapisi seljatab. Duo teine pool on Juri Borissov (snd 1992), kes on Venemaal superstaariks tõusnud. Heast rollisooritusest annab aimu seegi, et teda siin nähes ei kujutaks Borissovit küll ette kuskil romantilist kangelast mängimas.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/95283751/arvustus-kupee-nr-6-robustne-reisikaaslane-osutub-votmeks-mis-ummikseisus-elus-seni-puudus
Vasli, K. (2021). Robustne reisikaaslane osutub võtmeks, mis ummikseisus elus seni puudus. Eesti Päevaleht: LP, 3. dets, lk 48–49.

Andrei Liimets: „See pole aga õigupoolest romantiline lugu, vaid tunduvalt sügavam käsitlus vajadusest läheduse, mõistmise ja inimliku kontakti järele. /---/

Kõik eelnev võiks olla asjata, kui vaataja peategelastele kaasa ei elaks. Õnneks on „Kupee nr 6“ näitlejatööde mõttes täistabamus. Pisut teenimatult on oma nimekama paarilise varju jäänud Seidi Haarla, kelle Laura on introvertne ja uje, endas laiutavat tühjust alles järk-järgult teadvustav inimene. Nii Laura kui ka Ljohha näivad soovivat pääseda, aga pole isegi kindlad, kust kohast või kuhu.

Haarla vastas on Vene kino hetke kuum nimi number üks, Juri Borissov tormilise Ljohhana. 28-aastane Borissov tuli pildile alles mullu nimiosaga eluloofilmis „Kalašnikov“ ning meeldejääva kõrvalrolliga meelelahutuslikus seikluses „Hõbedased uisud“. Tänavu on erakordselt talendika ja karismaatilise Borissovi osalusel saanud valmis ei rohkem ega vähem kui viis filmi. Ei mingit haltuurat seejuures, kolme neist – Kirill Serebrennikovi „Petrovid gripi küüsis“, „Kapten Volkonogovi pääsemine“ ning „Kupee nr 6“ – võib julgelt lugeda aasta filmiparemikku.

Tehniline teostus, mille eest vastutavad mitmed Kuosmaneni kaastöölised „Olli Mäki“ juurest, on vaoshoitud moel esmaklassiline. Kari Kankaanpää kunstnikutöö taasloob eheda ajastupildi, ilma et loo universaalsus kaotaks. Mitmekordse Soome olulisima filmiauhinna Jussi võitja, ka näiteks hittsarjaga „Tšornobõl“ töötanud operaatori Jani-Petteri Passi kaameratöö püüab kenasti kinni tegelaste reaktsioonid ja põrkumised pidevalt piiratud füüsilises, aga ka emotsionaalses ruumis.“
 /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7400601/kaugele-kaugele-kuhu-viivad-roopad
Liimets, A. (2021). Kaugele-kaugele, kuhu viivad rööpad. Postimees Nädal, 4. dets, lk 20.

Loe ka:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/ainult-osa-meist-saab-puudutada-osa-teistest/
Reinup, M. (2021). Ainult osa meist saab puudutada osa teisest. Sirp, 10. dets, lk 30–31.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm