Suur soo (2022)

Autor Remek Meel filmi saamisloost

„Üliõpilasena sattusin ulukibioloogia praktikumi ajal soomatkale. Õppejõud tahtis meid igal juhul viia soosaarele, kus elab üks vana mees, keda ta meile kindlasti näidata tahtis. Marssisime kogu kursusega taluõuele, kus toimetas palja ülakehaga musklis vanamees. Mina, sel perioodil fotograafiafanaatik, temaga ei vestelnud, vaid pildistasin järveäärsel paadilautsil pääsukesi, kes korjasid pesaehituseks muda,“ selgitab Meel.

„Sündmus kadus ajalukku ja sellest praktikumist jäi vaid magus mälestus kevadsuvisest rabast, soosaarest ja üliõpilasmelust. Suur soo (Emajõe-Suursoo) jäi hinge. Aja jooksul tekkis aukartus. Mõelda vaid, et tedred, kes siin kevadeti mängivad, on selles kohas sugu jätkanud kümme tuhat aastat, samuti põdrad ja koprad.“ /---/

Pärast ülikooli pühendas Meel palju aega märgalade uurimisele. Ta kandis endaga mälestust vanast mehest suures soos, keda Meele õpetaja tutvustas omapärase teadmamehena. „Sain aru, kui mõtlematu oli tol korral valida kaldapääsukesed, selle asemel, et kuulata, mida on öelda mehel, kes elab üksi soosaarel, nö viimase mehena, enne suurt vett. Olen jõudnud keskikka, jõudnud mõelda looduse toimimise üle, teinud filmirännaku Emajõe veemaailmas ja nüüd tekkis soov teha filmi kõige puutumatumast, mis meil on – Emajõe-Suursoost. Seda rännakut tahtsin ette võtta koos teadmamehega.“

Meel võttis oma vana õppejõuga ühendust, et õppejõud küsiks Vello käest, kas mees nõustuks teda ära kuulama. Nõusoleku Meel sai, aga ta pidi ennast vähehaaval tõestama hakkama. Usalduse võitmisele kulus aasta. „Mind lummas vana ja tark jahimees, kes on suutnud kõrge eani säilitada tugeva füüsise ja terve mõistuse ning teatava moraali, mida tänapäeval eriti enam ei kohta. Ja muidugi see ürgsus, mida selline suur märgala endas kätkeb,“ ütleb Meel. /---/

Artikli täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7606900/elutarga-eraku-lugu-loodust-armastav-vello-elab-urgsel-soosaarel-oma-parimat-elu#_ga=2.101667585.1058165742.1663693430-696332874.1658855392
Sauter, R. (2022). Elutarga eraku lugu. Loodust armastav Vello elab ürgsel soosaarel oma parimat elu. Postimees, 16. sept.

Loe ka intervjuud:
Viilup, K. (2022). Remek Meel filmi "Suur soo" peakangelasest: Vello ei olnud vaimustunud, et teda filmitakse. ERR, 23. sept, https://kultuur.err.ee/1608726328/remek-meel-filmi-suur-soo-peakangelasest-vello-ei-olnud-vaimustunud-et-teda-filmitakse

Filmis on kasutatud katkendit režissöör Jüri Müüri dokumentaalfilmist „Leelo“, Tallinnfilm, 1969.

Arvamusi filmist

Andrus Karnau: „Remek Meele „Suur soo“ võitis festivalil ühe kahest parima operaatoritöö preemiast. Tõesti, nüüd on nii, et tänu kaameramehe kannatlikkusele olen näinud, kuidas kobras sulpab pehmes jääs ja püüab leida näritavat oksa. Etnograafiline väärtus on ilmselt ka kaadritel nugisepüünistest ja loomakese naha parkimiseks ettevalmistamisest.

Aga filmi enda kohta tahaks öelda nii, nagu seda tegi üks hästi tuntud loodusfilmide tegija: ma sellest parem ei räägiks. Seda peamiselt põhjusel, et „Suur soo“ on poolik ja lõpetamata. Ilusaid kaadreid on filmitud, aga terviklikku lugu neist ei moodustu. Filmis on küsitavusi rohkem kui üks, sealhulgas eetilisi, kuidas kujutada inimest, kes on valitud peategelaseks.“
Karnau, A. (2022). MAFF: on kunst teha film, mis oleks hingematvalt kaunis, aga poleks lääge [20. Matsalu loodusfilmide festivalil auhinnatud filmidest]. Postimees, 5. okt, lk 16–17.

Tristan Priimägi: „Filmi pealkiri „Suur soo“ on minu meelest pisut ekslik, sest soo on siin vaid taust ning sooõhustikku ei ole üritatud filmi vahendusel edasi anda. Filmi peaosaline on siiski inimene, vanem mees nimega Vello (filmis ei ole tema nime küll mainitud, aga lisamaterjalidest pärineb selline info), kes on pensionipõlves asunud elama sohu, asustamata loodusse, et end ilma nn tsivilisatsioonita ära majandada. Me ei tea, milline on tema kokkupuude inimeste maailmaga, sest filmist on hoolikalt eemaldatud kõik tänapäeva inimtegevuse jäljed, isegi kui neid seal algselt olla võis. Ei ühtki sidevahendit ega digividinat, ühtki logo, pakendit ega muud tarbimiskultuuri märki. Ei mingit prügi, mis poleks looduslik. Ei visuaalset ega füüsilist.

Klassikalise tarbimiskultuuri puudumise kiuste tõuseb filmi vältel selle keskseks teemaks ometigi tarbimine – kuidas tarbida ümbritsevat loodust vastutustundlikult, nii et inimese kohalolu ei koormaks teisi liike ega keskkonda. Näeme Vellot mitmesugustes tarbimissituatsioonides: ta võtab tarust mett, puult kasemahla, veest kala, peenrast porgandit, nugistelt karusnahka ja põdralt ilmselt liha, kuigi meile seda ei näidata, mis maas, keel sorakil, lebavast põdrast pärast tema mahalaskmist saab. Vello tarbib innuga ja kinnitab, et 25 nugise küttimine igal aastal on täiesti normaalne, kuna ta ei ole nende populatsiooni vähenemist täheldanud. Loodusfilmi puhul võrdlemisi uudne vaatenurk, sest tavaliselt ehmatatakse tundlikumates ringkondades iga elusolendi hukkasaamise peale üsna põhjalikult. Vellot aga arusaadavalt pahandab see, kui keegi teine julgeb tema tarbimist segada. Mulle linnamehele tundmatuks jääv kahjur on ära söönud Vello oataimed ning teenib selle eest peremehelt tiitli „raipenahk“. Raipenahk satub pärast peenraomanikule pihku ja ega ta käsi hästi käi. Vello ja raipenaha olelusvõitlust vaadates meenub tahes-tahtmata ühest Rein Marani filmist (huvitav küll, millisest?) meelde jäänud mõte, et inimene liigitab liigid kahjuriteks sellest hetkest, kui need hakkavad häirima tema elukeskkonda.” /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/iga-inimene-on-soosaar/
Priimägi, T. (2022). Iga inimene on (soo)saar. Sirp, 4. nov, lk 29.

Erkki Luuk: „Mulle meeldis kõige rohkem selle filmi koloriit. Hall taevas, pruun või beež raba, latikas ja kulu, kuuskedest tumerohelised soosaared. Kõige ilusamad olid ilmselt droonivõtted, esiteks oma unikaalsuse tõttu, teiseks seepärast, et võimaldasid kogu selle koloriidi (v.a latikas) ühte kaadrisse püüda.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/7142
Luuk, E. (2023). Soo, selle asukas ja tema ideoloogia. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 106–108.

Filmis kasutatud teosed:

katkend dokumentaalfilmist „Leelo“ (1969, režissöör Jüri Müür).