Tagurpidi torn (2022)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust Jaak Kilmiga

Teie eelmine film «Jõulud džunglis» rääkis samuti lastest, aga selle võtted toimusid Indoneesias. Mis tundeid tekitas eksootikast kodumaale naasmine?

Meil oli Aidi Vallikuga «Tagurpidi torni» stsenaarium ammu valmis. Tahtsime aastaid tagasi võttesse minna, lausa enne «Jõulud džunglis» filmimist. Aga juhtus nii, et me ei saanud toetust, sest oli majanduslik madalseis või palju filme, mis tahtsid kohe võttesse minna. Meile öeldi, et see tundub hea film, mida plaanite teha, aga lükake paar aastat edasi.

Me eriti ei kurvastanud, sest meil polnud veel ideaalset casting’ut. Aga kuna pidime «Tagurpidi torni» võtetega viivitama, saime teha uue casting’u, kõik jooksis paika ja saime näitlejad, kes kaks aastat varem ei olnud õiges vanuses.

Kui öeldakse, et veel ei saa võttesse minna, ja ise ei tunne end täiesti kindlalt, siis võibki see olla märk, et tuleb end natuke tagasi hoida, ja kaks aastat hiljem saabubki õige aeg.

Kui tuleb leida lapsnäitlejad filmi, siis kuidas nende omavaheline keemia kohe kindlaks teha?

See tulebki paika panna, sest ei saa tuua võõraid lapsi võtteplatsile ja käskida neil sõbrad olla. Meie lapsed sõbrunesid juba casting’u ajal, mida oli neli või viis vooru. Enne võtteid oli meil poolteist kuud tõsist prooviperioodi, kus veetsime terveid päevi koos ja mängisime stseene läbi. Lastel olid prooviperioodil vabad käed, nad said palju lollitada.

Sai ka pinksi mängitud, tasakaaluliini peal ronitud. Juba siis oli näha, kellest saavad suuremad sõbrad ja milline keemia võiks kujuneda. Ma arvan, et lapsed kasvasid seal kokku.

/---/

Selle filmi tegevus ei toimugi armsas Eesti linnakeses?

Me viisime tegevuse linnast välja. Võtted toimusid Hellenurmes, kus keset heinamaad seisis neli kortermaja. See oli ideaalne koht, sest me ei tahtnud liiga palju kõrvaltegelasi, nagu näiteks koolis klassijuhatajad. Tahtsime luua suvise olukorra, kus lapsed on omapead. Täiskasvanud käivad tööl, lapsed veedavad suvevaheaega, mistõttu aega on laialt ja kohustusi ei ole. Sellises mudelolukorras sai kõige paremini seda kriminaalset lugu läbi mängida.

See lagunenud tööstushoone on päriselus Laitse raadiojaam. Kuidas selle muljet avaldava võttekoha leidsite?

Alguses pidime filmima Peipsi ääres Omedul. Seal asub üks valgumarjatsehh, mis on suurepärane Eesti postmodernistliku arhitektuuri pärl. Lugu oli tegelikult sinna kirjutatud, aga selgus, et me ei tohi seal filmida, sest olevat varisemisohtlik. Meil oli vaja tegevuskohta, mis tunduks lastele muinasjutuliste lossivaremetena.

Siis leidsimegi Laitse endise raadiojaama, mis kuulub seniajani Oliver Kruudale. Kuigi see pole ohutu koht, lubas Kruuda meid sinna, kui tõotasime, et teeme selle võtete jaoks turvaliseks kohaks ja seeläbi igavikustame.

Mida see koht loos väljendab?

Mul tekkiski «Tagurpidi torni» idee siis, kui sõitsin ükskord läbi Eesti, vist olles teel Viljandi folgile Tartust. Vaatasin autoaknast mööduvaid hüljatud kolhooside hooneid, silotorni, lautu, sigalaid, mis loojanguvalguses nägidki välja nagu romantilised lossid.

Nii tekkiski mõte viia tegevus kolhoosi varemetesse, mis lastele on nagu muinasaegne koht, mida nad ongi terve elu näinud varemetena. Kas lastel ongi vahet, kas nad on keskaegsetes lossivaremetes või mõne kolhoosi kompleksis? See on ju üks ja sama mineviku varemetel turnimine. Mul hakkas peas kerima mõte, mis võiks juhtuda sellistes varemetes, kus lapsed mängimas käivad. Ja sealt tuligi lugu.

Kui palju lapsnäitlejad hoomasid tõsiseid teemasid, mis filmi läbivad?

See ei olnud saladus. Me jutustasime selle loo lastele kaks kuud enne võtteid. Nad said aru, kes on hea ja kes on paha, mis valikuid tegelased teevad. Päriselus on nad toredad lapsed, kes ei teeks ise selliseid valikuid, nagu filmis näeb. Aga me arutasime lastega, miks tegelased filmis teatud asju ütlevad.

Neid lapsi, kes mängisid nii-öelda halbu tegelasi, ma isegi julgustasin olema veel halvem ja tundma sellest mõnu. Usun, et negatiivset tegelast ongi mõnusam mängida kui positiivset. Selle stsenaariumi puhul mõjub põnevalt, kuidas justkui märkamatult hakkab kurjus ühest heast lapsest välja tulema, paisudes nagu lumepall ja võimendudes kambas.

/---/

Intervjuu täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7509421/jaak-kilmil-sai-korini-infantiilsetest-lastefilmidest-niisiis-tegi-ta-uhe-tosise
Sauter, R. (2022). Jaak Kilmi väsis lihtsakoelistest lastefilmidest. Postimees, 27. apr, lk 16–17.

Filmist meedias

Ralf Sauter: «Tagurpidi torni» tõsine probleemistik raputab neid, kes lähevad filmi vaatama ootuses näha muhedat mudilaste meelelahutust. Noortekirjanikuna tuntud Aidi Valliku hingavalt detailne stsenaarium harutab sammhaaval laste südametut käitumismustrit ning arendab ootamatuid vägivaldseid vihavaene. Välja kujuneb veenvalt põhjendatud vastasseis, kus abi vajava Elmari pärast muretsev Kristjan hakkab sarnanema Ralphiga romaanis «Kärbeste jumal».

Tähenduslike konfliktidega film tõstatab väärtuslikke küsimusi laste paheliste loomuomaduste kohta, mida võimendavad vanemate kasvatusmeetodid. Täiskasvanud suhtlevad lastega hoolimatult, süüdistavalt, isegi vastikult. /---/

Elen Lotmani hell nostalgiahõnguline operaatoritöö peegeldab laste uudishimulikku, kuid kartlikku maailmatunnetust. Kaamera rapub tähenduslikult, kui vaatevälja ilmuvad täiskasvanud, keda jälgitakse kaugelt ja laste silmakõrguselt. Selline stiil väljendab rasket tõde, et noortele peategelastele mõjuvad vanemad pigem hirmutavalt kui usaldusväärselt. Elmarile, keda küla eelarvamuslikult perverdiks peab, heidab film üllatuslikult kõige rohkem sooja inimlikku valgust.

«Tagurpidi torni» süngelt areneva süžeega sobitub halli kivifassaadiga tööstushoone, mida lapsed kasutavad täiskasvanute maailmast eraldatud mänguruumina. Võimsas Laitse raadiojaama kompleksis üles võetud stseenid kingivad filmile kergelt kummastava atmosfääri, sest lagunenud hoone sisustusse kuulub näiteks muldvana klaver, millel Kristjan korraks klimberdab. See klaver justkui väljendab filmi ühte motiivi: mis täiskasvanutest maha jääb, korjavad lapsed üles.

Tegemist on intelligentse ja siira filmiga, mis ei räägi kurjusest lihtsalt kurjuse pärast. «Tagurpidi torn» kompab tundlikult lapsepõlvekogemuse tumedaid ääri, poetades vihjeid traumale, vägivallale, pedofiiliale ja niisugustele nooruspõlve saladustele, mida mitmed filmivaatajadki südames kaasas kannavad. See on tugevat empaatiavõimet nõudev lugu lapsepõlve eksimustest ning soovist käituda õigesti, olgugi et see rebestaks pealtnäha purunematud sõprussuhted.

See kompromissitu draama ei näita aga kellegi ega millegi poole näpuga. Kilmi pakub filmiga selgepiirilist materjali elulisteks vestlusteks laste ja nende vanemate vahel, kelles arvatavasti jagub rohkem heatahtlikkust kui «Tagurpidi torni» emades ja isades. Hämmastavalt aus «Tagurpidi torn» osutus kõige liigutavamaks ja põnevamaks kodumaiseks mängufilmiks, mida viimastel aastatel näinud olen.

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7509426/kurjus-polvpukstes-lastekamp-muutub-suvepaikese-all-metsikuks
Sauter, R. (2022). Kurjus põlvpükstes: lastekamp muutub suvepäikese all metsikuks. Postimees, 27. apr, lk 16–17.

Andrei Liimets: „Eesti ühe tootlikuma lavastaja, dokumentaal- ja mängufilmide vahel pendeldava Jaak Kilmi „Tagurpidi torn” pole siiski nostalgiline „Bullerby laste” vaimus lapsepõlvelugu. Rohkem on võetud šnitti uuema aja hittsarjadest, nagu „Veidrad asjad” (Netflixis nähtav „Stranger Things” – toim) või omakorda tolle loojaid inspireerinud 1980-ndate seiklusdraamast „Ole minuga”.
/---/

Aga põhjus kinoskäik ette võtta on õigupoolest lihtne: Kilmil on õnnestunud tähelepanelikul ja mõjuval moel nii laste omavaheliste kui ka laste ja nende vanemate suhete keerukust kujutada. /---/

Loe arvustust:
https://epl.delfi.ee/artikkel/96509051/arvustus-ohtlikud-mangud-tagurpidi-tornis
Liimets, A. (2022). „Ohtlikud mängud“. Eesti Päevaleht, 28. apr, lk 12–13.

Kaarel Kuurmaa: „„Tagurpidi torni“ kannab lastekamba omavaheliste suhete muutumine, mille ootamatus mitmekihilisuses peitub filmi edu võti. Loomulikult kasutatakse ju paljudes lastelugudes mängu ja tegelikkuse sassiajamist, kuid vaid väga vähestes jõuab see väljapoole tinglikkuse tasandit. Siin lahti hargnev kogemus vajab seda, et vaataja korrutaks justkui enese rahustamiseks mitu korda, et see on ju ikkagi kõigest film. Kuigi kas ikka on? Kakskümmend aastat tagasi Andres Maimikuga kahasse tehtud dokumentaalfilm „Päkapikudisko“ tõi toona šokeeriva aususega ekraanile laste maailma varjatud vägivalla ja näitas, et Jaak Kilmil on loojana tugevat sotsiaalset närvi. „Tagurpidi torni“ võib pidada ka selle teekonna mõtteliseks järjeks, kus bullerbylikust vahvast lapsepõlveulmast kasvab välja originaalne ja haarav moraalifilosoofiline põnevik.

Stsenarist Aidi Valliku ja režissöör Jaak Kilmi loodud lugu viib vaatajad grupidünaamikast mõjutatud võimumängudesse. Sündmused juhtuvad küll lastega, ent toimivad allegooriana täiskasvanute maailmale. „Tagurpidi torni“ kunstiline võte on võrreldav kunagise Elmo Nüganeni presidendi vastuvõtu lavastamisega mudilaste abil – peegel saab oma armsuses sedasi kuidagi halastamatum.

„Tagurpidi torn“ on film õigest ja valest, meist ja meie naabritest, lastest ja lastelastest, kes uue ringiga õigele ja valele otsa peavad vaatama ning leidma enese seest võtme olukorra lahendamiseks. See lugu toimib, kuna filmi autorid on julgenud silmitsi seista endi sees ja ühiskonnas toimuvaga ning selle lapsnäitlejate isukate osatäitmiste abil ekraanile püüdnud. See pole poliitiliselt ja turunduslikult korrektne toode nagu Kilmi eelmised kaks mängufilmi („Sangarid“ ja „Jõulud džunglis“), kus kõik oli just nii palju liiga õige, et väline show alistas sisukuse. Režissööri teada-tuntud nostalgiaarmastus on siin saanud ajatuma mõõtme ja sisukama tuuma ning tulemuseks on Jaak Kilmi karjääri tugevaim ning senise aasta parim Eesti mängufilm.“

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/number/96512451/artikkel/96533341/tagurpidi-torn-vagivalla-olemuse-peen-lahtiharutamine
Kuurmaa, K. (2022). Vägivalla olemuse peen lahtiharutamine. Eesti Ekspress: Areen, 4. mai, lk 55.

Filmis on kasutatud katkendeid järgmistest teostest:

Videomäng "Into the Radius" (Creative Mobile).

Animafilm "Miriam mängib peitust" (Nukufilm).