Mephistopheles (2020)

Filmis meedias

Erik Aru: „Manfred Vainokivi pühapäeval PÖFF­il esilinastunud uus dokumentaalfilm „Mephistopheles“ algab loeteluga, mis annab ülevaate „suurmehe, otsesõnu öeldes geeniuse“ Linnar Priimäe rollidest läbi elu. Sellele järgneb kaadri tagant režissööri palve peategelasele natuke häält teha. „Nii. Mina ei tee kunagi natukene häält, mina ütlen kohe mingisuguse niisuguse lause, mis läheb ajalukku,“ kostab Priimägi jonnakalt. Sellega ongi filmile toon antud. Linateoses on nalja ja napsi, epateerimist ja sooja irooniat. Nagu Vainokivil ikka. Varemgi teatraalseid ja üleelusuurusi tegelasi näidanud – olgu kunstikorüfee Leonhard Lapin või lorilaulik Korsten – Vainokivi on seega taas ühe samasuguse pujääni ette võtnud.

End aguli-Mephistopheleseks nimetav Eesti esiesteet Priimägi, loomulikult üleni valges, astub üles iseenda osatäitjana.“ /---/
Loe arvustust:
https://leht.postimees.ee/7111525/poff-vaimuka-ja-naljaka-priimae-rollid
Aru, E. (2020). Vaimuka ja naljaka Priimäe rollid. Postimees, 17. nov, lk 19.

Toomas Järvet: „Manfred Vainokivi dokumentaalfilm „Mephistopheles“ ei ole ainult lugu peategelasest, vaid ka sissevaade filmitegijasse ning tema rolli loojana. See pole haruldus, et filmi autor enese filmi sisse paneb, ja kui mõnel juhul on tunne, et see tuleb edevusest ega ole filmi sisu arvestades põhjendatud, siis siin mõjub see orgaaniliselt ja õigustatult. Mõned režissööri vaherepliigid ja kommentaarid aitavad selgemini mõista peategelase vaimulaadi ja oma imagot hästi kontrollivat karakterit. Kui enamasti väldivad lavastajad oma häält filmis eetrisse laskmast, siis Vainokivile pole see probleem. Samuti ei hoia ta tagasi oma süütuid, kuid teravmeelseid repliike peategelasele, kui too teeb katseid filmilavastaja rolli üle võtta.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/ikkagi-inimene/
Järvet, T. (2020). Ikkagi inimene. Sirp, 18. dets, lk 29–30.

Vahur Laiapea: „Minu arvates läks Vainokivi alt Priimäe valimisel oma filmi tegelaskujuks. Ta on teinud tohutu töö, teinud hea, perfektse töö operaatorina, andnud endast väga palju režissöörina. Aga tõeliselt köitvat, suurt filmi ei saanud sellest sündida, sest Priimägi on inimesena igav. Ja igav on ta sellepärast, et peab ennast ise Mephistopheleseks, on aga tegelikult Narkissos, kes aastakümneteks veesilmast oma peegelpilti imetlema jäänud. Narkissos kontrollib väga tugevasti seda osa, mida ta teistele näha ja tunda annab. Seda on vähe ja see on õhuke. Narkissos kipub toorutsema, tal on raskusi teiste inimeste tunnete lugemisega. Ta on edev. Sa võid tund aega eputamist ja epateerimist kinolinale vahtu lüüa, aga see ei köida. Kui on köidetuid, on hästi, mina saan rääkida ainult enda nimel. /---/

Mephistophelese/ Narkissose filmi kannab, on päästma kutsutud ja seatud Oja Eedi — Edvard Oja, nüüdseks vanaks ja väetiks vajunud operaator ja režissöör. Tema on õlleklaasi taga Vabaduse platsi kohvikus vaba ja aus, avab ennast sada protsenti ja seepärast näeb ka režissöör teda ja saab vaatajale tema näo ja loomuse avada. Protsentide peale läks jutt sellepärast, et Priimäe väitel mõistab Vainokivi teda heal juhul kümne protsendi ulatuses. No need on need kümme protsenti, mis Narkissosele veesilmast vastu peegelduvad, ülejäänut ei saa keegi näha, isegi mitte Narkissos ise. See ülejäänu on olemas, aga paljast teadmisest, et see olemas on, jääb filmi tegemisel väheks. /---/

„Mephistopheles” oleks võinud olla poole lühem. Pool tundi õhukest edevust võib olla tore ja naljakas, tund aega sööb filmi ära. Aga lühema filmiga ei oleks Priimägi vist kuidagi nõustunud. Tundub, et Vainokivi andis talle selles protsessis üldse liiga palju otsustusõigust.“ /---/

Laiapea, V. (2021). Mephistopheles? Narkissos. Teater. Muusika. Kino, nr 2, veebr, lk 102–104.