Avaleht » Filmiliigid

Laulu sõber (1961)

Mängufilm | Komöödiafilm Kestus: 75:05

Huviinfo

Tallinnfilmi annotatsioon

Filmis "Laulu sõber" käsitletakse kunstilise isetegevuse viljelemist külaoludes, taustaks kolhoosi argipäeva elu-olu.
Kolhoosi esimees Palk on arvamusel, et isetegevusega tegelemine segab noortel töötegemist. Seepärast keelab ta ära kooriproovid, ja ruumid, kus need proovid toimusid, muudab ta sigalaks. Aga kolhoosi tulnud praktikant osutub väga heaks dirigendiks ja paneb peagi lauluharjutused uuesti käima. Laulukoor jätab Tallinnast kohale sõitnud komisjonile sedavõrd hea mulje, et neid kutsutakse osalema vabariiklikus olümpiaadis.
Koori organisaatoriks peetakse aga eksikombel just kolhoosiesimeest Palki. Korrespondent kirjutab temast ajalehes kui suurest - laulu sõbrast. Tegelikult takistab see "laulu sõber" igati lauluharjutusi ja keelab olümpiaadile sõidu. Ainult tänu kollektiivi väga arukale kriitikale mõistab Palk lõpuks oma vigu. Kirjeldus © Eesti Entsüklopeediakirjastus „ Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976”
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=890&action=show_product_details (19.06.2012).

Filmi saamisloost

Egon Ranneti stsenaariumi esialgne pealkiri oli “Kõlagu laul!”. “Laulu sõber” sai sellest töö käigus. Esmalt pidi komöödiakallakuga kolhoosiloost filmi tegema hoopiski Jüri Müür, kes oli äsja Moskva kinokoolist tulnud. Stuudio tulevaste tööde loetelus seisis “Kõlagu laulu!” juures igatahes Müüri nimi.

Täpset põhjust, miks Müür kõrvale jäeti, võib ainult oletada, aga tegelikult Müüril isegi vedas. Ranneti lugu oli ikka väga loll lugu. Vladimir Beekmani “Ühe küla mehed”, millest sai Jüri Müüri lavastajadebüüt, oli seevastu päris korralik, kui ideoloogia punased sarved vaikselt maha viilida.

Ilja Fogelman, kes kordab Reet Kasesaluga sama, mida varasemad gastrollrežissöörid olid teinud Kiisaga. Fogelman laseb kaaslavastajal näitlejatega eesti keeles suhelda ning enda eest rääkida.

Kuna Fogelman mängufilmi tegemisest kuigi palju ei tea, võib ainult aimata, et tema taas tööle sokutamisel, nagu mitme eelmise mängufilmi puhul, oli otsustav sõna Tallinna Kinostuudio parteibürool ja vanal kaardiväel. Miks noor õppinud režissöör Reet Kasesalu ise ei oleks võinud seda pretensioonitut filmi lavastada?

“Laulu sõber” räägib sellest, kuidas tublid kolhoosnikud valmistuvad laulupeoks, aga esimehel pole piisavalt mõistmist ja paindlikkust, tema on plaani pärast mures.

Mõni tegelane kasvab filmi jooksul ümber (näiteks Jüri Järveti mängitud napsimehest traktorist), mõni hakkab lõpuks asjadest paremini aru saama (Ilmar Tammuri esimees). Noored muidugi ajavad filmis tsipake ka armuasju.

Komöödiat proovib lavastaja teha selle sõna kõige labasemas mõttes — näeme suurelt ja must valgel, kuidas esimees astub reha otsa, nii et rehavars talle vastu nina põrkab.

Palju toredaid näitlejaid

Tegelikult oleks “Laulu sõber” väärt mõningast taastamist (originaalis oli film värviline, alles on vaid mustvalge koopia), vähemalt värvilise koopia muretsemist küll.

Seal on ju 1960. aasta laulupidu värviliselt peal. Selle filmi teene vast see oligi, et tutvustas laiadele massidele Nõukogude Liidus meie laulupeotraditsiooni — arusaadavas, rahvalikus, vene hingele kergesti mõistetavas võtmes.

Ja palju toredaid näitlejaid mängib, kellega lavastaja küll suurt peale ei oska hakata. Näiteks nn vanast koolist olid Betti Kuuskemaa, Valdeko Ratassepp, Jüri Järvet, noorematest Eve Kivi, Lehte Jäärats, Jaan Saul, kaasa tegi ka väike Juhan Viiding.

Operaatoridebüüdi teeb Harry Rehe. Kunstnikuna proovib kätt nooruke Rein Raamat.

Nagu varasemategi kolhoosifilmide puhul ja nagu Tallinna Kinostuudios oli traditsiooniks, filmiti suur osa Otepää kandi kolhoosi elust hoopiski Moldovas.

Anekdootlikke juhtumusi selle filmi võtetelt saaks terve tubli vihikutäie.

Ekraanil on ka episoode, mis oma jaburuses kuuluvad kindlasti eesti filmilolluste ajalukku — sead kolhoosi laulukaare all jms pildid.

Üks mu hea tuttav peab “Laulu sõpra” parimaks eesti filmiks just sellepärast, et enam lollimat filmi teha ei oskaks keegi. See on siis moodsa sõnaga üteldes täitsa camp.

Lõhmus, J. (2010). Stseenid, mille jaburus läheb Eesti filmilolluste ajalukku. Maaleht, 25. dets, http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/stseenid-mille-jaburus-laheb-eesti-filmilolluste-ajalukku.d?id=37086979 (19.06.2012).

Huvitavat vaatamist:

Telesaade “Kommentaare Eesti filmile: Laulu sõber“ (1995). http://arhiiv.err.ee/vaata/kommentaare-eesti-filmile-laulu-sober


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm