Keha võitlus (2020)

Filmi saamisloost

Katke intervjuust režissöör Marian Võsumetsaga

Miks otsustasid filmida just Londonis?

Mul oli selge visioon eestkõnelejatest, keda tahtsin filmis näha. Samuti tahtsin, et see oleks piisavalt mitmekesine ja teaduslikult pädev lugu, mitte „oi, mulle tehti liiga, sest ma olen paks”.

Naljakas on see, et kuigi selle filmi on teinud eestlased, on kõik selle osalised britid. Suurbritannia eristub Eestist selle poolest, et seal on ülikoolide juures tehtavad kehakuvandiuuringud teaduslikul tasandil niivõrd arenenud. Eestis see valdkond peaaegu puudub, sellepärast poleks seda filmi saanud siin teha. Filmis olevad inimesed on väga karismaatilised. Ütlen seda ajakirjanikuna, käsi südamel: väga raske on leida inimesi, kes julgeksid oma nõrkused niimoodi letti laduda. Valehäbi on Suurbritannias palju vähem, ühiskond on küpsem: seda ei vaadata kui puudust, kui sa oma nõrkusi tunnistad. Eestis on hirmu rohkem, sest ühiskond on väiksem. Vaimsest tervisest räägitakse aina rohkem, aga toitumishäireid peetakse veel millekski piinlikuks.

Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/marian-vosumets-keegi-ei-sunni-tungiga-oma-valimust-muuta?id=91646633
Kormašov, P. (2020). Keegi ei sünni tungiga oma välimust muuta. Eesti Päevaleht: LP, 13. nov, lk 50–51.

Arvamusi filmist

Eva Kübar: „Kogu karakterite ­ansambel on hoolega valitud ja siin ­leidub värvikaid kujusid. Nagu ka pressi­materjalides rõhutatakse, «vastab film uusimatele Ameerika Filmiakadeemia kriteeriumitele, pakkudes platvormi vähemus­gruppidele nagu LGBT+, puuetega inimesed ja mustanahalised naised». Tõepoolest, kõik on absoluutselt poliitkorrektne ja peaks tagama edu. /---/ Ühtekokku 19 ­karakterit. Se­da rahvast on liiga palju, film on liiga täis pikitud erinevat ­infot, millest suur osa ennast ­kordab. Siin oleks tarvis olnud teravaid toimetajakääre, mis peaaegu ­kahetunnisest lõpptulemusest toreda tunnise teledoki sepistanuks.

Ma ei soovi üldse pisendada toitumishäirete teemat, mille taga seisvat patriarhaat, toksiline maskuliinsus ja kapitalism. Kuid idee sellest, et reklaamitööstus vajutab meie alaväärsuskompleksidele, erilist heureka-momenti ei paku. Ei pea olema Linnar Priimägi mõistmaks, et reklaami eesmärk on tekitada inimeses tunne, et tal on ­midagi puudu. Ilmselt ei arva ka ­keegi, et söömishäire oleks põhjustatud söömisest endast.

Minu jaoks läks film huvita­vaks 20 ­minutit enne lõppu, kui hakati näitama kaadreid Londonis ­Trafalgari väl­­ja­kul toimuvast The Real Cat­walkist, kus ­sooja päikese käes ja ülimalt napis, kuid samas värvikirevais rõivais patseerib kehapositiivsete kogukond – vormikad bikiinides naised, LGBT-rahvas vikerkaare­lippudega, inimesed ratastoolis, tiigrikostüümis jne. Selles oli ilu, vaatemängulisust ja põnevust. Inimesed, kellel ongi täiesti suva sellest, millised nad välja näevad, pakuvad rohkem inspiratsiooni kui viie psühholoogi nõuanded teemal, kuidas mindfullness’i abil eneseusku tõsta.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7112407/sonakas-mass-dieedikultuse-vastu
Kübar, E. (2020). Sõnakas mäss dieedikultuse vastu. Postimees, 18. nov, lk 20.

Aet Kuusik: „„Keha võitlus“ ei vasta harjumuspärasele ettekujutusele toidust, ilunormidest ja kehapositiivsusest rääkivast dokumentaalfilmist. Puuduvad eksperdipositsioonilt antud soovitused, kuidas tervislikumalt süüa, trenni teha või ennast väärtustada. Filmi tegelased räägivad võimetusest oma kehaga suhestuda ja seda usaldada. Selle taustaks on sügavad isiklikud probleemid, mille lahendamiseks on mingil hetkel tundunud kõige parem sukelduda piirangute, kontrolli ja enesepiitsutamise maailma; hakata dieeti pidama, end näljutama või liialt treenima. Nende tegevuste tagajärg on alati üks – ühel või teisel viisil murdumine ning emotsionaalne, mõnel juhul ka füüsiline kokkukukkumine. /---/

Filmis toetab liikumise sõnumit ka terve hulk teadlasi, kes üksteise järel lükkavad ümber müüte, mida dieeditööstus aastakümnete jooksul on inimestesse istutanud ja mis on vorminud meie ettekujutust moraalist ja tervislikkusest. Kas teadsite, et kehamassiindeks pole kunagi olnud mõeldud individuaalse ­kehamassi mõõtmiseks, vaid ­populatsiooni uuri­miseks? Või seda, et kõige olulisem inimese terviseseisundi mõjutaja on tema sotsiaalmajanduslik staatus?“ /---/

Artikli täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/dieeditamine-pole-tervislik-ei-vaimselt-ega-fuusiliselt?id=91672889
Kuusik, A. (2020). Dieeditamine pole tervislik ei vaimselt ega füüsiliselt. Eesti Ekspress: Areen, 18. nov, lk 57.