Mu kallid laibad (2020)

Tunnustus filmile

Ameerika filmiakadeemia tunnustas 15. septembril parimaid tudengifilme üle maailma. Rahvusvahelise mängufilmi kategoorias kuulutati võitjaks kolm filmi, nende hulgas ka BFM-i tudengi German Golubi linateos "Mu kallid laibad" ("My Dear Corpses").

Ameerika filmiakadeemia valis parimad tudengifilmid välja 1474 kandidaadi seast, mis valmisid 207 Ameerika ja 121 rahvusvahelises filmikoolis. Kõigil võitjatel on õigus kandideerida ka parima lühifilmi Oscari nominendiks, vastavalt siis kas mängufilmi, doki või animafilmi kategoorias.

Hetkel avaldati tudengi-Oscari põhikategooriates kolm võitjat, kuid 21. oktoobril selgub ka võitjate paremusjärjestus. BFM-i jaoks oli Golubi "Minu kallid laibad" esimene tudengi-Oscari võit.

Loe edasi:
https://kultuur.err.ee/1135600/eesti-rezissoori-german-golubi-film-voitis-tudengifilmide-oscari
Eesti režissööri German Golubi film võitis tudengifilmide Oscari (2020). ERR, 16. sept.

Rahvusvaheliste lühifilmide tudengi-Oscarite esikolmik

Kuld: German Golub, „My Dear Corpses“ („Mu kallid laibad“) (Balti filmi- ja meediakool, Eesti)

Hõbe: Percival Argüero Mendoza, „Crescendo“ (Centro de Capacitación Cinematográfica filmikool, Mehhiko)

Pronks: Marie Mc Court, „I Was Still There When You Left Me“ (Institut des Arts de Diffusion filmikool, Belgia)

Filmist kriitiku pilguga

Teet Teinemaa: „Räämas hooned on Golubi tegelastekeskses filmis siiski dekoor ja harvaesineva õnnestumisena on vaeseid inimesi kujutatud täisväärtuslike indiviididena, mitte pelgalt sotsiaalse klassi karikatuurse markerina. /---/

Peategelase Erki rollis on oskuslikult ära kasutatud oma näitlejakarjääri alguses Palu, kelle introvertne tegelaskuju on tundmatus kohas üle pea vette kukkunud, mis eeldab näitlejalt suures osas tuima pilku ja suumaigutamist. Tasase peategelase kõrval tõuseb aga seda tugevamalt esile surnutranspordi vana kala Ott (Erki Laur). Sergei Eisenstein on öelnud, et filmi tegelased peavad olema sama selgelt mõistetavad nagu karakterid commedia dell’arte’s ja „Mu kallid laibad“ tegelased seda ka on. Salapärane trikster Ott mõjub haige armastava ema ja südamliku vaikse poisi kõrval ekstra värvilisena. Päriselu mõõdet lisavad tegelasele vastuseta jäävad küsimused: miks Ott joob, mida kirjutab oma kortsunud märkmikku ja miks ta kuulab pidevalt uljas-kaeblikku Kino muusikat? On selge, et Ott veab surnuid eetikast lähtuvalt: jõukalt poliitikult jootraha vastu ei võta ning õnnetusjuhtumi korral peab surnu ammu enne sugulaste saabumist kadunud olema. Laur mängis edukalt ka Golubi 2019. aasta lühifilmis „Omakohus“, kus kehastas külmaverelist sarimõrvarit, ja suutis finantsfilmi puisele dialoogile vaatamata usutavaks mängida emotsionaalselt ligipääsmatu pangajuristi teleseriaalis „Pank“. Selles filmis on Lauri metoodilisest näitlemisest lähtuv osatäitmine aga kohe väga õnnestunud: ta elab ja hingab kaval-traagilise Oti sisemaailmas. Ei ole liialdus öelda, et ilma selleta oleks tegu teise filmiga.

Režissööri iseseisvat visiooni ja talenti tõestab tõenäoliselt kõige ilmekamalt oskus töötada piiratud vahenditega ning Eestis üliõpilasfilmi tegemine nõuab seda kindlasti. Arvan, et just raha, mitte niivõrd tehniliste oskuste puudumine paistab silma seal, kus on seda kõige lihtsam märgata – valgustuses. Kui just mitte iga dialoogistseeni akna alla paigutada või tervet filmi üldse lõunamaise kuldse tunni ajal lahtise taeva all üles võtta, siis on paraku rahanappusest tulenevad valgustusprobleemid meie põhjamaises pimeduses üpris silmatorkavad. Nii mõjuvad filmi amatöörnäitlejatega avakaadrid pisut teleteaterlikult ja kohtvalgustus seal, kus näiteks filmi keskkonnas paikneb lamp, veidi liiga teravana. Samas jälle asendub õues hommikuhämarus päevavalgusega loo tasandil liiga kiiresti, ehk see, kuidas on esitatud, ei vasta sellele, mida on esitatud. Tehnilisele vajakajäämisele tähelepanu juhtimine on siinkohal vajalik seetõttu, et rõhutada veel kord finantsvahendite osatähtsust filmitegemises. Nii kultuuri- ning haridus- ja teadusministeeriumi kui ka ülikooli tasandil tuleb mõista, et see, mida need üliõpilased on saavutanud, on väikest viisi ime ning selle kordumist ei tasu loota, kui filmiüliõpilased ei saa teostada oma võimetele vastavaid projekte majanduslikel põhjustel. Siinkohal tasub silmas pidada, et Toomi võidufilm valmis maailma ühes juhtivas rahvusvahelises filmikoolis ning tõenäoliselt oli isegi selle aastakümnetagune eelarve mitu korda suurem kui Golubi filmil. /---/

Golubi filmis edendab loo jutustamist muu hulgas kontrastne tonaalsus, näiteks on vastandatud surnukuuri külm valgus ema keskkonna soojade toonidega. Kuigi Chopini leinamarss tundub surnutele keskendatud filmis ehk pisut liiga ilmse valikuna, siis muusika olulist rolli Oti tegelase toetamisel juba mainisin. Sama õnnestunud on meeleolu kujundamisel Johansonide „Siin-seal“, mis jääb tõenäoliselt paljudel selle filmiga seostuma sama tugevalt kui „Rändaja õhtulaul“ „Nipernaadiga“. Loo jutustamisel ei jää tähelepanuta ka väikesed detailid, nagu kommipaberid, mis seostuvad kindla tegelasega, ja karakteri areng, mis on edasi antud esialgu kohvist keeldumise ning lõpuks selle joomise kaudu. Kui loo usutavuse seisukohalt võib vaeste inimeste sõna otseses mõttes räästa alla tõstmine tunduda kunstilise liialdusena (lühifilmi formaati arvestades on seda tehtud konkreetsuse huvides), siis filmi ilmselge tugevus on selle veenvus. Golubil paistab elukogemust olema elatud aastatest rohkem ja tabatud on elu killuke, millel suurem tähenduslik mõõde. Tõsisele teemale vaatamata ei ole tegu üldse morbiidse filmiga, pigem pakatab see huumorist, kusjuures satiiri on suudetud enamasti vältida. Oluliste teemade käsitlemisel õnnestub vastandlike emotsioonide tasakaalu saavutada harva ja vähestel.“

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/mu-kallid-oscarid/
Teinemaa, T. (2020). Mu kallid Oscarid [German Golubi filmist „Mu kallid laibad“ ja üliõpilasfilmist laiemalt]. Sirp, 13. nov, lk 30.