Eesti matus (2021)

Režissöör filmi saamisloost

Katkeid intervjuust René Vilbrega

Millal ja kuidas sündis idee teha Andrus Kivirähki legendaarsest teatrilavastusest film? Kas materjal osutas kohati ka vastupanu või oli Kivirähki klassikateost lihtne filmikeelde liigutada?

Ideest teha film „Eesti matuse” ainetel rääkisime vist esimest korda Kristian Taskaga umbes kolm aastat tagasi. Algul olin üsna skeptiline – tuua suhteliselt staatiline, groteskne näitemäng, mille tegevus toimub 1990-ndatel, filmikeelde? Esialgu ei tundunud kõige maitsvam mõte. Aga nagu ikka, kui midagi on juba pähe istutatud, siis hakkab ta seal vaikselt, alateadlikult kuklas loksuma ja idanema. Mõni aeg hiljem juba tundus, et aga miks mitte. Kui leidsime Ott Kiluski, kes hakkas tasapisi stsenaariumit nokitsema, leidsime vajalikud pidepunktid, tõime tegevustiku nüüdisaega, uuendasime karaktereid, tegevusliine, hakkaski kujunema. Kui leidsin enda jaoks õige žanri ja näitlejad, oli asi minu jaoks selge. Teeme ära!

Kui palju erineb filmis nähtu lavastusest ehk üsna ammu Kivirähki kirja pandust? Töösse kui elu tähtsaimasse ossa usuvad eestlased tänini?

Töö peategelasena on täiesti alles. Muus osas erineb film lavastusest üsna kardinaalselt. Žanr on teine, meie tegelased ei tee ekraanil paksus grimmis groteskselt meelega nalja, vaid elavad oma tavapärast rõõmsat või kurba ja keskmist Eesti elu. Naljast on asi kaugel ja see ongi naljakas, vahel isegi kurb. Kui lavastuses oli eestlaste ette asetatud kõverpeegel, siis film asetab nende ette täiesti tavalise peegli ja küsimuse, kas me olemegi sellised. Peale linna- ja maainimeste elu näeme filmis ka tänapäeval kirgi kütvaid rahvuste ja rassiprobleeme. Venelased versus eestlased, valged versus mustad, globaalne ja lokaalne mõttemaailm ning lisaks põlvkondadevahelised kokkupõrked ja erinevad kultuurilised arusaamad. On, mille üle naerda!

/---/

Kus te lugu filmisite? Kas oli ka n-ö konkureerivaid võttepaiku?

Kui kunstnik Manfred Vainokivi tutvustas mulle tema arvates sobivat võttepaika, siis rohkem ei otsinudki. See paik võlus oma täiuslikkuses kõik ära. Laitses Kaasiku külas leidus talu, mis oli enam-vähem seisus, kus filmimiseks ei olnud muud teha kui puud hoovile osta ja moosid keldrisse koguda, muu oli nipet-näpet liigutamine. Kõik tundsid end võtteplatsil hetkega koduselt ja näitlejatega sisseelamine läks mõnusalt.

Kui ma õigesti mäletan, oli toona Eestis koroonanäitajate poolest olukord praegusega võrreldes väga hea. Igapäevane proovide andmine ja maskid polnud siis võttepaigal norm?

See oli möödunud aasta suvel see kuldne auk, kus üks õudus oli möödas ja teise tulekut ei osatud aimatagi. Võtted möödusid kõik kaelakuti koos ja lähestikku. Haigeks keegi ei jäänud. Isegi augustis, kui monteerisime, uskusime, et kõige hullem on möödas...

Kas näitlejatele korraldati casting või oli kohe silme ees igasse rolli konkreetne näitleja ja tuli ainult nad nõusse saada? Kas mõni näitleja ka üllatas iseäranis palju?

Üks suur argument, miks seda filmi tegema hakkasin, olid näitlejad. Ma sain igasse rolli kohe selle näitleja, kelle peale mõelnud olin. Kellelgi ei olnud mõttepausigi, kohe tuli „jah” ära. Kahju, et ses filmis nii vähe tegelasi on. Paljud väga head näitlejad helistasid veel ekstra, et kuule, sa hakkad „Matust” tegema, tahaks ka. /---/

Intervjuu täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/93594751/rene-vilbre-eesti-matusest-see-ei-ole-naerda-rookimise-komoodia-pigem-naabrile-ribidesse-togimise-film
Helme, K. (2021). Rene Vilbre "Eesti matusest": see ei ole naerda röökimise komöödia, pigem naabri togimise film. Eesti Päevaleht, 1. juuni, lk 10.

Arvamusi filmist

Veiko Märka: „Andrus Kivirähki „Eesti matus” on eestlastele väga tuttav näidend. Kui mitte teatrist, siis ERR arhiivist või kordusest. Film ei lahkne süžee ega isegi vaimse hoiaku poolest (sotsioloogiline realism segi absurdiga) lavastusest kuigi palju. Ometi on tegu täiesti iseseisva kunstiteosega, mis üllatab ikka ja jälle nii pildi kui ka tegevusega. Tundub, et tegijad on teadlikult distantseerunud teatrist nii palju kui võimalik, eeskätt visuaalse väljenduse abiga. Palju on suuri plaane, vähe üldiseid. Palju on montaažipõhist, hakitud dialoogi. Juba üks esimesi kaadreid puulõhkumise ajal sureva vana Andrese (Ivo Linna) klaasistunud pilgust on ilmekalt filmogeeniline.

Olulisemaid süžeelisi uuendusi on Lee (Sandra Ashilevi) välimuse ebaeestlaslikuks muutmine, mis võimaldab käsitleda eestlaste sallimatust tumedama nahavärviga inimeste vastu. Filmi esimeses pooles tundub, et sellega pingutatakse isegi üle, kuid kogumuljes mõjub selline Lee täiesti loomulikuna ja isegi vajalikuna. Leidub aga ka stseene, kus teatrist eemaldumine tundub põhjendamatu – näiteks habemeajajat sisse tuua pole üldse vajalik.

Kuid ilmselt on stsenarist Ott Kilusk ja režissöör René Vilbre teadlikult kasutanud võimalust valida ükskõik kui palju statiste ja see on samuti nende teadlik võte teatritükist võimalikult erinev linateos teha. Seetõttu pole mõtet filmi ei Draamateatri esimese, 2002. aasta ega ka uuendatud lavastusega võrrelda. Üht spetsiifilist näidendi omadust – muutumatut tegevuspaika – ei saanud tegijad siiski ignoreerida, ehkki osa tegevust toimub linnas ning näeme ka „Nipernaadi” ja „Jan Uuspõld läheb Tartusse” stiilis kauneid suviseid looduspilte.
/---/

Kui filmist puudusi otsida, siis üks neist on paratamatu. Me ei ela enam 2002. aastal, kui „Eesti matus” teatrilavale jõudis. See põlvkond, kes andis Kivirähkile ainet tolleaegse eestlase mentaliteedi süvaanalüüsiks (ja selle mentaliteedi satiiriks) ei anna enam tooni. Nüüdsed noored vist enam ei mäletagi, missuguse totaalse hüsteeriani viis enne Euroopa Liiduga ühinemist alanud suhkru kokkuostmine. Ostuhullusest haaratud kinnitasid üksmeelselt, et ostavad seda moosikeetmiseks. Ning neid oli palju. Meediast jäi mulje, et eestlased on erakordsed moosiõgardid. Lugu lõppes Eesti riigile 34 miljoni eurose suhkrutrahviga ja tosina aasta pikkuse tulutu kohtuskäimisega. Aeg on muutunud, põhiline suhkru ja seebi varujate põlvkond on välja surnud või juba nii vanad, et neist ei võeta enam eeskuju. Ja omakasvatatud kartulitest peab pealekasvanud põlvkond veel vähem lugu kui suhkrukottidest pungil sahvrist. Aga „küüned oma poole” mentaliteet on „Eesti matuse” vältimatu osa.
/---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/number/93589271/artikkel/93621601/veiko-marka-arvustab-eesti-matust-surm-hea-koik-hea
Märka, V. (2021). Surm hea, kõik hea. Eesti Päevaleht, 3. juuni, lk 12.

Andrei Liimets: „Ühelt poolt on kergendus, et „Eesti matusesse“ jagub vähe Vilbre „Klassikokkutuleku“ seeria piinlikult labast huumorit – välja arvatud Jan Uuspõllu ja Hilje Mureli kündmisstseen, mille järel tahtnuks istmevoodri vahele kaduda. Teisalt tekib filmi jooksul puudus just leevendavast vaimukusest. Veidral moel mõjub „Eesti matuse“ pessimism hingesittumisena samale madalate ootustega publikule, kes seni „Klassikokkutuleku“ ja tema veel lamedamate kloonide märkimisväärse kassa kaudu tegijaid rikastanud.

„Eesti matus“ jääbki lõpuks veidrale žanritevahelisele hallalale – pole piisavalt naljakas, et toimiks komöödiana, ega suuda minna oma teemade käsitluses ka piisavalt süvitsi, et pakkuda tõsist mõtteainet. Purjakil Ago Andersoni ringitöllerdamisest jääb kahjuks väheks, et sisulisi ja vormilisi vaegusi unustama panna. Näitlejaansambel on tubli, mängida aga vähe.

Senine tagasiside filmile näib langevat üsna kahte lehte. Hendrik Alla ja Veiko Märka on Postimehes ning Päevalehes kiitnud, tuues muu hulgas kuidagimoodi sisse vastavalt „Tõe ja õiguse“ ning „Teneti“. „Eesti matuse“ filmiversiooni võiks parimal juhul kirjeldada rehaga vastu vahtimist saanud „Tõe ja õigusena“.

Seni parima arvustuse on kirjutanud hoopis teatrikriitik Meelis Oidsalu ERRi kultuuriportaalis. Oidsalu lõpetab sõnadega: „[---] mingil tasandil film tõesti intrigeerib. Aga noh, igav ja hõre on“. Ei oskaks paremini kokku võtta. Kuuldavasti toob tänavune suvi Vargamäele Kivirähki algupärandi viimased etendused. Ilmselt ongi viimane aeg „Eesti matusele“ muld peale kraapida.“

Arvustuse täistekst: https://ekspress.delfi.ee/number/93622455/artikkel/93664999/eesti-matus-rehaga-vastu-vahtimist-saanud-tode-ja-oigus
Liimets, A. (2021). Rehaga vastu vahtimist saanud "Tõde ja õigus". Eesti Ekspress: Areen, 9. juuni, lk 60–61.

Alla, H. (2021). Kes naerab, naerab paremini. Postimees: AK, 5. juuni, lk 22–23.
https://kultuur.postimees.ee/7263885/eesti-matus-kes-naerab-naerab-paremini

Loe ka: Oidsalu, M. (2021). „Eesti matust“ oleks ausam kvalifitseerida telelavastuseks. ERR.ee, 2. juuni. https://kultuur.err.ee/1608232506/arvustus-eesti-matust-oleks-ausam-kvalifitseerida-telelavastuseks