Avaleht » Filmiliigid

Keelepäästja (2020)

Dokumentaalfilmid Kestus: 74:00

Huviinfo

Filmist meedias

Erik Aru: „Liivo Niglase „Keelepäästja“ on dokumentaalfilm kirest, missioonitundest ja sellega kaasnevatest ohvritest, mis annab ka pildi, milline on USA indiaanlaste elu päriselt.
/---/
Kui tavaline filmisõber näeb indiaanlasi peamiselt uhkete, vaikivate pealike kujul ning mõni süvenenum huviline ehk on näinud ka ühiskonnakriitilisi linateoseid reservaatides valitsevast vaesusest ja alkoholismist, siis „Keelepäästja» indiaanlased mõjuvad ehk üllatavaltki tavalisena. Nende majad meenutavad vaesemat USA eeslinna ja nad ise ei erine arvatagi suuremat inimestest, kes iga sealse linna tänavatel vastu jalutavad.

Fort Berthold muidugi on tänu seal leiduvale naftale üpris jõukas reservaat. «Keelepäästja“ näitab ka enamikule eestlastele suhteliselt teoreetilise nafta­hinna kõikumise mõju ­kaugemates maailma nurkades: hinna 4,5-kordne langus kahe aasta vältel tekitab reservaadi rahakotis juba tuuletõmmet.

Naftaraha abil koostabki Park mandani keele õpikuid ja õpetab reservaadi indiaanlastele nende endi keelt. Samal ajal on tal Eestis väikese lapsega naine Maria, kes filmimise käigus saab aru, et mehe jutt aasta USAs veetmisest ei taha päris elu proovile vastu pidada.

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7117662/poff-eestlane-paastab-indiaanlaste-keelt
Aru, E. (2020). Eestlane päästab indiaanlaste keelt. Postimees, 25. nov, lk 20.

Tiit Hennoste: „Ühesõnaga, filmis on vana aja teadlane, kes käib välitöödel, keskendub aastaid samale keelele ja esitab klassikalisi seisukohti. Aga selle kõrval on uue aja teadlase töö probleemid, vajadus hankida raha, mille lõppemise võimalus on demoraliseeriv. Siia lõikub lugu maailma vastuolulisusest, mis väljendub naftas, mis on korraga häda ja õnnistus, sest ka keeleprogrammid käivad naftarahaga. /---/

Aga olulisimad on peategelase monoloogid, mis avavad tema keelepäästmise programmi ja arusaamad. Minu jaoks on kogu filmi keskne monoloog 50. minuti paiku. Selles on Pargi programm, idee, tema tegevuse mõte ja õigustus. Seal on jutt sellest, et keskne on anda inimestele keele kaudu tagasi nende identiteet. Sest keeleta on inimese sees suur tühimik. Park räägib raskustest, mis tulevad kogukonnasisestest probleemidest ja enda kui sillaehitajast keeleinseneri rollist (mis on Johannes Aaviku kunagi sõnastatud keeleinseneri rollist väga kaugel). Seal on terav jutt sellest, kuidas indiaanlastega on käitutud, et neist nende keel ja identiteet välja peksta. Ja küsimus sellest, kas välja pekstut saab ka tagasi peksta. Park arvab, et saab. Selles monoloogis kaob Pargi näost leebe rahulikkus ning asemele ilmub teravus ja sisemine pinge. Vahest isegi varjatud viha. Tema tekstist paistab läbi vaidlust kellegagi, keda otse ei mainita. See on tõeliselt võimas stseen, mille puhul oleks vaid oodanud, et kaamera näitaks rohkem kuulajat, kes lösutab toolil ja keerutab näppude vahel pliiatsit ega võta kordagi kõnejärge üle, kuigi Park pakub selleks pausikohti.

Filmi lõpp on kahjuks sümboolne. Seal on väsimus kümnete tööde koormast, programmiline kohustus minna tagasi ja lootus, et indiaanilapsed hakkavad keelt rääkima. On ka armas ja natuke õudne stseen, kus laps toidab isa läbi ekraani...“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/92932779/arvustus-eesti-keelemees-valja-surevat-indiaani-keelt-paastmas-keelepaastja-raagib-ka-eesti-murrete-lugu
Hennoste, T. (2021). Dokumentaalfilm „Keelepäästja“. Kõigi kaduvate keelte ja murrete lugu. Eesti Päevaleht, 25. märts, lk 16.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm