Kiik, kirves ja igavese armastuse puu (2021)

Filmist meedias

Andrei Liimets: „Laiemale filmiavalikkusele on lavastaja Meel Paliale ja peaosaline Urmet Piiling, kes “Kiige, kirve ja igavese armastuse puu” ka koos kirjutasid, ilmselt võõrad nimed. Lühifilme on vaevu kahekümnendate eluaastate keskpaika jõudnud noormehed valmistanud nooremast koolieast saadik. Youtube’ist leiab muu hulgas lühilood “Raisatud miilid” ja “Tüdruk punases Golfis”, mis pälvisid hulga preemiaid mitmelt noortefilmide festivalilt.

Just viimati mainitu püüdis Tallifornia produtsentide Rain Rannu ja Tõnis Hiielaiu (kelle käe all on varem valminud energiline “Ameerika suvi” ja vaimukas “Ükssarvik”) tähelepanu ning möödaminnes tehtud ettepanekust ongi viis aastat hiljem sündinud täispikk film. Eesti kohta seejuures haruldaselt iseseisval moel – ilma Balti Filmi- ja Meediakoolis õppimata, Eesti Filmi Instituudist või kultuurkapitalist raha küsimata.

Kui seni on igasuguse riigi toeta valminud peamiselt ilmetud koopiad Skandinaavia rahvakomöödiatest, siis “Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” kiikab eeskuju huvides Ameerika iseseisva kino poole. Nii Paliale ja Piilingu lühifilmide kui ka täispika debüüdi puhul on keeruline mööda pääseda võrdlustest Wes Andersoniga. Selget eeskuju on andnud tunnustatud ameeriklase staatilised kaadrid, neid lõhestavad äkilised kaameraliikumised, pilkupüüdev värvivalik, pisiasjadeni läbimõeldud pildikompositsioonid, aga ka omapärane kuiv huumor.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7483155/wes-anderson-laheb-tartusse
Liimets, A. (2022). Wes Anderson läheb Tartusse. Postimees, 23. märts, lk 17.

Kaspar Viilup: „Värske noortefilm „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ eirab suuremat osa konventsionaalsest loogikast, mis Eesti filmitööstuses viimasel ajal kehtinud on. Autorid Meel Paliale ja Urmet Piiling ei ole Balti filmi- ja meediakoolist (mõlemad õpivad hoopis EKAs), samuti pole nad varem silma paistnud tugevate lühifilmidega, õigemini, nad polegi peale väiksemate katsetuste filme teinud. Sellest hoolimata on nad täiesti hulljulged: oma esimese suurema tööna võtsid Piiling ja Paliale kohe ette täispika mängufilmi, mille tegemisel tulid appi produtsendid Rain Rannu ja Tõnis Hiielaid, kes tõmbasid nad Tallifornia toetava tiiva alla. Tulemus on nüüd meie ees: kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.“ /---/

Loe edasi:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/noored-metsast-ja-puu-otsast/
Viilup, K. (2022). Noored metsast ja puu otsast. Sirp, 25. märts, lk 29–30.

Rasmus Rammo: „Stsenaarium on iseenesest nutikas, näiteks näeme üsna alguses, kuidas peategelane midagi märkmepaberile joonistab ja siis oma teose pahuralt minema viskab. Alles hiljem selgub, et Kiik unistab kunstnikukarjäärist, mida vanemad heaks ei kiida (filmi autorid õpivad ise EKA-s, nii et see on eriti sügavamamõtteline). „Show, don’t tell!” (ingl „näita, mitte ära räägi”) on filmi- ja telemaailmas nii igine reegel, et sellele tähelepanu juhtida tundub kentsakas, aga praktikas libisetakse sellest pahatihti ikka üle – ilmselt hirmus, et vaataja on nii rumal või hajameelne, et ei saa asjale pihta, kui kõike ette ei nämmutata. Piiling ja Paliale selle pärast muretsema ei pea, sest „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” on selgelt teos, mille filmiarmastajad on teinud filmiarmastajatele. /---/

Nagu öeldud, ei kujuta film päris pärisreaalsust. Teedel vuravad uunikumid, klõbistatakse nuputelefone, aga kõnepruuk on tänapäevane. Millal või kus tegevustik toimub, ei täpsustata – ja pole vajagi. Lihtne nipp annab tegijatele hulga kunstilist vabadust. Tulemus on midagi Wes Andersoni stiili tüüpi.

„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” ei pruugi olla täiuslik film. Ent tegijate püüd täiuse poole on siin palju tuntavam kui mõnegi kallima linateose puhul. See on omaette väärtus, mis võib sageli karjääri edenedes kaduma minna. Siis ongi hea, kui nooremad (isegi debüteerivad!) kolleegid seda aeg-ajalt meelde tuletavad. „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” inspireerib olema parem filmitegija ja parem inimene.

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/96437919/arvustus-kiik-kirves-ja-igavese-armastuse-puu-wes-andersoni-teoste-hong-eesti-filmis
Rammo, R. (2022). „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“. Wes Andersoni teoste hõng Eesti filmis. Eesti Päevaleht, 20. apr, lk 13.