Avaleht » Filmiliigid

Talve (2019)

Mängufilmid Kestus: 91:00

Huviinfo

Filmi aluseks oleva raamatu autorsusest

Nii nagu „Talve“ filmil pole suurt pistmist Oskar Lutsu samanimelise teosega, pole Lutsu nime all ilmunud „Talvel“ tõenäoliselt suurt pistmist armastatud rahvakirjaniku endaga.

Loe lähemalt:
https://leht.postimees.ee/6886130/talve-filmi-kasikirja-alusmaterjali-umbritsevad-segased-lood
Pullerits, P. (2020). "Talve" müsteerium ootab lahendust. Postimees: Arter, 1. veebr, lk 8-9.

Filmi saamisloost

„Talve“ on viimane osa Oskar Lutsu teoste põhjal valminud nn Paunvere-filmide reas ja jõuab ekraanile täpselt 50 aastat pärast „Kevade“ esilinastumist.

Katkeid intervjuust stsenaristi Martin Algusega

Kui palju sa kirjutama hakates vaatasid-lugesid eelnevaid teemakohaseid materjale?
Vaatasin üle varasemad filmid, lugesin Aivar Kulli uurimusi Lutsu elust ja ka „Talve“ autorsusest, kus on jõutud üsna üksmeelsele järeldusele, et raamat on Arnold Karu looming, mitte Lutsu oma. Lugesin siit-sealt Lutsu, sirvisin riiuli ees uuesti läbi „Kirjad Maarjale“ (1919) ja muidugi lugesin rida-realt läbi ka „Talve“ enda, mis seni oli lugemata jäänud. Arutasin produtsent Kris Taskaga läbi kõik tema mitme aasta jooksul seoses selle projektiga tekkinud mõtted. Meie esimene vestlus sel teemal toimus ju mitu aastat tagasi ja sealt olid juba mõned ideed kuklasse jäänud, eriti selles osas, mis puudutab filmi võimalikku ajastut ja mõningate tegelaste omavahelisi suhteid. Rääkisime režissöör Ergo Kullaga Saksa okupatsiooni ajast, rekvisiitidest, kommetest, eluolust, et ajastule omaseid detaile tabada. Ergo tegeles samuti ajastu olustiku uurimisega ja jagasime omavahel huvitavamaid leide.
/---/

Kui palju olid sa stsenaristina valikutes vaba, kui palju oli meeskonnatöö? Kes näiteks valis sakslaste sissetoomise? Kas Margus Lepa tõrkus saksa propaganda seose osas?
Filmistsenaariumi tegemises on alati palju meeskonnatööd. Käib tihe suhtlus stsenaristi, produtsendi ja režissööri vahel, aga valikutes olen ikkagi vaba ja pean lõpuks ise kõik kokku kirjutama. Kasutan lihtsalt hea meelega häid soovitusi ära. Krisil oli algusest peale kinnisidee, et aeg peab olema Saksa okupatsiooni aeg, kuna see on huvitav ja meie filmikunstis vähe kasutatud. Mulle meeldis see idee ka kohe algusest peale. Margus Lepa raadiotöötaja idee oli samuti mitmel moel õhus, ja minu teada ei tõrkunud ta selle propagandatöötaja mõtte vastu, pigem võttis asja huumoriga. Tutvusin põhjalikult ka mitme eelneva seltskonna visandatud lookavanditega, mis lähtusid küll pigem raamatust endast, aga sain näiteks Kris Taska ja Peep Ehasalu koostöös varem koorunud ideedest palju abi ja enesekindlust mingite valikute tegemisel või stseenide lahendamisel. Ma võtsin vabaduse raamatust rohkem lahti lasta ja tegelikult oligi kõige olulisem moment stsenaariumi valmimisel see, kui avastasin, et me ei pea kasutama läbiva tegelasena surevat Arnot, kes raamatus loo justkui seisma paneb, vaid võime tema asemele tuua hoopis uue peategelase, noore Arnoldi, kes filmis, vastupidi, loo käima tõmbab, ülejäänu oli juba detailide paika sättimine ja viimistlemine.

Rollivalik tundub hea. Kas aitasid ka seal kaasa? Kirjutasid tegelaskujud näitlejate järgi? Tõnisson jäi ju välja Lutsepa keeldumise tõttu?
Rollivalikuga tegeles Ergo Kuld, mina seal kaasa ei aidanud, lihtsalt noogutasin heakskiitvalt, kui nimed minu ette jõudsid, Lutsepp ei saanud tervislikel põhjustel osaleda, saame temaga hästi läbi ja muidugi oli sellest väga kahju. Tegelaskujusid ma otseselt näitlejate järgi ei kirjutanud, aga näiteks kaupmees Ollepile dialoogi kirjutades kumises küll Harry Kõrvitsa hääl kuklas. Muidugi oli ka Teele ja vana Kiire teksti kirjutamisel osatäitjate mõju vägagi tuntav.
/---/

Talves“ on palju „Kevadest“ üle võetud motiive, mis tekitavad muidugi äratundmisrõõmu. Kas valisite need kordused koos välja?
Need tekkisid töö käigus, osa, näiteks õlijoomine, oli juba varem „kohustusliku“ materjalina laual ja sain need stsenaariumi sulatada. Pidin lihtsalt jälgima, et sellega üle ei soolaks ja meie lugu mingiks best-of-stiilis popurriiks ei muutuks.
/---/

Kas mõni hea idee jäi realiseerimata?
Sõltusime küllaltki nappidest filmieelarve vahenditest, mis tulid peaaegu tervikuna Apollo Productionsilt, aga väiksemas osas ka Tartu Filmifondilt, Jõgeva vallalt ja lisaks mõnelt eratoetajalt. Seega jäid kasutamata kõikvõimalikud sõda ja sõjategevust puudutavad ideed, saime kasutada Saksa mundrites sõdureid vaid ühel võttepäeval ja kokku ainult kolm tundi. Piiratud eelarve sundis meid rohkem keskenduma suhtekolmnurkadele ja suunas juba eos kammerlikuma loojutustamise rajale, samal ajal oli meil kuhjaga käes imelist Vooremaa loodust. Ja ega Lutsu lugude võlu peitugi lahingu­stseenides, vaid kusagil mujal ning tundub, et rahapuuduse tõttu õnneks midagi tõeliselt olulist filmist välja jätma ei pidanud.

Intervjuu täistekst:
Ega Tali taeva jää — Sirp
Sauter, P. (2020). Ega Tali taeva jää. Sirp, 21. veebr, lk 29.

Arvamusi filmist

Karlo Funk: „See film on osa uuest sõltumatu kino lainest, ent Eesti sõltumatu kino laine on natuke teistsugune kui mujal. See on – vastupidi – hästi institutsionaalne ja suunatud võimalikult laiale publikule. Sõltumatu kino selles mõttes, et ei ole riigi rahastatud, nagu senine mudel on olnud. Tänase seisuga need „sõltumatud“ filmid tulevad eraettevõtetest, millel on stuudio mastaabid Eesti mõistes täiesti olemas.

Kui „Talve“ selles laines vaadelda, on see omamoodi rikkalik film. Siin on hästi palju traditsiooni ära kasutatud, siin on otseselt viiteid Lutsu triloogiale ja eelmistele filmidele, siin on väga kenad näitlejatööd ja lõppude lõpuks – kui me vaatame seda tänase kino vaates – anname andeks, et lugu läheb natuke lappama ja otsad ei jookse nii hästi kokku. See on rohkem nagu tagasivaade tegelastele ja õhustikule, isegi nostalgia, puhas nostalgia selle õhustiku järele, mis oli Oskar Lutsu enda teostel põhinevates vanemates filmides.“
Filmikriitik Karlo Funk: „“Talve“ on nostalgiline tagasivaade (2020). Õhtuleht, 6. veebr, lk 11.

Tauno Vahter: „Millega “Talvet” peaks võrdlema? Kindlasti ei ole see “Tõde ja õigus” ega ka “Seltsimees laps”, kuid siiski on see palju rohkem film kui näiteks “Detsembrikuumus”, “Puhastus” või mõned viimaste aastate jubekomöödiad, nagu “Elu hammasratastel”, “Svingerid” või “Lõbus perekond”.

Loomulikult tekib küsimus, kuidas sobib “Talve” eelmise kolme Paunvere-filmi seeriasse ja üldjoontes ta isegi sobib, kuigi ajastu konteksti ja tähtsust arvestades jääb neile siiski alla. Väga huvitav on näha, kas ja kui palju suudab “Talve” kõnetada nooremat publikut. Kuigi “Kevade” on juba üle saja aasta olnud Eesti kirjanduse kaua(m)ängiv, siis viimastel kümnenditel on see hakanud kiiremini vananema. Koolides hakatakse “Kevadet” lugema üha vähem ja üha vanemates klassides, sest selle keskkond ja märksõnad on üha võõramad. Nii võib öelda, et Lutsu pärandi mõttes oleks “Talve” asemel rohkem vaja hoopis uut “Kevadet”, sest teatud tüvitekstidest tuleb uutele põlvkondadele teha uusi versioone – sarnast probleemi on Soomes tõstatatud “Seitsme venna” puhul, kus film on veel vanem kui “Kevade”, lausa aastast 1939.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/klassikokkutulek-1942-talve-on-lihtne-rahvafilm-mida-saadab-kassaedu?id=88854007
Vahter, T. (2020). Klassikokkutulek 1942. "Talve" on lihtne rahvafilm, mida saadab kassaedu. Eesti Päevaleht, 6. veebr, lk 14.

Taavi Libe: „Viimaste aastatega Eesti seriaalimaastiku kroonimata kuningaks kerkinud tandem Ergo Kuld ja Martin Algus on mängufilmidebüüdina ette võtnud enesetapjaliku ampsu. Mida muud saaks öelda, kui proovikiviks on ette võetud eesti armastatuima filmisaaga lõpetamine? Eriti olukorras, kus linateost inspireerinud kirjandusteos on õige kesine. /---/

Tegijate aukartusele viitab ka kulminatsioonide kuhjumine. Kogu filmi vältel tegevusele innukalt kaasa elanud vaataja saab oma magusalaksu kätte juba siis, kui Oskar ja Maie leiavad läbi raskuste ühise õnne. Küüditatud Joosep Tootsi naasmine kodutallu paneb juba südame läikima ning Arno poja rituaalne hüvastijätt isaga annab tugevama pisaravooluga filmisõbrale viimase maksahaagi. Ühtlasi ei jäta lõpplahendus kahtlustki, et tegijate tahe on olnud teha rahvafilm, mille vaatamise järel võivad kõik Paunvere saaga enda jaoks lukku keerata.

Kogu selle jandi taustaks on imelised suvised loodusvõtted, mis oma esteetikalt ei jää alla Joosep Matjuse visuaalse pühakirja staatusesse kerkinud kaameratööle nii „Tuulte tahutud maas“ (2018) kui ka äsja kinodes jooksnud dokumentaalfilmis „Fred Jüssi. Olemise ilu“. Ilus lõpp igas mõttes. Kas ka mitmeplaaniline? See on juba omaette küsimus.“
Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/suhkrulaks-paunverest/
Libe, T. (2020). Suhkrulaks Paunverest. Sirp, 21. veebr, lk 28.

Karlo Funk: „Režissöör Ergo Kuld ja stsenarist Martin Algus on pakendanud Paunvere-loo vormi, kus pildiliselt näeb kõik välja üsna rikkalik, aga loo­jutustamises kumab viimaks ikkagi läbi pikk seriaalikogemus. Stseenid mõjuvad suletud ühikutena, põhinevad dialoogil ning filmikeeles on kõik lihtne ja selge nagu vallakooli rehkendus. „Talve“ oleks vajanud vahest rohkem tähelepanu pööramist süžeeliinidele, et leida õige tasakaal iseseisva filmiloo, väikeste postmodernistlike „Kevade“-sketšide ja vanade tuttavate tegelaskujude väljanäituse vahel. Olemasolevatest ideedest oleks saanud luua ka sellise filmi, mis ei pea dialoogi ainult põlise eestlase sisehäälega.

Loova meeskonna seriaalikogemus on andnud hea publikutunnetuse ning seda „Talve“ ka häbenematult kasutab, isegi kui teistes aspektides film tugev ei ole. Filmiajaloos kirjeldatakse samalaadseid nähtusi, kus lood ehitati üles trendikatele teemadele ja elementidele, terminiga exploitation. Uus filmitööstus, ja ka „Talve“, toob siia juurde rahvusliku eripära ning tulemuseks on estploitation – klassika, klassikokkutuleku ja žanritevahelise svingimise elujõuline hübriid.“
Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/rahvusliku-nostalgia-eriparad-talve-kui-meie-oma-muistne-maheseiklus?id=88892801
Funk, K. (2020). Rahvusliku nostalgia eripäradEesti Ekspress: Areen, 12. veebr, lk 53.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm