Dolomiitsümfoniett (1975)

Filmist ajakirjanduses

Jaan Ruus: „Kunstilises dokumentaalfilmis domineerib subjektiivne kunstnikuinterpretatsioon. Aprioorselt ei saa mõistagi ükski filmiliik olla teisest parem või kõrgem, ometi on kunstilise dokumentaalfilmi mõju inimestele tugevam kui kroonikal ja publitsistikal. See teeb ta teiste liikide kõrval tähtsaks ja vajalikuks, veel enam, see tõstab ta teiste žanrite kuningaks, vajab aga seejuures ka suurimat annet. Filmikroonikas nõuab teema ise ranget valikut, mitte iga teema ei anna meile kroonikat. Teema kunstilise lahendusega kasvab subjektiivse maailmanägemise ja üdistustele pürgiva kujundiloomisoskuse tähtsus. Tõsine kunstiteos, ka dokumentaalfilm, loob esialgsest ainest uue reaalsuse, mille tõendus on palju avaram kui esialgsel materjalil. /---/ Kunstiline dokumentaalfilm on kõige tundlikum filmiliik: valenoodid kõlavad kohe ja väga valjult. Just kunstiga, mis on tehtud oskamatult ja abitult, saavutame kõige kergemini bumerangefekti. /---/ Ka „Dolomiitsümfoniett“ – kiviskulptuuri saamislugu - peaks andma ühele filmile hea pildilise ja dramaturgilise aluse. /---/  Kunstireportaaži juures näeme küll välist tegevust, kunstiteose sünd sellest aga ei kasva. Ka siin puudub areng, protsess. Põgusalt fikseeritud puänt – kivineiu näitab meile trääsa – jääb arusaadavaks ainult tegijaile endile.“
Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 2. aprill, lk 9.