Aasta täis draamat (2019)

Autor oma filmist

Katke intervjuust Marta Pulgaga:

Räägi palun lähemalt, kuidas sa seda filmi tegema sattusid, kõneisikud ja idee autorid on ju Kinoteatri poisid. Kas sa olid algusest peale pundis?

Palgalisest teatrivaatajast filmi tegemise esialgne mõte tuli Kinoteatrilt. Nad taotlesid toetust juba mitu aastat tagasi, aga siis ütles EFI, et nemad ei toeta inimeste piinamist ja toona toetust ei saadud. Kaks aastat tagasi tulid Kinoteatri poisid selle jutuga minu juurde. Mulle tundus see hea seltskond ja nii läkski. Lükkasime asja käima, tegime üleskutse ja saime üle 400 avalduse inimestelt, kes polnud kunagi teatris käinud.

Kui te tulevase peategelase Alissija klippi nägite, kas saite kohe aru, et ta on see õige? Mulle tundub, et täius­likumat kangelannat sellesse filmi oleks raske leida – ta on sedavõrd võluv, vahetu, julge, intelligentne ja emotsionaalne.

Videotervitused olid tähestiku järjekorras, Alissija oma oli kolmas, täiesti alguses. Istusime Paavo ja Paul Piigi ja Henrik Kalmetiga neljakesi. Kui see video peale läks, oli kohe selge, et kui kandideerijate hulgas on veel kas või paar sama huvitavat inimest, siis on selle filmiga korras. Alissija oli armastus esimesest pilgust. Tegime veel mitu vooru, sest huvitavaid kandidaate oli palju. Lõpuks esimene armastus võitis – ehkki minul olid alguses kahtlused. Sest lõppude lõpuks ei vali ju ainult meie tegelast, tema pidi ka meid valima.

Tööintervjuul näitab igaüks endast parimat külge ja räägib, kui väga ta seda tööd tahab. Aga kust ma tean, et ta ei täida samal ajal kodus avaldust, et Rumeeniasse vabatahtlikuks minna? Oleksin algul tahtnud peategelasena näha kedagi, kellel on väljakujunenud elu ja vastutus – näiteks Paides telefonimüüjana töötav kahe lapse ema pole oma valikutes nii vaba ja tundus, et võib-olla oleks sellises loos kihte rohkem. Aga Alissija vahetus ja julgus rabas meid kõiki nii, et teda ei olnud lihtsalt võimalik kõrvale jätta.
/---/

Kas teie tiimil ei tekkinud hirmu, et te mängite noore inimese psüühikaga – kogu see teatrihullus on ekstreemne, aga lisaks veel filmi peategelaseks olemine? Inimene on selles vanuses ju habras.

Need on küsimused, mida me nii üksteisele kui iseendale sageli esitasime. Aga mulle meeldib mõelda, et inimene ikkagi ise teab, mis ta teeb. Ja teiseks ei anna teatriga kedagi ära tappa. Tegelikult oli nii, et kui sellest eksperimendist kuulsid kultuuri­kauged inimesed, ütlesid nad: „Issand, kui põnev! Tahaks ka!“ Ja siis kõik, kes on ise kultuuriga seotud, reageerisid väga valulikult ja ütlesid, et nad ei elaks seda mingil juhul üle.

Alissijal oli tegelikult meie kujul tugigrupp kogu aeg olemas. Kui ta kevadel kirjutamisega väga hätta jäi, korraldasime kohtumise paari kolleegi-teatrikriitikuga, kellelt ta sai küsida, mis tal hingel oli. Kuni selleni välja, et pakkusime talle võimalust vajadusel psühholoogi külastada. Mulle tundus, et kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et inimene jätab eksperimendi pooleli – ja kui nii, siis on ju ka see osa eksperimendist.
/---/
Intervjuu täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/areen/marta-pulk-teatriga-ei-anna-kedagi-ara-tappa?id=87708503
Ulfsak, M. (2019). Marta Pulk: "Teatriga ei anna kedagi ära tappa. Eesti Ekspress: Areen, 16. okt, lk 47–49.

Filmist Alissija pilguga

Pärast 224 etenduse ära vaatamist otsustas Alissija-Elisabet Jevtjukova ennast teatriga siduda: sügisest õpib ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias lavastajaks.

Katke intervjuust:

Kui palju see film sinu jaoks peegeldas, mis juhtus, kui palju sa seal ennast ära tundsid?

Mulle väga meeldis see film. Ma olen seda kaks korda näinud, ükskord augustis ja nüüd esilinastusel. Ma ei tea, kuidas Martale (filmi režissöör Marta Pulk – I. T.) ja Kinoteatri poistele oma tänu niimoodi väljendatud saaks, et ma lõpuks rahu tunneks.

Jah, mul oli selline tunne, nagu vaataks ennast kõrvalt. Ma tunnen siiamaani justkui mingit koostööd selle inimesega, kes seal filmis on. Vahepeal ta ei meeldi mulle, aga ma tunnen tema vastu teatud mõttes tingimusteta armastust. Ma ütlen talle, et tee seda, mida sa teed, mida sa vajad.

Ma ütlesin ka Martale, et nagu aasta oleks kinosaalis möödunud. Mingid isiklikud ja emotsioone paljastavad kohad jäid kripeldama, kui ma filmi esimest korda vaatasin. Väga palju minu jaoks olulist materjali ei jõudnud filmi.

Mulle ei meeldinud, et mind näidati alguses nagu mingit lolli maakat. Ma tegelikult arvan, et ma hakkasin ennast arendama juba palju varem. Aga noh, mis puudutab teatri vaatamist, siis nii see tegelikult ikkagi oli, ma ei teadnud sellest midagi.

Ma kartsin, kuidas ema seda vaatab, et teda ei haavataks. Ma olen väga-väga õnnelik, et tal on filmi üle hea meel. Kuigi tegemise ajal ta küll muretses, et tuba on sassis ja maja näeb kole välja. Aga see maja on justkui sümboolne, see on väljast küll nii kole, aga nüüd filmis nägin, et sees on nii mõnus. Seda oli ka varem, aga eriti praegu on päriselt seda soojust ja armastust nii palju.

Mis siis oleks saanud, kui sa seda filmi poleks teinud?

Ma arvan, et mu elu oleks sama palju väärt. Mul oli enne ka huvitav, ma ei suuda ühe koha peal rahulikult istuda. Väljakutseid on kogu aeg vaja. Kogu aeg on vaja, et mind midagi sees piinaks, et oleks vaja mingeid probleeme lahendada.

Ma arvan, et ma oleksin juba käinud ära Aafrikas, ma tahan sinna väga minna. Ütlesin kursusekaaslastele, et kui ma peaks alla andma, siis otsige mind Aafrikast.
/---/

Intervjuu täistekst:
Filmi „Aasta täis draamat” täht Alissija: samastun ...
Tark, I. (2019). Filmi „Aasta täis draamat“ täht Alissija: samastun tõsielusarjade tegelastega. Eesti Päevaleht, 28. okt, lk 18–19.

Filmist kriitiku pilguga

Hendrik Alla: „Ma ei tea, kas Kinoteatri tegelased ise sellest aru said, aga filmis on täiesti selgelt tunda nende suhtumist oma katse objekti. Mis siis, et see on peidetud ülevoolava sõbralikkuse ja kambavaimu taha: nüüd oled ka sina Kinoteatri perekonnas. Aga tegelikult on näha puhast üleolekut: näe, leidsime lihtsa tüdruku Valgast, Maxima kassapidaja perekonnast, jube põnev; teatrist ta mõhkugi ei tea, aga tuba on segi ja joob sõbrannadega pudelist viina. Tundub, nagu 19. sajandi antropoloogid oleksid Mowgli kätte saanud ja nüüd uurivad teda. /---/

Eriti ilmekas oli see, kuidas palgalise teatrivaataja aasta lõppedes näidatakse ilmse mõnuga seda, kuidas Alissija langeb tagasi sinna „Maxima kassapidaja“ tasemele. „Maxima kassapidaja“ esineb filmis märksõnana üldse kahtlaselt tihti. Ja nii näitab kaamera, kuidas Alissija töötab klienditeenindajana inimtühjas kaubanduskeskuses, tema ümber igavlemas saatusekaaslased samasugustes putkades. Kellelgi neid vaja ei ole ja ise nad ei saa ega oska teha midagi peale telefonilappamise. Ehkki Alissija kuulutati ülevoolavalt Kinoteatri perekonna liikmeks, on ta nüüd taas mõttetu inimene. Selle nurga alt vaadates räägib film palju rohkem Kinoteatri seltskonnast, Henrik Kalmetist, vendadest Piikidest ja Marta Pulgast kui eesti teatrist ja Alissijast.“
/---/
Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/6812574/oilis-metslane-eesti-teatri-altaril
Alla, H. (2019). Õilis metslane Eesti teatri altaril. Postimees, 29. okt, lk 22.

Katrin Pauts: „See on selle aasta kohustuslik kodumaine film - režissöör-stsenaristi Marta Pulga "Aasta täis draamat", mis põhineb Kinoteatri eksperimendil palgalisest teatriskäijast, on nii ilus ja kohutav, et pärast kinost väljumist oleksid nagu suunataju kaotanud. Emotsioon on võimas ja rohkem polegi vaja.

Kui olin rahunenud ja kodus maha istunud, tuli mulle meelde ammu nähtud film - "Suhkrumeest otsides", mille eest varalahkunud Rootsi režissöör Malik Bendjelloul võitis 2013. aastal dokumentaalfilmi Oscari. Marta Pulga filmiga saadud tunde tugevus on "Suhkrumehest" saaduga võrreldav ning sellepärast arvan, et "Aasta täis draamat" on linateos, mis peaks saama kui mitte Oscari, siis vähemalt EFTA ja kulka preemiad.

Samas mine tea kah. Film on hea minu meelest, kes ma pole dokumentaale vaadates ortodoksne dokumentaalsusse uskuja. Ma ei tea, mida arvaksid need, kes on.“ /---/

Loe edasi:
https://kultuur.err.ee/1000389/arvustus-meis-koigis-on-alissijat
Pauts, K. (2019). Arvustus. Meis kõigis on Alissijat. ERR, 7. nov.

Kristi Helme: „Linateose tutvustuses viidatakse 2004. aastal linastunud filmile „Ülisuur mina”, kus Morgan Spurlock tegi inimeksperimendi toiduga. /---/ Ootasin filmi väga osalt just „Ülisuure mina” tõttu. Kuigi selle vaatamisest on möödunud ligi 15 aastat, on see üks muljet avaldavamaid filmielamusi, mida mul on olnud rõõm kogeda. „Aasta täis draamat” osutus siiski mõnevõrra muuks, kui reklaamtekst lubab. Eriti filmi teises pooles on teater täiesti teisejärguline ja filmist saab Alissija persoonilugu. Ent just see näib vaatajatele valdavalt meeldivalt – eriti neile, kes pole suured teatrisõbrad. Teisalt ka neile, kes on vaimustuses Alissijast ja seda kahtlemata põhjusega. Ta on hea näide sellest, et intelligentsus on üks huvitav asi, kui nii võib öelda. Ilmselgelt ei kasvanud Alissija kodus, kus hommiku-, lõuna- või õhtusöögilauas pilluti sõnu „paradoks”, „paradigma” ja „sümbioos ja sünergia”, kuid ometi on tegemist vaieldamatult intelligentse inimesega. Nutika, tähelepaneliku ja analüüsivõimelise inimesega ning ilmselt just oma „metsiku päritolu” tõttu täiesti omanäolisega. Ilmselt läheb Alissija vaatajatele korda osalt ka seetõttu, et temas pole grammigi kalkuleeritud targutamist ega äraõpitut. Ütleb, nagu mõtleb, kuid sisukalt.

Minu arust on üks filmi suuremaid plusse kultuurihuvilisele pealinlasele (dokfilmi vaatamiseks on vaataja kultuurihuvi kindlasti keskmisest suurem) n-ö tegeliku Eesti elu tutvustamine. Arvan, et nii mõnigi hipster, kes arvab, et meil on vaimustav IT, äge Noblessneri linnak (mis ongi tasemel) ja e-edulugu jne, võis olla ekraanilt nähtust üsna üllatunud. Esiteks sellest, kuidas näeb välja äärelinna päris elu, ja teiseks sellest, et tüdrukul, kes ei tõmmanud sündides just parima kaardi, võib olla nii palju sisu. Isegi kui ta on alguses väga ebakindel ja hoiab omaette. (Väga mõjuv oli filmi stseen, kus NUKU-s toimunud teatriauhindade jagamisel seisab Alissija üksi kohmetult teatritegijatest eemal.) Ehk: Eestis on palju sisukaid inimesi, tuleb lihtsalt eelarvamustest kaugemale vaadata. Ja seda nii film kui ka Kinoteatri eksperiment edukalt demonstreerisidki.

Kuigi ligi 11 400 minutist materjalist jõudis filmi lõpuks 106 minutit ning autorid tegid ära tohutu töö, oli linateos minu subjektiivsel hinnangul ikkagi liiga pikk. Näiteks hiljuti linastunud dokumentaalfilmidest kestab „Tõnis Mägi. Vaikus valguses” 70 minutit ja „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” 58 minutit. Kuigi Alissijat võiks vaadata ja kuulata tegelikult kauemgi, oli filmis ka otseselt üleliigset. Näiteks mitu pikka stseeni sõbrannaga, need näisid ebaolulised ja kippusid venima. Alissija, tema ema, isa ja põgus pilk peikale (oli vist midagi sellist see üsna ebameeldiva mulje jätnud noormees?) oli kokku täiesti piisav.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/kultuur/lugu-agedast-noorest-naisest-taamal-natuke-teatrit?id=88021933
Helme, K. (2019). Lugu ägedast noorest naisest, taamal natuke teatrit. Eesti Päevaleht, 11. nov, lk 11.

Tambet Kaugema: „Eestis tehtava teatri kohta filmist palju teada ei saa: ehk vaid seda, et kahetsusväärselt palju näeb keskpärast ja tüütut. Küll aga on lavastuste katkendid (filmis esindatud umbes üks kuuendik) kohati päris osavalt välja valitud ning põimitud peategelase eraelu teemadega. Alissija suhteid emaga on valitud illustreerima (küll äraspidisel moel) katkend Pärnu Endla lavastusest „Märter“, armastuseotsinguid aga katkend sama teatri „Elust ja armastusest“.

Palgalise teatrivaataja saatjaks on üksindus. Isegi neil hetkil, kui mõistusega võttes on arusaadav, et operaator ja režissöör peavad vähemalt võtte ajal olema ju koos Alissiaga. Petab ära küll. Ent see pole vaid füüsiline üksindus. Ühel rongisõidul kurdab Alissija, et sõbrad ei mõista teda, kui ta tahab teatrist rääkida, teatriinimestele pole aga tema jutt kuigi huvitav, sest nad teavad seda kõike niigi. Ka teatripäevapeo ülesvõttel seisab Alissija teistest eraldi, sest sellel teatri suguvõsakokkutulekul pole ta veel kodus. Omadele juba veidi võõras ja võõrastele mitte veel oma. Üksildase roll paistab aga Alissijale loomult sobivat: „Mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib väga üksi olla. Mulle meeldib jälgida ja kuulata.“ Tema eneserefleksioon on läbivalt köitev ja tore jälgida.

Epiloog ehk Alissija elu pärast teatrivaataja ameti lõppemist peaks andma vastuse, kas väga suur doos kunsti muudab inimest ja tema elukäiku. Alguses paistab, et mõnevõrra muudab see küll inimest, aga mitte eriti tema elukäiku. „Ma tunnen palju rohkem vabadust, olen endaga palju rohkem sõbraks saanud,“ hindab peategelane ise eksperimendi mõju. Iseasi, kas see muutus on otseselt teatrikunsti põhjustatud või selleks piisanuks ka vaid keskkonnavahetusest?

Kaadrid kaubanduskeskusest, mille kohvikus leidis Alissija pärast teatriaasta lõppu tööd (tema T-särk kirjaga „Amet annab, laiskus võtab!“ ning mööda inimtühja kaubanduskeskust uitav kaamerapilt, kuhu püütakse oma telefone näppivaid või niisama lakke vahtivaid müüjaid, rõõmustaks iga dokumentalisti), ei jäta elumuutuseks just palju lootust, kõik näib libisevat vanadesse roobastesse. Ootamatu pööre annab filmile uskumatu lõpu. Selles pole kahtlust, et Alissija oleks oma eluga nii või teisiti, ka ilma eksperimendita, midagi tavapärasest erinevat ette võtnud, ent keeruline öelda, kas see oleks olnud seotud just teatriga. Ega vist. Raske teekond muidugi jätkub, aga kui Eesti teater võidab sellest kõigest huvitava lavastaja ja võib-olla ka näitleja, siis tuleb Kinoteatrile tänulik olla ning igasugused Mowgli või Nukitsamehe kodustamise jutud paistavad selle taustal kohatuna.“

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/uksildane-rannak-teatri-rabamaastikul/
Kaugema, T. (2019). Üksildane rännak teatri rabamaastikul. Sirp, 8. nov, lk 30, ill.

Filmis on kasutatud katkendeid järgmistest lavastustest:

"Prime Mover", Roosna, Flak, Sõltumatu Tantsu Lava;

"Monument", Von Mayenburg / Võigemast, Kinoteater;

"Hullemast hullem", Lewis, Sayer, Ild / Purde, Rakvere Teater;

"Märter", Von Mayenburg, Kaunissaare / Õunapuu, Endla Teater;

"Pelgan iga vihmapiiska", Aleksejev, Kalmet, Eesti Draamateater;

"Piiri peal", Anderson, Uuspõld, Prem Productions;

"Kremli ööbikud", Põllu / Annus, Tartu Uus Teater;

"Muna", Luup, Theatrum;

"Koletis", Havanski, Paide Teater;

"Tuleb / ei tule", Garehev, Vene Teater;

"Elu ja armastus", Tammsaare, Kivirähk / Toikka, Endla Teater;

"Doktor Dolittle", Lofting, Aedmaa / Titov, Endla Teater;

"Voomavoos", Aadla, Tallinna Tantsuteater;

"Невесо́мость", Stepanov, Kanuti Gildi Saal;

"Öökuninganna", Jaaks / Spriit, Vana Baskini Teater;

"Saun", Lehtna, Elektrooniline Jumal;

"Kihnu Jõnn", Smuul / Ojasoo, Teater No99;

"Piip 20 Tuut juubeldavad", Männamäe, Tross, Piip ja Tuut Mängumaja;

"Ustav süda, sa loodad tühja", Händel / Võigemast, Nargenfestival;

"Tsaar Saltaan", Püškin, Kilusk / Viidas, Emajõe Suveteater;

"Keres", Luup Mölder Steiner / Kask, Vaba Lava;

"Candide", Bernstein / Matvere, Rahvusooper Estonia;

"Kaitseala", Teevet, Paide Teater;

"Kohtume kell 8 Noa laeval", Hub / Palm, Ugala Teater;

"Õlest mees õue all", Teevet, Paide Teater;

"Lõng", Helimets, Rahvusooper Estonia;

"Richard III", Shakespeare / Potapov, Vene Teater;

"Teatriauhindade õhtu", Tooming, Toikka, Põldma / Rajas, Nuku;

"Preili Julie", Strindberg, Aaloe / Jaanhold, Tallinna Linnateater;

"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad", Bornhöhe / Leesalu, Tallinna Linnateater;

"Pikse pill", Kreutzwald / Salimzianov, Teatriühendus R.A.A.A.M;

"Meretagune paradiis", Palu, Kuressaare Linnateater;

"Metsa forte", Pihla / Toompere Jr., Eesti Draamateater;

"Tähtede seis", Payne, Kalle / Ramul, Ugala Teater;

"Caligula", Camus, Ojamaa / Peep, Teater Must Kast;

"Kaunitar ja koletis", Menken / Malvius, Teater Vanemuine;

"Külmunud laulud", Pisahhov / Kondrašova, Vene Teater.