Laanetaguse suvi (1980)

Rein Marani ainus mängufilm neljast poisist ja hundikutsikate ning teiste metsaolendite kokkukasvamisest.

Laanetaguse talu metsavahi perre on suveks külla kutsutud vanema poja Timo sõber Riho. Metsarajal kodu poole minnes näitab looduse keskel kasvanud Timo (Enn Pinsel) oma sõbrale metsaelanikke. Riho (Riho Rosberg) on linnapoiss, kes pole varem sellise ürgse loodusega kokku puutunud ja tema jaoks on siin palju võõrast. Pärast õhtusööki  toimetab pere omasoodu. Reheahju kõrval istub vanaperemees Jürka (Hillar Pärjasaar) ja meisterdab midagi, seal kõrval istub vanaperenaine (Pauliine Tuut). Elutoas uurivad poisid tundmatuid kaugusi läbi teleskoobi, mille Riho on kaasa toonud. Ta sätib tähtsa moega teravust. Äkki näeb Riho huvitavat lindu, mille Timo kohe ära tunneb – läbi teleskoobi on näha metsatukas pesitsevat haigrute kolooniat. Kutsutakse ka isa Vidrik (Fred Jüssi) vaatama. Seni, kui üks poiss vahib teleskoopi ja vaimustusest kilkab, keksib teine kannatamatult kõrval.

Ühel hommikul tuleb metsa vahelt mootorratta põrinal jahimees. Õue jõudnud, tervitab t aida ees töötavat Vidrikut ja näitab oma kotis kahte hundikutsikat, olla emata jäänud. Mehed arutavad omakeskis, mida hundikutsikatega peale hakata. Nende karmi juttu kuulevad kõrval pere noorem poeg Mihkel (Mihkel Pinsel) ja ta sõber Hannes (Hannes Kase) naabertalust, kes võtavad nõuks hundid päästa ja ise üles kasvatada. Salamahti viiakse kutsikad lähedalasuva talu varemete vahele.  Päevad mööduvad. Poisid käivad kutsikaid toitmas, kellelegi kõssamata.

Ühel päeval lähevad Timo ja Riho jalgratastega sõitma. Kidurate ja jändrike mändidega raba äärde jõudnud, paistavad kuldsed rabamarjad ja murakad kutsuvalt teelegi. Poisid asuvad neid isuga noppima. Tasapidi  kaugenetakse teest. Ühe tasase, helerohelise laigu ääres vajub Riho ühtäkki jalgupidi sisse. Ta püüab küll välja rabeleda, aga vajub üha enam rohelisse kamarasse. Nähes sõbra olukorda, ruttab Timo kohe appi. Üheskoos vinnatakse end mülkast välja. Ootamatult jõuab nendeni ka rabavana Irdel (Arkaadi Irdt), kelle nägemine rahustab pääsenud poisse. Koos rabas kõndides näitab raba-Irdel poistele raba võlusid ja räägib ohtudest, mida oskamatus kaasa võib tuua. Kuna poisid on rabaäpardusest märjad ja õhtu juba käes, kutsub rabavana nad enda juurde riideid kuivatama ja sooja. Jõutakse majakese juurde, mille sisemus tuletab meelde muuseumi. Poisid saavad teada, et maja on raba uurivate teadlaste jaoks ja jäävad sinna öömajale.  Ao ajal ajab raba-Irdel poisid üles ja kutsub nad rabasse. Jändrikud männid, vaevakase ja sookailu puhmad, hälved ja laukad – kõik on mähkunud sooja valgusse. Ümberringi liigub ja väreleb mitmekihiline udu. Niikaugele, kui silm seletab, laiuvad rabaväljad. Kõik kolm seisavad võlutult, ka vana Irdel, kuigi on seda kõike palju kordi näinud.

Märkamatult möödub aeg. Laanetaguse talus on jõudsalt kasvanud metskitsetalled, oma tiibu sirutab nüüd juba nooreks sihvakaks linnuks kasvanud sookurepoeg Peep. Poisid jooksevad lustides tema lennukatsetustel kaasa. Isa teatab, et Peep peab ühel päeval teiste kurgede juurde minema, see kurvastab linnu eest hoolitsenud poisse. Ühel päeval räägib ema (Anne Maasik) murelikult isale, et kuuleb metsa poolt ikka hundiulgu. Vidrik võtab ohates jahipüssi. Nüüd on aga ka pahandus käes – päevavalgele tuleb  Mihkli  ja Hannese  kauahoitud saladus. Suvi möödub, loodus muutub. Midagi on selle suve jooksul muutunud ka Riho maailmas. Midagi on purunenud, asemele aga on tekkinud hoopis midagi uut. Ta on aru saanud – inimesel on looduselt palju õppida. Ta on avastanud enda jaoks midagi olulist, vaevalt tajutava, raskestiseletatava ümbritsevaga kokkukuuluvuse tunde.

 

 

Märksõnad: arusaamade muutumine | hommikuudu | hoolimine | hundikutsikad | hunt | lind | looduse vaatemängud | looduslähedus | matkamine | metsaalune | metsavahitalu | metsavaht | poisid | rabamaastik | rabas kõndimine | saladus | silmaringi avardamine | sookurg | suhtlemine loomadega | suhtumise muutumine | suve veetmine | Vaata kõiki »