Kohtunik (2019)

Autor oma filmist

Andres Puustusmaa: „Tahtsin teha ühemehetükki Mait Malmsteni ja Märt Avandiga. Lugu – sest iga kulgemine on lugu – sündis võrdlemisi kiiresti, sest oli soov teema endast välja räusata. Aga kuna ta on siiski raske, küllaltki tume lugu, siis leidsin, et seda peaks rääkima läbi huumori, läbi teatud kerguse.“

Loe intervjuud:
https://kultuur.postimees.ee/6771164/andres-puustusmaa-ei-kavatse-koigile-meeldida
Alla, H. (2019). Andres Puustusmaa ei kavatse kõigile meeldida. Postimees, 6. sept, lk 18–19. 

Arvamusi filmist

Andrei Liimets: „Kohtunik pageb sündmuste pöörises üle lahe Soome ning ühes asukohamuutustega teeb film läbi õige mitu tonaalset ja žanrilist muutust. Mõnikord vahetuvad viimased koguni stseenist stseeni. Kohtudraamana alanud „Kohtunik“ muutub noir’ilikuks põnevikuks, astub siis Kaurismäki absurdimaigulistes jälgedes, jõuab teekonnafilmi kaudu päris kafkaliku eksistentsialismi juurde ja toob hetkeks vaimusilma ette Wim Wendersi „Taeva Berliini kohal“. Kirjeldatud võrdlused võivad filmisõbral hamba verele võtta, ent ühe filmi piires kokku kõlada ei taha.“ /---/
Arvustuse täistekst:
"Kohtunik" on Malmsteni ja Avandi näitlejavõimete ...
Liimets, A. (2019). „Kohtunik“. Eesti Ekspress: Areen, 11. sept, lk 55.

Margit Adorf: „Kinodesse jõudnud uus eesti film, Andres Puustusmaa „Kohtunik” vastab täielikult tüüpilise eesti filmi kirjeldusele: mustvalged kased ja ängistav muusika. Kriitikuil on ikka olnud soov sellele stambile vastu vaielda, kuid see on tühi töö ja vaevanägemine, sest siin ta nüüd taas on. Jälle saab näpuga näidata ja öelda, et saite nüüd!

Saite nüüd oma eesti filmi! Õigupoolest toimub suurem osa filmi tegevusest Soomes ja seal on ka soome näitlejaid tublisti sees. See on ainult hea, sest sitked soomlased lisavad muidu nõrgale filmile tublisti elurõõmu ja aitavad lõpuni vastu pidada. Film on habras eelkõige täiesti segase, põhjendamatu ja visandliku stsenaariumi tõttu. Selles on küll erksalt sähvatavaid stseene, kuid nende sähvatuste vahel puudub ühendav liim, mis liidaks filmi tervikuks. Tulemus on rabe rapsimine. Kogu filmi üldmulje on nagu üks pikk koera lohistamise stseen Õunpuu kultuslikust „Püha Tõnu kiusamisest”, mis ju oli samuti üks suur kompott. Kuid „Kohtunikul” on veel üks häda: peategelase piinad ei küündi kõrgustesse ega pühadusse, isegi kui tegevustik täiesti otse taevasesse puhastustulle lajatatakse. Ikka jääb see sisult lihtrahva meelelahutuse tasemele ega tõuse pühaliku sisekaemuse või valgustuseni.“ /---/
Loe edasi:
https://epl.delfi.ee/kultuur/puustusmaa-kohtunik-mustvalged-kased-ja-angistav-muusika?id=87367231
Adorf, M. (2019). Puustusmaa „Kohtunik“. Mustvalged kased ja ängistav muusika. Eesti Päevaleht, 9. sept, lk 12–13.

Heili Sepp: „Mittejurist saab sellest, et ekraanil toimuv ei pruugi vastata reaalsusele, aimu hiljemalt filmi esimese kolmandiku lõpus, kui peategelane ostab rongi­pileti sihtkohta Karhumäki. Tänapäeval leiab sellenimelise koha Karjalast, Venemaalt, mitte aga Soomest, kus pea­tegelane paistab seiklevat. Kujuteldavas Soomes satub kohtunik ühte ogarasse farssi teise järel. Mis siin salata, päris naljakas on. Lausa nõnda, et ma ei suutnudki Soome teekonna kirjut (mustvalge piirides mõistagi) palagani ja karakterigaleriid melodramaatilise Eesti tegevusliiniga päriselt ühitada. Tundsin Soome liini irooniat Eesti tegelas­kujudele üle kandumas (võimalik, et nii ongi see mõeldud). Seetõttu ei suutnud ma võtta süüdimõistetu ja tema venna (Märt Avandi) traagikat läbinisti tõsiselt ja neistki said karikatuurid. Tundub, et kui kohtuniku rännaku üksildushetkedele lisab monokroomsus psühholoogilist sügavust, siis veidral moel muutuvad film noir’iliku gamma tõttu n-ö justiitssüsteemi ohvrite emotsionaalsed stseenid pastišiks.

Rahustanud oma professionaalse mina vaevaga maha, mõistsin igatahes, et „Kohtunik“ ei ole kohtudraama. Ka pole see tavamõistes põnevik, kuigi tegevuse käivitab kohtunikku ebaõiglase otsuse pärast jälitanud venna surm, milles on mängus kohtuniku käsi. Eeskätt on film unenäoloogika alusel toimiv sürreaalne teekonnalugu, mille peategelane loksub ühest jantlikust olukorrast teise. Kord teele asunud, paistab kohtunikul endal olevat üpris vähe otsustusõigust, pigem sõltub liikumisjärg kujunenud asjaoludest ja veidrikest, kellega ta kokku puutub. Kuna ta valib enamasti ainsa avatud ukse, on ta vabadus illusoorne.“ /---/
Arvustuse täistekst:
Kohtuniku õudusunenägu — Sirp
Sepp, H. (2019). Kohtuniku õudusunenägu [filmist „Kohtunik“]. Sirp, 6. sept, lk 26–27.

Hendrik Alla: „Ma ei oleks uskunud, et värskeima Eesti filmi arvustamiseks on kõige õigem tsiteerida Jeesus Kristuse sõnu mäejutlusest, aga palun, siin see on: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile!“ (Matteuse evangeeliumi 7. peatüki 1.–2. salm).“
Loe lähemalt:
Karistus ja kuritöö - Arvustused – Kultuur
Alla, H. (2019). Karistus ja kuritöö [filmist „Kohtunik“]. Postimees, 6. sept, lk 19.

Jürgen Rooste: „Ma hakkasin seda hobuseunenägu juba nautima. Juba sain aru ka Kohtuniku hullusekrampidest. Kohtunikule ilmub siin-sääl Vend, ta enda paranoia tegelikult töötab. Siis hakkab Vend ennast ilmutama Kohtuniku enese näos (pigem juba skisofreeniliselt). Lõpuks saab neist üks ja seesama. Malmstenile ja Avandile on see suurepärane võimalus näidata, kui palju saab näitleja justkui väga vähesega (näoga) ära teha — kui napilt tundub seda olevat ja kui mõjus see on, kui inimene oma tööriista valdab. Hullumeelse naeru-nutu stseen, kus mehed omavahel lõplikult segunevad-vahetuvad, võiks mõnel muul juhul, ja ehk ka filmi enese loogikast lähtuvalt, olla küsitav. S.t kas see pole ülepakutud, kas see pole nii pagana filmilik, võlts, kunstipärane? Aga et see toimub juba hobuseunenäolises, koletus osas, siis näitlejatöö lunastab stseeni. Kuni mingi piirini: lõpuni ei ole psühholoogiliselt, loo enda loogikast lähtuvalt siiski usutav või põhjendet, miks Vend nõnda Kohtunikus elab või temaks saab. /---/

Ütlesin enne, et Kohtuniku teekond on moraalne. See on nüüd minu jaoks kõige valusam. Mind väga häirib selline lõpp. Valmile sobib, aga „Kohtuniku” kogu olemus kisendab valmi vastu. Sa jälgid inimese vaimse tervise murenemist, tema kadumist tohutusse Soome tühermusse, kus ta eksleb oma ja võõraste nägudega (tuleb kadunud Juhana koju — ainult väikesed lapsed saavad aru, et see pole nende Juha — ja põgeneb taas), päädib koguni purgatooriumis, vahepäälses… Ja saab siis aru, et tuleb tehtu heaks teha. Ohh. Spoilerid. Tuleb minna veel korra haiget ema vaatama (tollel on selgem hetk!), tuleb anda kohtuprotsess ebaõiglaselt süüdi mõistetud naisega uuesti menetlusse (kuigi, jah, see pole kohtuniku pädevuses, vaid advokaatide, uute tõendite ilmnedes ehk ka prokuröri teha, aga tühja see loogika!), tuleb oma südames asjad korda seada, ehk end üleski anda. Ühesõnaga, „Kohtunik” saab lastefilmilõpu. Kogu hobuseunenägu, kogu painaja, kogu vaimuhaigus ei tähenda enam midagi.

Sellega rikub Puustusmaa justkui iseenda maailmale ja (filmi)keelele kehtestatud reegleid. Lihtsalt sellepärast, et ta tahab olla hea inimene, hea režissöör, kes meid, vaatajaid, nagu lapsi lohutab: maailmas saab ikka kõik paremaks ja korda, näed, isegi valust ja süümekatest hulluks läinud mees peab lihtsalt tagasi minema ja õigesti käituma. /---/

See Kohtunik, kellega me filmi lõpul kohtume, ei ole kunagi sellel teekonnal olnud. Ta pole sama mees, ta ei kaotanud end, ta ei läinud hulluks, ta ei võidelnud Vennaga endas, tal oli lihtsalt vaja veidike moraalset turgutust ja ta tuli tagasi ja tegi kõik korda! See Kohtunik, keda me filmi lõpus näeme, oleks nagu korraks ära ehmatanud, mõneks päevaks Helsingisse jooma põgenenud, siis pohmakaga aru saanud, et nii on väär, ja tulnud niutsniuts tagasi, et ikka hea inimene olla. Raskolnikovi-maailm, kogu see läbielamine teda nagu ei puudutakski.“ /---/
Rooste, J.(2019). Kohtunik eksirajal ehk miks loo moraal meid ei päästa. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 90–96.