Sõber (2006)

Filmis on kasutatud Muuga mõisa fotosid ja Eduard Vilde arhiivikaadreid Eesti Filmiarhiivist ning Carl Timoleon von Neffi teoseid Kumu kunstimuuseumi kollektsioonist.

Režissöör Tõnu Virve oma filmist:

Eduard Vilde 1912. aastal ilmunud jutustuse „Sõber“  järgi loodud filmilugu on muutunud tänapäeval eriti aktuaalseks seoses kirjanikupalga kehtestamisega. Tõnis Parksepp artiklis “Kirjanike palkadest, sõbramehe poolest”  (06.11.2015 Sirp) kirjutab: „Kõrvalt vaadates mõjub kümne loov-isiku palga ja selle nimetamise pärast põdemine iseäranis kentsakalt. Peaaegu sama humoorikalt, nagu tundus Anton Hansen Tammsaarele Johannes Aaviku ja Eduard Vilde vaidlus, mis asju see eesti kirjanik aastas kirjutama peab ja mida ta tegelikult üldse suudab, et seisusekohaselt ära elada. Tähtis on ju hoopis miski muu. Ühte peab aga igaüks tunnistama: tühi kõht ja külm tuba pole kellegi suur sõber. Nagu on kirjutanud Vilde [jutustuses „Sõber“ – toim], on vähemalt loojatel teistsugused semud: „Minu sõber äratab mind. Ta seisab mu selja taga, kell käes ja nõiasõna suus. Ja kuna ta kella laseb lüüa, puhub ta mulle oma nõiasõnu hellalt ja heldelt hingesse: „Rida on raha – rida on leib! Tee ridasid, wend! Tee ridasid, wend! Tee kergeste hüppawaid ridasid, wend!“ Sule surub ta mulle kätte – juba ma istun, juba ma küürutan, juba külwan ma ridasid, mis on leib. Leib, nii kuiw, nii kõwa, nii haganane ja hapu, kuid leib, kuid leib!““