Avaleht » Filmiliigid

Vee peal (2020)

Olavi Ruitlase romaani "Vee peal" ainetel

Mängufilm | Noortefilm | Draama | Komöödiafilm Kestus: 106:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Loe Peeter Simmi mõtteid ja stsenarist Olavi Ruitlase kommentaari:

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94513653/peeter-simm-mulle-ei-meeldi-sapine-jarelmaitse
Jürgen, M. (2021). Peeter Simm: „Mulle ei meeldi sapine järelmaitse“. Eesti Ekspress: Areen, 8. sept, lk 47–49.

Intervjuu Peeter Simmiga:

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/94685167/vee-peal-rezisoor-peeter-simm-mina-ei-tee-pohimotteliselt-asju-mis-voivad-naitlejatele-pariselt-ohtlikuks-osutuda
Seljamaa, L. (2021). "Vee peal" režissöör Peeter Simm: mina ei tee põhimõtteliselt asju, mis võivad näitlejatele päriselt ohtlikuks osutuda. Maaleht, 30. sept.

Filmist meedias

Annika Koppel: „Kogu selles rämedavõitu eluolus on paras annus veidrust ja koomuskit. Vahel kõlab filmis ka mõnus “võro kiil”, mõnes suus ehk veidi puiselt, aga üldiselt hästi. Rasmus Ermel filmi peaosalise Andresena teeb usutava rolli, talle sekundeerib Aurora Künnapas Mariana. Maria Klenskaja ja Kalju Orro vanaema ja vanaisana on klass omaette. Marko Matvere esineb taas päti rollis ning temas ei tule pettuda. Aarne Soro sobib lollipaberitega Kolla rolli nagu valatult. Kõrvalosades näeme Hilje Murelit ja Anne Reemanni, kes astuvad üles ühe üle võlli meelde jääva naiste kätšiga, aga ka teisi armastatud näitlejaid.“

Loe arvustust:
https://maaleht.delfi.ee/elu/eesti-film-poffi-pohivoistlusel-vee-peal-ei-saa-elu-sind-katte?id=91681881&utm_source=2020-11-20&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter
Koppel, A. (2020). Eesti film PÖFFi põhivõistlusel: vee peal ei saa elu sind kätte [filmist „Vee peal“]. Maaleht, 19. nov.

Hendrik Alla: „Kui raamatust jääb meelde põhisõnum, et ega kõigil saagi korraga hea olla, siis film paistab ütlevat, et saab küll. Vähemalt siis, kui oled nii kõva kalamees kui Andres ja tema suurim sõber, lollipaberitega Kolla (Aarne Soro). Vähemalt siis, kui oled, õng peos, vee peal. Aga vaat kaldal, seal saab elu su lõpuks kätte. Kalastamine, kui ise seda haigust ei põe, on maailma kõige igavam asi, aga Simm ja Ruitlane on suutnud seda kujutada äärmiselt põnevalt, nii et osaliste hasart töötab ka saalisistuja niiskeks tõmbuvates peopesades.

Žanri poolest on „Vee peal“ ehk nn suureks kasvamise film. Märksa täpsemalt määratles seda aga režissöör ise esilinastuse järel, kui üks daam küsis: ma sain nii nutta kui naerda, mis see siis õigupoolest on, komöödia või tragöödia? Juba see on väga hea, et filmi ei saa kohe hõlpsasti mõnda turunduslikku kategooriasse suruda. Simm vastas: „See on ehk hoopis road movie, teekonnafilm, aga teekond ei toimu siin mitte ruumis, vaid ajas.“

Ermel on peategelase rolli suurepärane valik, sest ta äratab vaatajas kohe võimsa empaatialaine. Tema järel mängib end publiku südamesse Marko Matvere paadunud kriminaali, naistepeksja ja alkohooliku Valterina. Nii suure südamega elurõõmsat pätti pole Eesti filmis ammu nähtud, Matvere rokib sajaga. Lisaks kõigele muule heale ja ilusale ehib filmi „Vee peal“ üks Eesti filmiajaloo kõige võimsamaid võitlusstseene, mille osalised on Hilja Murel ja Liisa Aibel. See stseen sündis pealegi ilma lavalise võitluse konsultandita, eesti näitlejannade loomuliku ande manifestatsioonina. /---/

Fantastilise töö on ära teinud filmi kunstnik Eugen Tamberg, kes lõi pisiasjadeni, isegi lõhnadeni tunnetatava 1980ndate aastate atmosfääri. Eks iga ajaloolise filmi puhul leidub neid, kes leiavad mingeid pisiasju, mille kallal norida, aga praegusel juhul oleks see häbitu pahatahtlikkus. Tamberg ise ütles, et kõige raskem oli leida õigeid, ajastukohaseid kalapüügiriistu.“
/---/

Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7116819/poff-vee-peal-on-uus-eesti-meistriteos-peeter-simmilt
Alla, H. (2020). "Vee peal" on uus Eesti meistriteos Peeter Simmilt. Postimees, 24. nov, lk 18.

Andrei Liimets: „„Vee peal“ ongi rohkem rida pildikesi elust ühes kindlas kohas ühel kindlal ajahetkel, kuid Andrese sirgumine seob need selgeks ja lihtsasti jälgitavaks tervikuks. Kerged on meenuma teised hiljutised suurekssaamislood – Janno Jürgensi „Rain“ (2020) ja Lauri Randla „Hüvasti, NSVL“ (2020). Ometi mõjub „Vee peal“ värskelt ja isikupäraselt, olles jutustuslaadilt märksa vähem vaoshoitud kui esimene ja tagasihoidlikum kui teine. Ruitlane ja Simm on targu hoidunud võimalikest äärmustest, kuhu võinuks kergesti langeda – nii nõukanostalgiast kui ka kujutatud eluheidikute kritiseerimisest. /---/

Väiksemaid konarusi on filmil ka. Katse lugu viimase stseeni abil poeetiliselt kokku siduda mõjub eelneva naturalismi kõrval võõrkehana. Sama kehtib Andrese ema üksikute viirastuslike ilmumiste kohta. Üldpilti see aga ei kõiguta. Kui tulla tagasi alguses viidatud kodumaise filmi hetkeseisu juurde, siis on ülimalt muljetavaldav, et kõigi noorte lavastajate pealetungi järel pole Simm kaamerat kappi toppinud, vaid on vastanud ühe oma kuulsusrikka karjääri parima filmiga.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/voidukas-tagasitulek/
Liimets, A. (2021). Võidukas tagasitulek. Sirp, 17. sept, lk 20–21.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm