O2 (2020)

Autorid filmi valmimisest

Režissöör Margus Paju sõnul on „O2” ajastutruu spioonipõnevik, mille stsenaarium on inspireeritud 1939. aastal aset leidnud tõelistest sündmustest.
„Meie loo jutustamise vaatepunkt väldib teadlikult kõigile tuttavaid ajaloolisi suurkujusid. Selle asemel viime me vaataja luureohvitseride maailma. Kuigi need augusti ja septembri päevad olid ajalooliselt saatuslikud, ei tajunud toona elanud inimesed seda nii. Luurajad olid info mõttes eelispositsioonil, aga ka nemad olid lihtsalt inimesed, kes samavõrdselt riigi saatusega muretsesid ka oma abikaasade ja armukeste, laste ja raamatute pärast.“

Filmi ettevalmistamiseks sukeldus ta ajaloo uurimisse. „See protsess oli väga põnev. Otsisime tausta osade meie tegelaste prototüüpideks, kuigi nende kohta väga palju midagi leida ei ole,“ tõdeb ta. Siiski leiti ühe rolli jaoks inspiratsiooni sõjaväelasest Aleks Kurgvelist. Ta on väga kaudselt ühe meie tegelase prototüübi algpunkt. Ta läks 40ndatel Eestist ära. Kõigepealt Soome, siis sõja lõpus Saksamaale ja sealt läks perekonnaga Ameerikasse. Ta töötas CIAs ja tänu CIA arhiivide avalikustamisele leidsime internetist tema kohta infot,“ räägib Paju.

Produtsent Esko Rips lisab, et „O2“ tootmise muudab eriliseks see, et film sünnib mitme riigi koostöös.
„Filmi võttegrupi panime kokku koostöös Soome ühe juhtiva produktsioonifirmaga Solar Films, Lätist lööb kaasa Film Angelsi meeskond ja Leedust InScript, tootmist juhivad Nafta Films ja Taska Film Eestist. Võtted toimuvad lisaks Tallinnale, Narvale ja Tartule ka Helsingis, Vilniuses ja mitmel pool mujal, samuti on kaasatud nelja riigi näitlejad.“
Suur võttegrupp, ajalooliste tegevuspaikade taastamine, dekoratsioonid ja tehnika mõjutavad ka filmi tootmise eelarvet – 43 võttepäeva eelarveks on 2,2 miljonit eurot. 
Filmivõtted algavad 30. juulil Tallinnas ning kestavad kuni 2020. kevadeni. Võtteperioodi käigus taastatakse osaliselt Tallinna ajalooline ilme, sealhulgas kolmekümnendail Kaarli puiesteel asunud tenniseväljakud. Võtete ajal võib tänavatel näha nii ajaloolisi sõidukeid kui ka ajastutruudes kostüümides näitlejaid.

Allikad:
Paju, K. (2019). Eesti teeb kodumaist „Tenetit“! Spioonipõnevik sünnib mitme riigi koostöös, peaosas on Priit Võigemast. Õhtuleht, 26. juuli.
„O2“  avastab Eesti spioonimaailma. Õhtuleht, 1. aug.

Loe lisaks kommentaare stsenarist Olle Mirmelt:
https://leht.postimees.ee/7080863/luurajad-ajaloo-ja-fantaasia-vahel
Alla, H. (2020). Luurajad ajaloo ja fantaasia vahel. Postimees, 8. okt, lk 18.

Stsenarist Tiit Aleksejevilt:
https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna
Sildam, T. (2020). Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna [intervjuu]. ERR.ee, 9. okt.

Arvamusi filmist

Tauno Vahter: „Alustuseks ütlen kohe, et ühtegi võrdlust „viiskudes Bondiga” ei ole mõtet tegema hakata. Kui üldse millegagi võrrelda, siis järgib Eesti esimene täiemõõtmeline spioonipõnevik „O2” natuke samasugust esteetikat nagu saksakeelses maailmas populaarne telesari „Babylon Berlin” või brittide „Foyle’i sõda”. Loomulikult jälgitakse siingi mõningaid stereotüüpe, kuid kui võrrelda „O2” praegugi ETV-s jooksva sarjaga „Reetur”, on tegemist märksa suurema õnnestumisega. Filmi kõige suurem pluss on see, et kuigi ükski komponent ei eristu teistest mäekõrguselt, on lõpptulemus toimiv tervik. Just seetõttu võib suurema kahtluseta öelda, et „O2” on Eesti mängufilmide suurim õnnestumine pärast „Tõde ja õigust”.“ /---/
Loe edasi:
https://epl.delfi.ee/kultuur/o2-arvustus-romantiline-vabariik-ja-spioonide-soda?id=91270977
Vahter, T. (2020). Romantiline vabariik ja spioonide sõda. Eesti Päevaleht, 7. okt, lk 10.

Andrei Liimets: „Kõigile pingutustele vaatamata on tegelased jäänud siiski üsna visandlikuks. /---/ Näitlejatele on jäänud mängida rohkem tüpaažid, mitte luust ja lihast inimesed. Paljud stseenid ei omanda seetõttu visuaalse rikkalikkuse väärilist emotsionaalset kaalu. Algselt oligi „O2“ plaanis sarjana, mis andnuks ilmselt tegelastele rohkem ruumi hingata.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://leht.postimees.ee/7080463/o2-on-visuaalselt-vaimustav-maailmaklassi-spioonifilm
Liimets, A. (2020). „O2“ on visuaalselt vaimustav spioonikas. Postimees, 8. okt, lk 19.

Jaanus Kulli: „Spioonipõnevikuna läheb „O2“ kindlasti vähemalt omas žanris Eesti filmilukku. Mitte kordagi ei kuku ükski kaader tervikust välja, ükski stseen ei jää venima ega pole üleliigne. Põnevust,  ja uskumatu, seejuures ka usutavust jagub viimaste kaadrite ja stseenideni.“ /---/
Arvustuse täistekst:
https://elu.ohtuleht.ee/1014465/arvustus-o2-on-parim-spioonilugu-parast-viimset-reliikviat
Kulli, J. (2020). "O2" on parim spioonilugu pärast "Viimset reliikviat. Õhtuleht, 10. okt, lk 15.

Margit Adorf: „Filmil on mitu märkimisväärselt kvaliteetset omadust – esiteks väga ilus muusikaline kujundus. Heliloojateks on Richards Zalupe ja Eriks Ešenvalds. Film haarab vaataja juba esimeste helidega tugevalt enda embusse ja koob kogu loole ümber kergelt unenäolise nukrapoolse meeleolu, muusika tõmbab enda sisse nagu soo. Muusikal on siin atmosfääri loomisel väga suur roll.

Teiseks on filmil läbivalt märkimisväärselt sujuv operaatoritöö (Meelis Veermets), värvitonaalsus on igati nauditav ja kunstnikutöö (Jaagup Roomet) püsib samuti kenasti ajastus. Seega, tegemist on stiilipuhta linateosega.

Paraku leiab filmil ka nõrku kohti. Esiteks on tegemist täiesti stereotüüpse looga, mis on kohati ka jube igav. Spioonifilmilt ootaks siiski tihedamat sisu ja rohkem pinget, siin suuremaltjaolt muud ei olnudki kui poeetiline õhkamine ja pingelangus. Film oli küll ilus, aga kuna see pidi siiski olema spioonifilm, mitte romantiline draama, siis minul vaatajana olid sellele teised ootused. /---/

Filmi nõrkusena võib välja tuua, et me ei saa tegelaste kohta suurt midagi teada, et neile piisavalt kaasa elada. Feliksi puhul kujutatakse küll mingit armusuhet, kuid seegi on kuidagi ootamatult tekkinud paaripäevane armumine, põgus kohtumine, mida ta siis läbi terve filmi igatsema jääb. Vihjamisi antakse teada, et see naine tapeti Moskvas, ja just seepärast, et ta Feliksiga natuke Tallinnas semmis.

See suhteliin on filmi seisukohast täiesti tarbetu, sest ei tee Feliksit kuidagi sügavamaks, ässamaks või hellemaks tegelaseks. Armastus Poola kunstiajaloolase vastu on selle filmi seisukohalt lihtsalt tühi ballast.

Teinegi armulugu on filmis kesksel kohal ja selleks on Moskva agendi Ivan Kostrovi (Kaspars Znotiņš) ja Eesti tennisisti Linda Ahvena (Doris Tislar) vahel arenev armudraama. See afäär on neil kestnud kauem, paar plaanib sõja eest koos põgeneda, kuid nendegi armuleek saab traagilise lõpu. Siiski, loo seisukohalt on see armastus põhjendatud, ilma armastuseta Linda vastu ei oleks Ivan nõus tegema seda, mis lõpuks saab filmi võtmesündmuseks.

Arvatavasti on filmi tegijad üritanud siin järgida film-noiri stiili ja selles suhtes on see neil isegi päris hästi õnnestunud. Suureks komistuskiviks on see, et tegelasi on väga palju ja seega ei jõuta neist kedagi õieti avada.

Aga vähemasti on siin kinolinal veel kaks suurt tegelast, kes saavad ellu ärgata vaid vaataja enda meeltes, nendeks on riigid, Soome ja Eesti.“ /---/
Arvustuse täistekst:
http://www.kuulutaja.ee/spioonid-ilma-marulita/?fbclid=IwAR3Qz4jvw1UA5aT-uU6TNHdfYkMrmD-mMmXAstn8ixu7Db0v2JkAX63H94E
Adorf, M. (2020). Spioonid ilma märulita. Kuulutaja, 9. okt.

Andrei Hvostov: „See on väga korralik film. „O2“ ei ole mitte ühegi ­parameetri poolest halb. Kas seda linateost tohib üldse klassifitseerida spioonipõnevikuks, sest selline määratlus liigitab filmi alaväärse kraami hulka? Ehk oleks parem öelda „ajalooline draama“?

 Kui mäletate 1980. aastal valminud Kaljo Kiisa filmi „Metskannikesed“, siis ilmselt nõustute, et ka tolle linateose määratluseks pakutud „sõjalis-patriootlik seiklusfilm“ on täielik vähendus. Kiisa filmi loomisaastat arvestades on selle kiitmine praegu võib-olla ebalojaalsuse avaldus, aga ka see oli väga korralik.“ /---/
Loe arvustust:
Sõõm hapnikku eesti filmile - Eesti Ekspress
Hvostov, A. (2020). Sõõm hapnikku eesti filmile. Eesti Ekspress: Areen, 14. okt, lk 59.  

Tõnu Karjatse: „Saladusi, nende paljastamist ja pinevat sündmustikku armastav Margus Paju ei peta vaatajat selgi korral. "O2" hoiab pinget algusminutitest saadik, kulmineerudes traagiliseks finaaliks. Õhkutõusmisvalmis propellerlennuk vihmases öös annab ka filmiajaloolise võtme "O2" romantilise stilistika avamiseks  – Michael Curtise "Casablanca" (1942), millelt on laenatud ka Paju filmi peategelaste tüpaažid. Priit Võigemast pole muidugi just päris Humphrey Bogart, kuid tema mängitud agent on üpris stiilne, välimuselt on Doris Tislar Linda Ahvenana ja eriti Kaspars Znotinš Ivan Kostrovina aga vägagi selgelt kõrvutatavad Ingrid Bergmani ning Paul Henreidiga.

Ilmselt võib seda võtta omamoodi austusavaldusena legendaarsele filmile, mis samuti käsitles inimsuhteid keerulises ajas. "O2" pole aga niivõrd romantiline põnevik nagu "Casablanca", kuivõrd katse elustada kodumaist spioonifilmi. "O2" paigutub samasse ritta selliste filmidega nagu näiteks Marko Raadi "Agent Sinikael" (2002), Grigori Kromanovi "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) või kasvõi Kaljo Kiisa "Metskannikesed" (1980).“ /---/
Loe arvustust:
https://kultuur.err.ee/1146762/arvustus-o2-on-omamoodi-austusavaldus-casablancale
Karjatse, T. (2020). „O2“ on omamoodi austusavaldus „Casablancale“. ERR.ee, 14. okt; 

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid

"Relvastatud rahvas"
Tootja: Eesti Kultuurfilm
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 50"
Tootja: Eesti Kultuurfilm
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"Eesti Kultuurfilmi Ringvaade"
Tootja: Eesti Kultuurfilm
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"E.V.President Konstantin Päts külaskäigul Saaremaale"
Tootja: Eesti Kultuurfilm
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"Nõukogude vägede ja sõjalaevastiku laevade saabumine Eestisse"
Tootja: Leningradi Kinokroonika Stuudio
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"President Konstantin Pätsi kroonika"
Rootsi Eestlaste Liidu arhiiv
Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiiv

"Sookured"
Wildkino arhiiv