Avaleht » Filmiliigid

Lasnagorsk (2018)

Teleseriaal algas ETV+ eeetris 2018. aastal

10 osaa, 1 hooaeg seisuga 1.01.2019

Teleseriaalid | Komöödiafilm

Huviinfo

Seriaalist kriitiku pilguga

Andrei Kuzitškin: „Seriaalist „Lasna-Горск“ on räägitud palju ja kaua. Seda on reklaamitud ühismeedias ja pea kõigis Eesti ja naaberriikide venekeelsetes ajakirjandusväljaannetes. Stseene võtteplatsilt võis pidevalt näha telekanalis ETV+.

See muidugi ei üllata, sest mõtte luua Eesti esimene venekeelne seriaal oli välja käinud just Darja Saar, nüüdseks juba endine ETV+ peatoimetaja. Darja Saar on samuti „LasnaГорскi“ tegevprodutsent. Iseenesest on tegu suurepärase ideega: kasutada olmekomöödia žanr ära vene-eesti lõimumise populariseerimiseks, põimides sisse Lasnamäe tuttavlikku keskkonda ja vürtsitades kõike sealsete elanike tunnusjoontega. Ülesanne lahendati lihtsalt: paneme kokku eesti mehe ja vene naise ning kogu perekonna elama üürikorterisse. Vanaisa Zahharov ja väimees Mihkel Tamm kehastavad erinevaid põlvkondi ning ühtlasi venelaste ja eestlaste konflikti.

Seriaalis näeb head näitlejatööd. Näiteks Eestis sündinud Maša Polikarpova, kes praegu elab Prantsusmaal, sõitis spetsiaalselt Tallinna „LasnaГорскi“ võtetele. Professionaalne näitleja mängib väljendusrikkalt, temas näeb külluslikult prantslaslikku võlu, eestilikku siirust ja venelikku sarmi. Tema „seriaaliabikaasa“ Toomas Tross on kenasti venekeelse teksti ära õppinud ning köidab eesti aktsendi ja lapseliku naiivsusega, mis väljendub isegi miimikas.

Vanaisa Zahharov ehk näitleja Vladimir Barsegjan on põikpäine venelane, kes sõitis pärast ülikooli Eestisse, töötas Dvigatelis ning neljakümne Tallinnas elatud aasta jooksul ei vaevunudki eesti keelt ära õppima. Paraku teised seriaalis esinevad näitlejad jätavad täitsa juhuslike inimeste mulje, kes on olnud vähese honorari eest nõus näitlemist matkima. Diletandid annavad igati tooni. /---/

Kõige enam vapustab seriaal aga eksimuste, rumaluste ja totruste üleküllusega. Süüdi on siin nii idee autor, stsenarist kui ka režissöör. Kuue osa läbivaatamise järel jõudsin seisukohale, et filmitegijad ei tea, mis on Lasnamäe, ega taipa, mis on Eesti. Mõnikord jäi suisa mulje, et „LasnaГорскi“ tegijad ei tea isegi mitte seda, mis on elu, sest mõnedki stseenid käivad vastu igasugusele loogikale, eiravad aja kulgu ja eluliste väärtuste süsteemi. Toon ära ainult mõned totrused, mis mind hämmastasid. /---/

Ma olen kindel, et seriaalil „LasnaГорск“ on hulganisti kaitsjaid, nii siiraid kui ka neid, kes tegutsevad tellimuse peale. Sugugi juhuslikult ei kutsunud minu kriitika seriaali kohta esile lausa pöörast vastukaja. Mõned mulle tundmatud ajakirjanikud kirjutasid Facebookis, et mul ei ole mingit õigust seriaali kritiseerida, ja isegi nimetasid mind inimkõntsaks. ETV+ veebilehel võib „LasnaГорскi“ all samuti leida ainult positiivseid kommentaare. See on murelikuks tegev signaal, mis saab tähendada ainult üht: teatavad poliitilised jõud käsitlevad seriaali „LasnaГорск“ tootena, mis peab fikseerima venelaste erilise rolli Eestis, ning mis tahes kriitikat käsitletakse kohalike venelaste solvamisena.

„Vene toode. Valmistatud Eestis“ on nagu kaubamärk, mis ei tähista küll kvaliteeti, aga mida pruugitakse usu sümbolina enese üleolekusse ja vastupanu tähisena lõimimispoliitikale. Ma usun, et filmitegijatel jäid majandushuvid poliitilistele peale. Aga kannatasid televaatajad, kes igatsesid kvaliteetset ja julget linateost, ent said odava kolmandajärgulise vaatemängu, kus lõbusust pigem teeseldakse. Kui nüüd mõni eestlane peaks ütlema: teie, venelased, ei mõista isegi endast filmi teha, siis oleks raske vastu vaielda.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/6496971/lasnagorsk-ehe-naide-totrast-telesarjast
Kuzitškin, A. (2019). „LasnaГорск“: ehe näide igavast telesarjast ja kuhjuvatest totrustest. Postimees: AK, 12. jaan, lk 10–11.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm