Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg (2014)

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing esitles dokumentaalfilmi "Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg" DVD-plaati  neljapäeval, 19. veebruaril 2015.

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing: 1. märts 2015 - Raamatukogu Sõbra tiitli pälvis dokumentaalfilmi „Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg“ autor ja režissöör Vallo Kepp. 

Arne Ruben: Aleksander Sibul elas 96-aastaseks. Ta sündis 1884. ja suri 1981. aastal. Sibul komplekteeris Tallinna Keskraamatukogu, mis enne tema sellesse asutusse tulekut 1920.—1921. aastani oli vaid väike lugemispunkt. Ta oli üks Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutajatest ja ajakirja Raamatukogu toimetaja. Kui Tammsaare 1925. aasta suvel keskraamatukogus oma „Tõe ja õiguse” esimese köitega töötas, siis otsis ta kirjandusest välja 521 märget. Sibul aitas teda selles. See on kolossaalne infohulk. Käega keskraamatukogu sambale toetudes puhkas Tammsaare siin ka oma elu viimasel päeval, 1. märtsil 1940. Kuna Eesti kultuurilugu vajab sellist filmi, siis Vallo Kepp selle ka tegi: „Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg” on puhastes toonides, kaadritega kollastest lilledest, ülevaatlike tabelitega. Filmi iseloomustab asjaolu, et mõne tähtsa tegelase portree, näiteks Helene Johani ekraanile ilmudes ilmneb varsti ka selle vastukuju. Raamatute hävitamine aastail 1941— 1953 oli niivõrd suurejooneline ja delikaatne toiming, et tekitas asjaosalistes väga suuri vastuolusid. Üksteise järel ilmuvad ekraanile purustatud ja katki hakitud teoste nimed, kataloogides osutavad neile punased ja pahaendelised nooled ning jooned. Filmi autor kahtleb, kas Stalini aja järgne raamatusõbralikum aeg ikka suutis kõik rariteedid alles hoida.

Vallo Kepi dokumentaalfilmil on ka sügavam mõte. Ta näitab, kuidas Eesti traditsioonilise ühiskonna hävitajad tulid selle sootsiumi enda seest ja olid kasvanud valdavalt samasugustes oludes nagu hävitatudki. Punase hävitustöö keskel tegutseb Aleksander Sibul, puhaste mõtetega raamatuvana, kellel abiks raamatukogunduse kaitsja Aleksandria Katariina vaim. Mille tsensor asetab väljapoole kultuuri, need peidab Sibul pappkastidesse ja hoiab neid hämarates niiskevõitu keldrinurkades. Tema juurde tulevad uue ühiskonna satraabid: vahetult sõja järel tahab punaohvitser Arnold Meri erifondis tutvuda 1943. aastal välja antud „Eesti rahva kannatuste aastaga”. Sibul annab talle kaasa ühe asedirektori; üheskoos suundutakse keldri vaikusse ja pimedusse. Ent Nõukogude Liidu kangelane paistab siiski pettunud olevat.

Eriti huvitavaks osutuvad filmis Aleksander Sibula tütre Helle Sibula (sünd. 1928) mälestused. Ta selgitab, et raamatute hävitamine käis keldrites: seisis salapärane ring, nägudega üksteise, kuid kukaldega välismaailma poole, ning need seltsimehed muudkui käristasid ja kortsutasid. Nad olid üksteisele usaldusväärsed partnerid suuremas kuriteos. /---/
Ruben, A. (2015). Tegelike mõtete varjamine raamatuga [Vallo Kepi portreefilm "Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 113-117, fotod.

Kätlin Liimets: Režissöör Vallo Kepp on kirikuinimestele tuntud eelkõige filmitriloogia «Uku Masingu maastikud» loojana. Tartus esitletud film andis sisutiheda ja nüansirikka ülevaate Vara vallas sündinud Aleksander Sibula (1884–1981) poolt üles töötatud Tallinna keskraamatukogust ja masendava miljonite raamatute hävitamise loo aastatel 1944–1950. Sibul oli 1921–1950 Tallinna keskraamatukogu juhataja, kes tunnustust ootamata eelkõige lugeja vajadustele mõeldes arendas kehvas seisus raamatukogust Eesti tippraamatukogu, mis oli ka tema sõbra Anton Hansen Tammsaare lemmik. Film tõi vaatajani rohkelt fotosid, ajaloolisi dokumente, mälestusi.

Elutöö hävitamine
1940. a augustis loodi komisjon, mis hakkas ideoloogilistel kaalutlustel koostama keelatud raamatute nimekirju. Esmajärjekorras keelati ja hävitati usuline ja omariiklusega seotud kirjandus. Aastatel 1946–1949 lõhuti ja osaliselt hävitati Sibula elutöö – keskraamatukogu fond. Filmist sööbisid mällu Helle ja Andres Mustoneni meditatiivse ja hingekraapiva muusika taustal ekraanil möödalibisevad allajoonitud raamatute nimekirjad. Iga joon tähendas tuhandete raamatute hävitamist või keldritesse peitmist. Võõrkeelne kirjandus koondati Tallinna Peeteli kiriku leerisaali, 1949. a hävitati seegi täielikult. Teiseks oluliseks laoks sai Aleksander Nevski katedraali kelder, kuhu paigutati suur osa Eesti Riikliku Raamatukogu fondist, mis seisis lahtipakkimata aastakümneid.
Liimets, K. (2014). Me jäime ellu, et edasi lugeda [Vallo Kepi portreefilm "Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg]. Eesti Kirik, 10. dets.