Cogito, ergo sum (1989)

Karl Peterson valis kolhoosi astumise asemel ähvardused, trahvid, küüditamise ja vangla, sest ta tahtis elada vaba mehena vabal maal.

Talve lõpp. Kauplusauto juures on järjekord, külarahvas ostab kartulikottide kaupa vormileiba ja saia. Nende seas on ka endine taluperemees Karl Peterson. Vaevaliselt toimetab ta oma lagunenud majapidamishoonete vahel – katused paistavad läbi, kõik on sammaldunud ja kaduvikku vajumas. Vaevaliselt õngitseb ta katkise ämbriga kaevust vett ja komberdab kepile toetudes üle porise õue lehmi jootma. Ta jutustab oma külast ja talust ning vene vägede sissetulekust. See võttis algul nõutuks – mida peab tegema üks vabas Eestis üles kasvanud mees? Ta otsustas, et ei tohi orjaks minna, pole ühtki seadust, mis sunniks vene võimule alluma. Kolhoosi ta ei astunud, käis kohut, ent sellest polnud abi. Suur maks pandi peale, aga põllu harimiseks polnud ei hobust, tööriistu ega seemet. Maa võeti käest ära, samuti kõik loomad ja vili. Kahjutundega meenutab ta oma tõuhobuseid. Kahel korral pandi ta vangi, esimesel korral istus oma aja ära, teisel vabastati invaliidsuse tõttu ja nii ta jäigi omaette. Ka keeldus ta nõukogude hooldussüsteemi rahast, sest õige eesti mees seda ei võta.

Tubane majakraam on varastatud. Mees võtab plekk-kopsikuga põrandalt ämbrist joogivett, näitab vanu raamatuid. Karl on õppinud üheksat keelt, kuus aastat oli ka õpetaja, kuid vallandati vastuolude tõttu. Karl hindab teistsugust, individuaalset õpetamismetoodikat, mis äratab inimese mälu ja vaimu. Ka kodanliku eesti ülikoolides ei olnud usuõpetus talle vastuvõetav, tal on oma eestlase uskumus. Tsiteerides Immanuel Kanti, filosofeerib ta usu ja jumalata olemise, lunastuse ja vaimu üle. Vana Karl võrdleb praegust lootusetut seisu male- või kaardimänguga, kus vahel kehvast seisust hoolimata on võimalik võita. Vanahärra söödab oma koerakarja, lükkab käruga heinakorvi üle mudase õue. Ta on tõotanud võidelda Eesti vabaduse eest vähemalt mõistusega – Cogito, ergo sum! Mõtlen, järelikult olen olemas! Vana mees istub kivile varakevadise raagus kase alla ja jääb vaatama ootamatult ilmunud mööduvaid nõukogude armee sõjamasinaid.

Märksõnad: allumatus võimule | eestluse säilitamise püüded | elulugu | eluviiside vastandumine | filosofeerimine | filosoofiline ellusuhtumine | intelligentsus | kaevust vee võtmine | koerad | kolhoosid | kompromissitus | lagunev majapidamine | lehmad laudas | nõukogude tegelikkus | sundkollektiviseerimine | talud | taluhoone | talumehe saatus | vana talumees | varakevadine maastik | vastupanu nõukogude okupatsioonile | Vaata kõiki »