Cogito, ergo sum (1989)

Filmi saamisloost ja vastuvõtust

Sulev Teinemaa: „Sellest kindlameelsete põhimõtetega mehest, kes kogu elu jooksul pole läinud kompromissile okupatsioonivõimudega, räägib Renita ja Hannes Lintropi pooletunnine tõsielufilm "Cogito, ergo sum" (tõlkes: mõtlen, järelikult olen olemas). Härra Petersonist oli mõni aeg tagasi lugu "Maalehes". Abielupaar Lintrope hakkas tolle kummalise mehe saatus lähemalt huvitama ning koos operaator Tõnis Lepikuga sõideti Võrumaale. Pildimaterjal jäädvustati filmilindile vaid mõne päevaga, intervjuusid kogunes makilindile aga oma kaheteist tunni ulatuses. Et filmi jääks vaid kõige olulisem ning iseloomulikum, selleks kulus montaažilaua taga aega päris mitu kuud. Nüüdseks on Renita jõudnud filmi näidata Prantsusmaal ning Hannes Tamperes, "Cogito.. on kutsunud esile kerge šoki. Kuidas on see võimalik, et praegusel ajal kusagil Euroopas elab haritud inimene veel säärastes tingimustes.
Kes aga on Lintropid - need noored filmitegijad -, kellest viimasel ajal vähemalt filmihuviliste hulgas küllalt tihti räägitakse? Ridamisi on tulnud peaauhinnad Rakvere ja Tallinna Tehnikaülikooli filmifestivalidelt, lisaks veel IV Eesti Filmifestivali ja Teadlaste Maja auhinnad.“  
Teinemaa, S. (1990). Kommunism kahaneb, Lenin hakkab juba mädanema [perekond Lintropi filmidest „Cogito, ergo sum”, „Meie aja kangelane”, „Meister”]. Esmaspäev, 23. apr.

Filmist kriitiku pilguga

23. veebruaril oli Kinomajas mulluste Eesti tõsielufilmide arutelu. Põhiettekanded tegid sel korral kaks välismaist filmiteadlast: ameeriklane, Montana ülikooli filmiosakonna õppejõud Ronald B. Tobias ja Läti filmikriitik Agris Redovics. Esimesena nimetatule oli see esmakordseks lähemaks tutvuseks meie dokumentaalfilmiga, teisena mainitu on aga varemgi Eesti tõsielufilmist aastaülevaate teinud. Toome järgnevalt ära need sõnavõtud.

Montana ülikooli filmiosakonna õppejõud Ronald B Tobias: „Mõnes mõttes on huvitav võrrelda dokumentaalfilme «Johannes Hindist» (režissöör Andres Sööt), «Cogito, ergo sum» (režissöörid Renita ja Hannes Lintrop) ja «Miss Saaremaa» (režissöör Mark Soosaar). «Cogito . . .» puhul võib tõepoolest esitada pretensioone tehniliste puudujääkide tõttu (värvid jne). Ometi häiris mind rohkem see, kuidas kaamera pärast kümneminutilist õues ringituhnimist, mille jooksul ta oli piilunud igasse ukseauku, iga nurga taha, siiski mitte midagi ei leidnud. (Hitchcock näiteks leiab alati, kui kaamera juba otsima hakkab.) Sellise kaameratöö tõttu läheb osa sõnumist võib-olla kaotsi. Filmi suurim trump on portreteeritav ise, kusjuures käsitluslaad ei luba subjektil maksimaalselt kõrgele tõusta.“
Tobias, R. B. (1990). Dokumentalistika okupatsiooni tingimustes. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 23-24.

Läti filmikriitik Agris Redovics: „Teine film, kus on selgelt tajutav samasugune traagilisus, on «Cogito, ergo sum» (režissöörid Renita ja Hannes Lintrop). Siin süüvitakse analoogiliselt asja olemusse, ühe elu kogu õhustikku. Kuigi pragmaatiku seisukohalt näib see olevat mõttetult ohverdatud elu. Filmi kangelane oleks võinud tunduvalt paremini elada, kuid ta elas just nii, sest kannab endas ääretut usku enda õigsusesse. Usku sellesse, et ei tohi ühineda ega murduda; üksnes nii võib toda aega üle elada ning olla tunnistajaks sellele, et oled viimane inimene tolles külakeses. Ja jälle tunneme, et kõik hävitati eestlaste käe läbi. Arvan, et just need meeldetuletused on kõige valusamad, ja vahest see ongi olulisim.“
Redovics, A. (1990) Tõsielufilm uuenevas ajas. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 25-27.

Sulev Teinemaa: „Mulluse aasta parimate teoste hulka kuulub vaieldamatult Renita ja Hannes Lintropi «Cogito, ergo sum». Too autoritepaar üllatas aasta varem filmiga «Meie aja kangelane». Kui siis võis veel väita, et Hardi Volmeri isiksus iseenesest kindlustas õnnestumise, ei teki praegu kahtlust Lintropite heas kinematograafilises vaistus. Muidugi oli «Cogito, ergo sum'i» täistabamuse eelduseks peategelane Karl Peterson, vana mees, kes kogu okupatsiooniaja jääb truuks oma põhimõtetele ning keeldub igasugusest koostööst võimudega. Ent sümpaatne on autorite pealetükkimatus, peaaegu üheski filmikaadris ei märka me nende juuresolekut. Nad ei sega kusagil vahele, nad lihtsalt lasevad vanal mehel rääkida. Täielikult puudub too noortele tegijatele sageli omane kirg kõigepealt iseennast demonstreerida. Lintropite töö mõjuvuses on oluline panus muidugi Tõnis Lepiku, vähemalt minu arvates, täiesti tavatul kaameratööl.“
Teinemaa, S. (1990). Iga hetk on kordumatu [kokkuvõte 1989. a. dokumentaalfilmidest ]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 28-32.

Aune Unt: „Taluperemees Karl Peterson on põgusalt tuttav Lintropide varasemast filmist "Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel" (Eesti Telefilm", 1988) - tööst, kuhu see mees muidugi ei mahtunud ning õigupoolest ei pidanudki mahtuma. "Cogito..." on tervenisti temast, film ühe mehe olemisest maises, mõõdetavas ajas ja ruumis ning jätkuvast teel olemisest hõlmamatus aegruumis. Märkimisväärne on autorite valitud teostamislaad: pole kasutatud fotosid ega kroonikat, puuduvad hinnangud ja kommentaarid. Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel võttepaik on kogu aeg üks ja seesama taluõu. Iga kaader, jutukatke valgustab mõnd olulist külge selle taluperemehe loos. Karl Petersoni isik on nii lummav, et piisas sellisest ühe paiga, ühe inimese juures püsimisest kogu filmi vältel. Kaamera käib, vana mees teeb oma toimetusi ja peab elu üle aru. Räämas taluõu jätab mulje, nagu siin ei elatakski. Hooned on lagunenud, aknaklaasid purunenud, sammaldunud katused kohati sisse langenud, veeämber püüsib vaevu koos.

Ookeanitagune arvustaja on väitnud, nagu otsiks kaamera tulemusteta iga nurga tagant ja ukseaugust (Vt TMK, 1990 nr 6, lk 24). Mulle tundub siiski, et kaamera leiab just seda, mida otsib. Nimelt, et midagi ei ole. Kõik, mis siit võtta andis, on juba võetud ja ära viidud. Iga allesjäänud ese või hoone on otsekui olnu tunnistaja, märk, sümbol, mälu. Iga ese kõneleb millestki. Kaamera liigub nii nagu vana meeski. Ta leiab taluõuelt mehe, vaatab tolle sinistesse mõtteerksatesse silmadesse, tema habemetüükas näkku. Selles näos on kurbust, kibedust, uhkust ja ka lootust. Me mõistame, et see on ääretult vaimse ja sügavalt uskliku inimese nägu. Ta on leidnud Jumala. Operaator Tõnis Lepik laseb mehel puuga ühte sulada, nõnda et ta puuokste kaudu taevasse ulatub. Või siis seisab mees keset õue ning lainurkobjektiiv ja valitud rakurss muudavad ta suuremaks kui on olnud saatus.“   
Unt, A. (1990). Ballaad eesti-aegsest mehest [dokumentaalfilmist „Cogito, ergo sum”]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 45-46.

Peeter Riba: „Kui dokumentaalfilm peaks leidma oma kaasajas midagi olulist ja väärtuslikku, siis Renita ja Hannes Lintropi looming teeb seda mõneti paremini kui keskeltläbi Eestis dokumentaalfilmile omane. Esmalt äratab tähelepanu just materjali valik, mida tulebki pidada nende filmide kõige tugevamaks küljeks. Vaatamata sellele, et aeg on täis poliitikat ning muidu problemaatilisi olukordi, mõjub dokumentalistika mõnigi kord lihtsalt kui üks suur surimuri. Tehakse küll palju, aga kuidagi kontseptsioonivabalt. Selles mõttes võiks arvata, et "Cogito, ergo sum"  ja "Šurale" on mingid noorema põlvkonnna "uue laine" märgutuled.

"Cogito..." portreteeritav Karl Peterson on keeldunud igasugusest koostööst nõukogude võimuga, pidades seda ebaeetiliseks oma rahva ja iseenda vastu. Nähtus, mis üldises kollaboratsioonilises suunitluses saaks põhjustada skandaali või siis sensatsiooni. Idee on päris tugev ning seda võimendab veelgi Karl Petersoni enda tekst, mis kulgeb filmi algusest lõpuni. Ta jõuab rääkida kõigest, mis teda puudutab: võimust, jumalast, haridusest. Tegemist on targa haritud mehega, kes valdab üheksat keelt. Küsimus on siiski endale truuks jäämises.
Filmis valitseb vastuolu sõna ja pildi vahel. Kuigi Karl Petersoni mõtted on tõsiseltvõetavad ja konstruktiivsed, kujundab pildis näidatav üldine viletsus ja lagunemine pealiskaudse veidriku image`it.“  /---/
Riba, P. (1990). Uued dokumendid „Tallinnfilmist”. [Renita ja Hannes Lintropi dokumentaalfilmidest "Cogito, ergo sum" ja „Šurale”]. Reede, 12. okt, lk 7.

Karin Erm: "Tallinnfilmis valmis noorema põlvkonna dokumentalistidel Renita ja Hannes Lintropil uus tõsielufilm "Šurale". See on vapustav lugu ühe Kirde-Eesti tuhamäe otsas töötavast naisest, kes on aastakümneid endale niivõrd tapva tööga leiba teeninud, et see lausa uskumatuna tundub. Ometi on ta vastu pidanud - võib-olla pole inimvõimetel tõesti piire. Selles mõttes pakub nõukogude tegelikkus üha uusi leide.

Oma kahes eelmises dokumentaalfilmis "Meie aja kangelane" ja "Cogito, ergo sum" on Renita ja Hannes Lintrop samuti fookusesse võtnud sotsialistlikus ühiskonnas kohanema sunnitud oleva inimese, kes kõige kiuste survele siiski vastu on suutnud seista. Tulemuseks on olnud üldistustena mõjuvad portreed, milles ilmekalt ja peenelt vastandatakse totalitaarse ühiskonna nivelleeriv pale ja üksikinimese loov jõud, mis antud tingimustes kentsakaidki vorme võib võtta, kuid hoolimata ümbritsevastest painetest siiski alles jääb. Loova isiksuse eneseväljendussund on tugevam mistahes hirmudest. /---/

"Cogito, ergo sum" keskendub ühe vana, eesti ajal hariduse saanud, Võru õpetajate seminaris ja Tartu Ülikoolis õppinud taluperemehe Karl Petersoni maailmavaate ja elulaadi uurimisele. Tema jutul ja tähelepanekutel on filmis väga tähtis koht. Vaatamata üleelatud hirmudele ja kaotustele on ta endas suutnud säilitada erksalt ja kriitiliselt mõtleva inimese. Jääda inimeseks ka kõige hullematel aegadel - see on tema jaoks peamine. Nii on see film omamoodi ülemlaul inimväärikusele. "Cogito, ergo sum" on äratanud huvi ja saanud preemiaid ka rahvusvahelistel filmifestivalidel. Eesti filmitegijatel ongi aeg tulla julgemalt rahvusvahelisele areenile - arvata on, et häbisse küll ei jääda.“
Erm, K. (1990). Uusi filme okup Eestis [Renita ja Hannes Lintropi „Šurale” ja teistest nende filmidest]. Meie kodu, 3.-10. okt, lk 4.

Olev Remsu: „Paar nädalat tagasi näidati Tallinna Kinomajas kahte filmi, mis on üles võetud enne Eesti iseseisvuse taastamist. Mäletan Lintropite perestroika-filme ajast, mil need olid just valminud, nimelt mõniteist aastat tagasi. Küll tundusid need siis julged ja aktuaalsed, ja see kiskus kaasa. Mõelda vaid, Kiviõli tuhamäe vagonettide juht Aleksandra Sadovskaja (Šura) kuulab üleval kõrge mäe tipus transportööri krigina saatel Monte Carlo venekeelset usuraadiot ning räägib, kuidas Jeesus päästab maailma. Hämmastas soe suhtumine umbvenelasse, toona puhusid sootuks teised tuuled. Seesugused, nagu deklareerib teises filmis portreteeritav külafilosoof Karl Peterson, kes ei alistunud, ei astunud kolhoosi, ehkki tal tuli vangis istuda, ehkki ta elustandard langes madalamast madalamale. Ta jäi aastakümneteks üksikuks hundiks pärapõrgusse, kus tema kunagi uhke talu kallite tõuhobustega lagunes tema silme all - seal käisid vene soldatid vargil ja lõhkumas. Muidugi teeb viha. 

Mis on nüüd sellest julgusest järele jäänud? Ja miks näidati neid filme Kinomajas vabariigi aastapäeva eelõhtul, otsekui tähtpäeva puhul? Jah, mõlemad filmid on poliitikat täis, ent malbel moel, mitte otsesõnu kriiskamisena nagu sõnavabaduse mesinädalatel meil kombeks oli.

Alustaks sellest, et igasuguse jäädava kunsti aluseks saab olla eelkõige inimene. Abstraktne probleem nagu vabadus, iseseisvus, religioon, jõukus või haritus/harimatus liigutab meid vaid nii-öelda jooksuaegadel, kui barrikaadidel lippe lehvitatakse. Ent alati läheb vaatajale hinge sümpaatseks portreteeritud isik, soovitavalt millegi poolest ainuline.

Šura on sündinud ja lapsepõlve veetnud enne sõda Eestile kuulunud Narva-tagusel maalapil, Karl Peterson on piiriäärse Suur-Kiislova küla ainuke elanik. Portreteeritavate erakordsus on elanud üle ajastubarjääri, tänagi üllatab meid autorite leid (ei tea, kas selliste põnevate tüüpide otsimisega oli palju vaeva?). Kuid kordumatus on nihkunud poliitikast inimsõbralikumale alale: Šura tavapäratule ametile ja Karl Petersoni kannatusrohkele saatusele. Enamgi, mõned Karl Petersoni loosunglikud laused, mis näisid toona eriliselt löövad, tunduvad täna õõnsate ja üldsõnalistena. Õnneks ei ole neid kuigi palju.

Teatavasti ülistas nõukogude kord ennast selle eest, et leiba müüdi riigihinnaga, alla omahinna, 14 kopikat päts. Sellest oli Lintropitel tehtud ilmekas turumajandust propageeriv episood, leiba osteti toona kokku ju kottide viisi ning söödeti sigadele. Minu põlvkonnale on paugupealt selge, et igal tootel peab olema oma õige hind, muidu tekib kuritarvitamine. Ent praegu ei saanud tudengid filmi sellest lõigust enam aru, järelikult vajanuks probleem natuke seletamist.

Üks asi ei saa muutuda, nimelt tektoonika, valitsegu sotsialism või kapitalism või üleminek.
Elus usaldame me üldjuhul üksnes inimesi, kellest me teame enam-vähem kõike; ütleme, et temaga võiks luurele minna. Inimestega (dokumentaalfilmi puhul) ja tegelastega (mängufilmi puhul) ekraanil on täpselt sama lugu, vaataja vajab nende täielikku CVd, seejärel iseloomu ja karakteri avamist, muidu ei teki usaldust, mis võib edasi kasvada sümpaatiaks. Ja ainult sümpaatse inimese juttu usutakse. Kui miskit jääb teadmata, haistab valvas vaataja sedamaid, et asi on võlts. Vaataja tahab saada infot, selle oskuslik serveerimine naelutab vaataja pilgu ekraanile.

Lintropid on nii Šura kui Karli olemuse avanud pikkamisi, kusjuures just nõnda, nagu vaja: iga antud infobitt kergitab vaatajas uue küsimuse. Ehk vaid Šura täielik harimatus öeldakse pauhti välja, sellega oleks võinud viivitada, lasta vaatajal ise selle peale tulla. Ent see-eest kuuleme just Šura suust äärmiselt iseloomuliku repliigi: Päts oli keiser ja Laidoner juht. Niisugused on siis tema teadmised kodumaa ajaloost...

Karl Petersoni portree puhul on üksiku, ripakile jäänud vanuri kõrge haridus (usu-ja filosoofiateaduskond Tartu ülikoolis) jäetud epiloogi, omamoodi puändiks, ja seal on tema õige koht. Lõpp annab filmile tähenduse nagu surm elule. Järelikult on külafilosoof koolitatud mees, järelikult on kõik õige, mis ta ütleb ja ennustab. Ja ongi: Vene väed lahkuvad Eestist! Filmi "Cogito, ergo sum" võime lahti mõtestada kui mõistuloo, kuidas väeti Taavet seljatas vägeva Koljati. Tuleb välja, et Petersoni kohati naeruväärne ja ennastsalgav vägivallatu võitlus vägivaldse võimu vastu ei olnud asjatu. Tema võitis, Vene tankid ja soomusmasinad veerevad üle piiri itta.

Siinjuures tekivad kriitilisel vaatajal kahtlused, mine tea, ehk on tegemist lavastuse või mingi filmitrikiga. Ka siia oleks tulnud rohkem valgust heita.

Inimese olemus avaldub teatavasti suhetes, ent Lintropite portreteeritavad on üksikud. Kuidas kujutada neid? Ei jäägi muud üle kui kasutada monoloogi, las inimesed räägivad oma suhetest teiste inimeste ja ühiskonnaga ise. See aga tähendab, et mõlemad peavad olema pälvinud vaataja täieliku usalduse, sest juttu, mida enda kohta räägitakse, kahtlustab vaataja kõige rohkem. Mõlema portreteeritava avalus ja siirus vaatab meile ekraanilt vastu, arvan, et ka kõige umbusklikum vaataja ei kahtle üheski öeldud sõnas. Nii muutuvadki need ühelt poolt täiesti vastandlikud ja teiselt poolt absoluutselt sarnased inimesed meile sümpaatseks, ja see tunne püsib üle aegade.

Autorid ei ole oma tegelasi ise hinnanud, nende suhtumine väljendub helitaustas.“

Remsu, O. (2005). Päts oli keiser, Laidoner juht [Hannes ja Renita Lintropi dokumentaalfilmid "Cogito, ergo sum“ (Tallinnfilm 1989) ja "Šurale" (Tallinnfilm 1990)]. Sirp, 11. märts, lk 17.

Lauri Kärk: „Renita ja Hannes Lintrop on tuntud ennekõike dokumentaalfilmide tegijatena, olgugi et nende filmograafiasse kuulub ka 1988. aastal toonase Kesktelevisiooni tellimusel valminud lühimängufilm «Meister». Võiks ju öelda, et Lintropid on osanud õigel ajal õigeid filme teha - olgu selleks mitmes vallas tegutsevat Hardi Volmerit portreteeriv «Meie aja kangelane» aastast 1988 või «Kõik inimese heaks - kõik inimese õnne nimel!» omaaegsest IME programmist aastal 1989.

Samas peaks olema ilmne, et Lintropide kuulsaimate, enam tunnustust pälvinud filmide «Cogito, ergo sum» (1989) ja «Shurale» (1990) edu pole taandatav üksnes heale vaistule materjali leidmisel (miks peakski seda oskust kuidagi alahindama?!). Ega huvitava portreteeritava leidmine - nagu «Cogito» Karl Peterson või «Shurale»-filmi Aleksandra Sadovskaja - veel iseenesest huvitavat filmi ei pea tähendama. Inimene peab ka kinoekraanil avanema, teda tuleb filmi vahenditega avada, üksnes nii võib ta vaatajaile lähedaseks ja huvitavaks saada.“
Kärk, L. (1995). Renita ja Hannes Lintrop. Postimees, 27. nov.

Eesti filmi sajandiauhindade jagamine

Kategooria: Sajandi tõsieluhetk – teise vooru nominendid:

• Vaateid Setumaalt 1912 («Retk läbi Setumaa», rež Johannes Pääsuke)
• Rästikute pulmatants («Tavaline rästik», rež Rein Maran, 1978)
• Eestiaegne mees vaatab Nõukogude sõjamasinate kolonni sõitu («Cogito, ergo sum», rež-d Hannes ja Renita Lintrop, 1989)

Täpsemalt:
http://www.ef100.ee/Eesti_film_100/Sajandiauhinnad.html   (29.02.2015).