u.Q. (2021)

Filmi meetodist

Režissöör Ivar Murd: „Kogu linateos on võetud üles 8 mm filmilindile. Lisaks BETA kassettidele, VHSile ja DV-kaameraga. Tahtsime taaslavastused ära peita, tekitada illusiooni, et kellegi elu ongi nii täiuslikult dokumenteeritud. Mitte lõigata pilti intervjuudele peale, vaid kanda terve aja vaatajat Ukuga kaasas ning teha seda tolle aja vahenditega, mis on ju kõik tegelikult tänaseni olemas ja tihti isegi odavam, kui moodsa tehnikaga filmida. Jah, me teame Ukut eeskätt muusikuna, aga ta oli ka andekas videotegija. Püüdsime miksitud taaslavastustega järgida Uku käekirja. “ /---/

Artikli täistekst:
https://elu.ohtuleht.ee/1050887/uku-kuudist-dokumentaalfilmi-teinud-ivar-murd-uku-elu-oli-kohati-uskumatu-muut-ja-tema-lahkumine-on-osa-sellest-
Kulli, J. (2021). „Uku elu oli kohati uskumatu. Müüt. Ja tema lahkumine on osa sellest.“ Õhtuleht, 14. dets, lk 12.

Arvamusi filmist

Siim Nestor: „u.Q.“ on ema ja poja lugu, on traagilise saatusega, aga suurte unistustega muusiku lugu ning esitatud režissöör Ivar Murdi poolt vormis, mis naelutab pilgu ekraanile ja avab südame omapärasele Kuutide muusikaperekonnale.

Arvustuse täistekst:
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95326391/uku-kuut-traagilise-saatusega-unustatud-muusik
Nestor, S. (2021). Traagilise saatusega unustatud muusik. Eesti Ekspress: Areen, 8. dets, lk 64.

Tõnis Kahu: „Ivar Murdi filmil on lihtsustatult öeldes kaks tasandit. Esiteks on tema väljenduskeel nii pildis kui helis tihe, intensiivne ja kihtidest koos. Siin on omaaegseid meediatsitaate, katkeid koduvideotest, tuunitud rollitäitmisi praegustelt popmuusikutelt nagu Mart Avi ja Maria Minerva. Mõnele on otse silma vaadatud, teised vilksatavad ja enam tagasi ei tule. Murd nagu ütleks meile, et 2017. aastal lahkunud Uku Kuudiga üle elu ja surma piiri suhelda on võimalik vaid läbi vahenduse, läbi müstifitseeritud meediakosmose, mis on räsitud ekraanil vibreerivast staatilisest elektrist. Korduv kaader telefonitoru tõstvast Ukust on üks filmi keskseid motiive – vaataja nagu pole kunagi valmis selleks hetkeks, kui ta jälle ilmub.

Murd teeb seda, mida dokumentaalfilmid varemgi on teinud – ta korjab enda külge pealtnäha täiesti tühiseid ja kõrvalisi seiku. Nagu koristaksid tuba ja leiaksid voodi tagant mõne kortsunud foto või räbaldunud riidetüki. See võib olla mõttetus, aga siis näitab kaamera valgust peale ja ta paistab suuremana kui algselt. Fragmentide mõte selgub muidugi siis, kui kujutame neid ette mingi suurema loo sees. Lugusid on vaja rääkida, sest maailm oleks muidu kaootiline ja ebakindel. Inimesed jätavad omavahel nägemiseni ja jätkavad siis oma peas mingit lugu, milles nad varsti jälle kokku saavad. Nad ei saa ju oma elu võtta kui katkendit. Leina puhul, mis sünnib ühe loo katkemisest, tehakse selle loo kaudu sümboolse lõpetamise tseremoonia ja siis saadakse ehk toimunust viimaks aru.

Nii et selles mõttes on „u.Q“ selgelt teleoloogiline teos. Filmil on kese, telg. Kujutatud katked kogunevad tähenduslikku seosesse ja annavad lõpuks kokku terviku. Sellest tulenebki, et just nimelt nukrus ja mitte näiteks masendus on siinne tunderežiim. Eriti Uku Kuudi liikumine meediaäris, rikkus ja langus kogu selle banaalsuses vajab sellist raamistust. “ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/uku-kuudi-teekond-tuhjusesse/
Kahu, T. (2021). Uku Kuudi teekond tühjusesse. Sirp, 10. dets, lk 33.

Hendrik Alla: ”Filmi ilu on selles, et vaatajale ei anta selget vastust, kas ema oma armastusega poja kujunemislugu suunas ja tema iseseisvust lämmatas või just vastupidi, näeme kahe inimese vahelist harmooniat. Viimasel puhul ei seo neid mitte veresidemed, vaid lisaks mingil kõrgemal tasemel toimiv ühtekuuluvus.”

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7408755/behmet-kurba-funk-i-kolmes-vaatuses
Alla, H. (2021). Behmet kurba funk’i kolmes vaatuses. Postimees, 15. dets, lk 17.

Brigitta Davidjants: „Ekslikult viitab filmi nimi vaid Uku Kuudile. Sama palju on see teos tema emast Marju Kuudist, nii et vahepeal nihkub subjektsus üsna selgelt hoopis Marjule. Seegi portree on loodud säravana, sama suure ja erksana kui legendaarse džässlaulja looming isegi. Veelgi enam, film on ema ja poja suhtest ning kokkukasvamisest, ühistest ambitsioonidest ja nende täitumise võimatusest võõras keskkonnas ning ilmselgelt ka armastusest. /---/

Režissöör jutustab lugu ülearu vaatajate hoiakuid suunamata ja üsna palju jääb publiku enda otsustada. Inimeste hääl kõneleb, taustaks lavastuslikud või arhiivikaadrid. Ka osalisi asetatakse omavahelisse dialoogi diskreetselt, vahest liigagi. Kuna filmis on ka piisavalt müstifikatsiooni, tundus mõnes teises kohas jällegi, et linateos oleks sellest võitnud, kui mõni avameelne sõnavõtt jäänuks kõlamata. Seda enam, et mõnel juhul hakkasid asjaosaliste sõnad pildikeelele vastu käima. Näiteks miks on vaja kuulda teravaid sõnu elukaaslase aadressil, kes – nagu vaatajale edasises filmis valusalt lahti joonistatakse – jääb oma mehe kõrvale surmani? Kuigi mine sa tea, võib-olla oligi eesmärk lasta vaatajal endal otsusele jõuda. Ja nagu ütles režissöörgi mingis intervjuus, on film fänni kummardus suurepärasele muusikule – ja sellena toimib see suurepäraselt.

Uku Kuut ei jäta selles filmis muljet mehest, kes kuulunuks peavoolu. Pigem jääb tunne, nagu olnuks ta selleks pisut liiga erinev. Ühtaegu kummaline ja julge, võõrapäraselt moodne ning ees oma ajast ja kohast (iseasi, oli see koht Eesti või Los Angeles). Filmis kujuneb mulje peategelasest, kes ujub justkui teises suunas kui ülejäänud ühiskond. Kusjuures mitte vastuvoolu, vaid lihtsalt kusagil paralleelreaalsuses, hoopis kõrgemates sfäärides. Samasugusena mõjub ka tema ema. Nii et selles plaanis mõjus natuke nukker-irooniliselt, et lavastatud kaadrites mängisid peategelasi inimesed, kellest nii mõnigi minu silmis – vahest küll ekslikult – esindab nüüdseks pigem peavoolu, isegi kui oma subkultuurinišis. Samal ajal olid osatäitjate etteasted tugevad ja veenvad, nii et asjatu oleks siit etteheidet välja lugeda. Ja ega ma oskakski soovitada kedagi teist, kes võinuks olemuslikult paremini rollidesse sobida.

Ja kokkuvõtteks? Minu arust võiks see linateos kuuluda eesti muusikaloo tundide ametlikku filmirepertuaari. Peale selle, et film täidab valgeid laike meie pop- ja džässmuusika ajaloos, on see ka ilus ja liigutav sotsiokultuuriline ekskursioon meie üleminekuajastusse, tollastesse väärtusnihetesse. See on ka lugu sellest, kuidas oli võimalik selles ajas ja kohas muusikuna eksisteerida. Ning nagu on jõudnud kirjutada mitu arvustajat, räägib see linateos sellest, kuidas elu lahkudes muusika kui põhiväärtuse juurde naasta. Originaalsest soundtrack’ist ei hakka ma rääkimagi.“

Arvustuse täistekst:
https://epl.delfi.ee/artikkel/95451279/arvustus-uku-kuut-uhtaegu-kummaline-ja-julge-vooraparaselt-moodne-ning-oma-ajast-ees
Davidjants, B. (2021). Uku Kuut - ühtaegu kummaline ja julge, võõrapäraselt moodne ning oma ajast ees. Eesti Päevaleht, 22. dets, lk 12.

Filmis kasutatud arhiivimaterjalid

Filmid:

Me, gamomdziebeli (1971)
Tootjafirma GRUZIAFILM
Režissöör GIORGI KALATOZISHVILI
Operaator YURI KIKABIDZE
Helilooja GIYA KANCHELI

Sündis inimene (1975)
Tootjafirma TALLINNFILM
Režissöör LEIDA LAIUS
Operaator ARVO IHO

Naine täna (1974)
Tootjafirma TALLINNFILM
Režissöör REET KASESALU
Operaator HARRI REHE

Tantsugalerii (1969)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör LEO KARPIN
Operaator ANTON MUTT

Katused ja korstnad (1968)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöörid VALDUR HIMBEK & ÜLO VILIMAA
Operaator ANTON MUTT

Hõbetrompet (1969)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör ARTUR RINNE
Operaator MATI-JÜRI PÕLDRE

Näitleja Joller (1960)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör VIRVE ARUOJA
Stsenarist JÜRI JÄRVET
Operaator ANTON MUTT

Igavene tuli (1973)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör ELMO LÖÖVE
Operaator HARRI REHE

Elu täis roose (1978)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör PEETER URBLA
Operaator ILLIS VETS

Seaduslikkuse kaitsel (1975)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör OLAV NEULAND
Operaator ANTON MUTT

Valulävi (1985)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör & operaator KRISTJAN SVIRGSDEN

Kadunud asjade hulgast (1986)
Tootjafirma EESTI TELEFILM
Režissöör VEIKO PAALMA

Õhtutäht (1979)
Tootjafirmad EESTI TELEVISIOON & YLE TV2
Režissöör ELMO LÖÖVE
Operaator MIHKEL KÄRNER

Hommiku TV 2/1(1991)
Tootjafirma EESTI TELEVISIOON
Režissöör KEIMAN MAARE

Hommiku TV 10/1 (2000)
Tootjafirma EESTI TELEVISIOON
Režissöör RAIT ROLAND VESKEMAA

Tähed muusikas (1999)
Tootjafirma EESTI TELEVISIOON
Režissöör ANNIKA HANSON

Vastutuult 1/9 (2005)
Tootjafirma EESTI TELEVISIOON
Režissöör HELEN VALKNA

Jõulutunneli laulud 4/4 (2006)
Tootjafirma EESTI TELEVISIOON
Režissöörid MAARIKA LAURI & ELO SELIRAND

Võsareporter (2006)
Tootjafirma OSAKOND
Režissöör ENDEL TROOJA
Produtsent TOOMAS PERLI

Fotode valdajad ja pildistajad:

Uku Kuut,

Maryn E. Coote,

Kertu Silla-Kuut,

Valner Valme,

Katri,

Toomas Ross,

Sven Tupits,

ERRi fotoarhiiv - fotograafid Heidi Maasikmets, Ülo Josing, Peeter Sirge, Toomas Tuul.