Avaleht » Filmiliigid

Külmale maale (1965)

Eduard Vilde 100.sünniaastapäevale pühendatud

Telemängufilm | Draama Kestus: 87:10

Huviinfo

“Külmale maale” — üks kahest Vilde aasta mängufilmist

1965. aasta märtsikuus tähistati suurejooneliselt Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva. Filmikaamerate ette jõudsid kahe romaani — “Külmale maale” ja “Mäeküla piimamees — tegelased. Esimene film valmis Eesti Televisiooni firmamärgi all (stuudio Eesti Telefilm asutati ametlikult alles 1965. aasta mais), teine Tallinnfilmis.

Esimese lavastasid Ants Kivirähk ja Valdur Himbek, teisega debüteeris pika mängufilmi lavastajana Leida Laius. Filmi “Külmale maale” tegijatel ei ole olnud au olla märgitud Eesti Entsüklopeedia elulugude köites, ehkki meie filmiloos on olulised tegijad nemadki.

1965. aastal tõi Pier Paolo Pasolini ekraanile “Matteuse evangeeliumi”, Jean-Luc Godard “Hullu Pierrot’” ning Sergei Paradžanov “Unustatud esivanemate varjud”. Eestis ekraniseeriti kriitilise realismi meistrit, nagu Vildet tollal nimetati.

Kahe filmi alusmaterjalide võrdluseks veel nii palju, et “Külmale maale” ilmus 30aastase kirjaniku sulest, “Mäeküla piimamees” 20 aastat hiljem, kui autoril olid seljataga maailmarännud ja -nägemised, olid kirjutatud ja lavastatud parimad näitemängud.

Filmilikkuse erinevus tuleb muidugi mõista mitte ainult alusmaterjali kunstilise küpsuse erinevusest, vaid ka asjaolust, et Eesti Televisiooni mängufilmieelarve moodustas murdosa toonase Tallinnfilmi ühe tootmisühiku eelarvesummast.

“Külmale maale” on filmina üsna staatiline, ehkki algab ja lõpeb rongiteega, peategelaste Väljaotsa Jaani ja Virgu Anni ühise Siberisse sõiduga. /---/

Jaan Vapper/Väljaotsa Jaan on Leonhard Merzinile esimene filmiroll, juba selle tõsiasjaga on “Külmale maale” eesti filmilukku kirjutatud. Virgu Anni on Ada Lundveri teine näitlejatöö pärast poolteist aastat varem mängitud Valvet Kaljo Kiisa “Jälgedes”. Kurguni kinni nööbitud palitus ja pearätis Anni on nagu tubli koolitüdruk. Küllap nii on olnud autorite soov teda näidata, ehkki näitlejannal on varuks palju rohkem registreid, nagu võis “Jälgedes” näha. Ja edaspidi veel “Andres Lapeteuse juhtumis” ning “Keskpäevases praamis”.

“Külmale maale” on üles võtnud Anton Mutt, mustvalge pildi meister, 1960. aastate Eesti parimaid kaameramehi.

Paljud toredad stseenid on üsna räigelt teatraalselt üle mängitud. Äsja avatud vabaõhumuuseum pakub filmitegijatele 1964. aastast alates huvitavat võttemaastikku, tänapäeval paistab see ajast ja arust, aga siis, 1965ndal, ei olnud seda kinos veel üldse nähtud.

Siiski leidub filmis “Külmale maale” ka põnevaid eksperimente niihästi pildis kui helis. Näiteks purjus Jaani sürrealistlikud nägemused kõrtsilistest, samuti helis veidrustatud kuuldumused jumalateenistusel kirikus. Või laadastseen, kus müüakse varastatud hobust.

Filmis on huvitavaid rolle ka nendelt näitlejatelt, keda tiitrites ei märgita, näiteks Salme Reek pläraläramutina või Franz Malmsten vargajõugu kaasosalisena. Tähelepanu väärib Eino Tambergi muusika.

Kui “Mäeküla piimamees” kõlbab filmina vaadata ka tänapäeval, siis “Külmale maale” on pigem oma aja katsetis. See toimis loojatele tubli trampliinina, millelt kinokunsti rüppe maandusid Leonhard Merzin, Ada Lundver ja mitmed teised, samuti lavastaja Valdur Himbek.

Allikas:
Lõhmus, J. (2011). "Külmale maale” — üks kahest Vilde aasta mängufilmist.
Maaleht, 05. märts. http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/kulmale-maale-uks-kahest-vilde-aasta-mangufilmist.d?id=41415555&l=tv3 (30.11.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm