Avaleht » Filmiliigid

Buss (2004)

Dokumentaalfilmid Kestus: 56:00

Huviinfo

Koostööfilm

Eesti-Läti-Leedu-Soome koostööfilmi võtted toimusid septembrist detsembrini 2003. aastal nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Venemaal. Tallinn-Kaliningradi bussist valminud filmi peatootjaks oli eesti filmitootja Acuba Film. Esilinastus toimus 2004. aasta septembris.

Režissöör Laila Pakalnina oma filmist

Nii “Kinga”, “Püütoni” kui ka “Bussi” juures on täheldatav aja kulgemise aeglus, mis samal ajal laseb elu absurdsusel välja paista. On see teie kaubamärk?
Laila Pakalnina: Minu arust ei ole nad midagi nii aeglased. Võib-olla on sellise rütmi põhjustanud soov anda vaatajale võimalus filmi sisse minna. Ja filmi tunda, selles elada, ning sealt lahkudes midagi uut eneses avastada. Fakt on see, et ma ei taha vaataja emotsioone suunata, seepärast kasutan filmides ka vähe muusikat.

Millest “Buss” räägib? Mis seda filmi tegema innustas?
Laila Pakalnina: Buss on väga filmilik ruum, seal on juba olemas persoonid, elemendid, mis lihtsalt ootavad filmiks saamist. Sõnum, mis võiks vaatajat kimbutama jääda, oleks see, et ta hakkaks ehk rohkem avali silmadega enda ümber vaatama ja nägema neid väikseid, kuid väga olulisi detaile, millest elu koosneb. Elu on ilus ja huvitav, on “Bussi” tagasihoidlik sõnum.

“Bussi” tegevus toimub väga kitsas ja suletud keskkonnas, mida see juurde annab?
Laila Pakalnina: Suletud keskkonnaga on selline lugu, et mida väiksem on ruum, ja mida lähemal on objektid, seda täpsemalt peab kõike jälgima. Lõpuks saad aru, et iga ruum, olgu ta nii väike kui tahes, peegeldab alati midagi olulist ka sellest suurest maailmast.
Tõnson, M. (2004). Režissöör Laila Pakalnina: elu on huvitav! Eesti Päevaleht, 30. sept, lk 15.

Filmist kriitiku pilguga

Margit Tõnson: "Filmi tempo on meditatiivselt unine. Reipamad hetked on loomulikult piiriületamised ja sellega kaasnevad piirivalvurite sisenemised bussi intiimsesse ruumi. Stseen, kus vormis piirivalvur müstilise stoilisusega oma putkas passe registreerib, on filmi mõjukamaid hetki. Kogu atmosfääriloome on tõeliselt kummastav – elementaarsed ja igapäevased tegevused omastavad filmis laiema sotsiaalse tähenduse, muutudes omamoodi peegelduseks riikide ja rahvuste hetkeseisust."
Tõnson, M. (2004). Režissöör Laila Pakalnina: elu on huvitav! Eesti Päevaleht, 30. sept, lk 15.

Tiit Tuumalu: "Tegu on tähelepanuväärse saavutusega vähemalt kahes mõttes. Esiteks on see esimene mastaapsem koostöö nelja naabri, Eesti, Läti, Leedu ja Soome vahel, teiseks üle pika aja dokumentaal, mis on filmitud 35-millimeetrisele lindile.
Teame, et klassikalise road-movie’ puhul on määrav tempo, liikumise dünaamika, kiirelt vahelduvad plaanid, «Buss» on aga filmitud peamiselt liikumatu kaameraga, üksikutele detailidele fokuseerides, neid selle kaudu tähendusrikkaks muutes. Nagu Nicolas Philibert’i «Louvre’i linnaski», mis ei ole film millestki, vaid millegagi, tõusevad esiplaanile pisiasjad – kuuleme, kuidas krudiseb nahkjakk, kui teda sõrmega hõõruda, või kuidas hingab inimene, kui talle tukk peale tuleb. Pakalnina suudab sellega küll tekitada iseäraliku, veidi nihestatud minimalistliku atmosfääri, kuid paneb samas küsima, kas sellisel stilistilisel harjutusel ka sisulisemat katet on. Ja mida lähemale Kaliningrad jõuab, seda kõvemini. Paraku ei kipu «Buss» sellele vastama, üldistusega, mis võiks tekkida kolme riigipiiri ületamise põhjal aja muutuvusest, jääb ta kusagile poolele teele pidama."
Tuumalu, T. (2004). Stiili täis bussireis Tallinnast Kaliningradi. Postimees, 4. okt, lk 14.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm