Avaleht » Filmiliigid

Isa Guy (2018)

Dokumentaalfilm Kestus: 51:00

Huviinfo

Andri Luup filmi saamisloost

Katke intervjuust

Andri Luup: Tema [isa Guy – toim] oli selline, kes oli isa või preestri ideaalile lähedal, selline, nagu me tahaksime, et üks preester tegelikult oleks. Paljud ju tahaksid ja püüavad, aga on ideaalist kaugemal. Ja vaesus oli tema märksõna, teadlik vaesus — ta teadis, et tal ei ole vaja seda maist vara. Ja seetõttu sai ka film niimoodi tehtud.

Donald Tomberg: Niimoodi — kuidas siis?

A. L.: Algne mõte oli, et kuna isa Guy oli ju nii elukogenud ja samas näinud lähedalt ka surma erinevaid palgeid, siis äkki ma saan teda küsitledes teha hästi lihtsa ja lakoonilise filmi, mis aitaks inimesi surma teemaga toime tulla. Surm ise ehk ei olegi nii hirmus kui just see teadmatus, mis tuleb pärast. Nii et ühtpidi tegin seda filmi selleks, et jätta meile isa Guyst mälestus ja pärand, aga teisest küljest tegin seda ka enda pärast, sest tahtsin ka oma küsimustele vastuseid saada. 

D. T.: Et äkki aitab sind ka?

A. L.: Täpselt. Et mine tea, on ju suur tõenäosus, et kui ta nii paljusid on aida­nud, siis äkki aitab mind ka.

D. T.: Mis on ju hea mõte iseenesest.

A. L.: Mis on hästi hea mõte.

D. T.: Aitas siis?

A. L.: Aitas küll. Ma sain üle hirmudest, mis filmi tehes tekkisid, ma sain elu ja ka surmaga mingi suhte, ma sain ideaali taju… Aitas igatpidi.

Ja kuna isa Guy oli elus valinud vaesuse, siis mõtlesin, et prooviks ka selle filmi üsna vaeselt teha, et olen ise ka heli- ja kaameramees ja eks siis pärast näe, mis sellest tuli… Ja ma tahtsin teha seda filmi just nimme nii, nagu ei peeta õigeks, sellise, kus on niinimetatud rääkiv pea ja tegevust peaaegu polegi. Sest mind huvitas eelkõige see, mida isa Guy ütleb; mulle näis, et just tema sõnades on mingi jõud.  Ja kui ma teda intervjueerisin, siis tundus, et selline lähenemine toimis. Loomulikult ei saanud ma selliseid vastuseid, nagu ootasin — põhjapanevaid ja kõike ära seletavaid. Aga see, kuidas ta rääkis, kuidas ta oli, ennast väljendas ja vaikis, oli minu meelest võimas.

Endamisi mõtlesin, et selleks, et üldse keegi seda filmi usuks, pean ma tegema  haavatava filmi. Mina, kes ma muidu olen ju irooniline, pean tegema iseennast haavatavaks, ka peategelase haavatavaks, et inimesed saaksid, kui tahavad, filmile kõikvõimalikke etteheiteid teha. Sellepärast ma valisin vestluseks ka näiteks soome keele, kuna isa Guy ei tundnud end selles sugugi kõige mugavamalt. Ma tahtsin, et keel, mida ta räägib, oleks kohmakam kui tema emakeel. Ja hiljem kujunes nii, et selles filmis räägib ta mitmes keeles. Sellised asjad, sellised valikud. Kahtlused, muu hulgas ka see, kas selline tegemise vaesus, lakoonilisus ja minimalistlikkus välja kannab, hakkasid tulema hiljem. Mõtlesin, kas peaks äkki minema ja filmima kõrvale mingeid kontraste, aga tagantjärele olen õnnelik, et ma seda tegema ei hakanud. Ja ikkagi, filmil on ju ka oma tehnilised aspektid: värvid, heli, valgus, kõik see, mis puudutab montaaži ja produtsendi poolt. Et film lõpetada, oli siiski vaja ka mingeid finantse, ja siis, olgugi et film oli juba struktuurilt olemas, otsisin ma lisaks inimesi, kes aitaksid töö lõpuni viia. Neid kõiki tahan veel kord tänada: Eero Talvistu aitas produtseerida ja korraldada rahalist poolt, nii et saime juurde kutsuda ka Lauri Laasiku ja Runno Tamra. Lauri monteeris ja tegi värvikorrektuuri, Runno tegi heli korda.

D. T.: Kui pikk oli võtteperiood?

A. L.: Ma pakun, et alustasin 2007 või 2008. Lõpetasin 2011. Põhjusi, miks see film varem välja ei tulnud, on mitmeid. Filmimise ajal ütles isa Guy, et ärge seda filmi enne näidake kui pärast minu surma — ta ei tahtnud avalikku tähelepanu. Ja aastaid hiljem, kuigi film oli peaaegu valmis, võttis aega finantsidega seotu.

D. T.: Filmi tehes käsid sa isa Guyl Kodasemal külas. Räägi paari sõnaga ka sellest.

A. L.: Kunagi, esimese Eesti Vabariigi ajal ostis katoliku kirik ühe maatüki Kesk-Eestis Kodasema külas (Esna mõis on seal lähedal) plaaniga teha sinna katoliku keskus, kuhu üle Eesti oleks inimestel hea tulla. Aga siis tuli sõda peale ja nõukaajal võttis riik selle maa endale. Kui Nõukogude Liit kokku varises, hakkas isa Guy seda asja taas ajama koos ühe Kesk-Eestist pärit noormehega, kellest hiljem sai munk ja kes elab nüüd juba kaua aega Norras ühes askeetlikus kloostris. Temaga koos on seal veel üks eesti vend ja isa Robert, kes on isa Guyst mõned aastad noorem ja kellega isa Guy on ka kohtunud.

Ühesõnaga, pärast Eesti taasiseseisvumist õnnestus kirikul Kodasemal oma maja tagasi saada ja see koht oli isa Guyle väga kallis. Filmis näeme, et seal on ka imepisike kabelike, nagu tuba, aga väga võimsa atmosfääriga. Seal ta pidas mõnikord ka üksinda missat. Vahel oli paar külaelanikku ka, aga kui neid ei tulnud, siis ta ikka pidas. Ühesõnaga, ta tegi nii, nagu missa ju ongi — see ei olene inimeste kohalolust, vaid on niikuinii. Ja kuna Kodasemal oli ka kogu aeg vaja tööd teha, siis ta pidevalt ehitas seal ja remontis. Filmistki on näha, kuidas tal on seal tööriistad ja et köögis seisab isegi mingi pelletikütte masin, mille isa Guy kusagilt Soomest sinna organiseeris. Ja tal oli mingi vana Toyota buss, mis aeg-ajalt katki läks, ja ta lootis, et mina oskan seda parandada, aga ma ei osanud…

D. T.: Jah, ma olen ka kuulnud mingeid lugusid, kuidas Kodasemalt tullakse talvel autoga, külm on hirmus kõva, rehv läheb katki ja siis isa Guy läheb ja vahetab paljakäsi kusagil lumehanges ratta ära.

A. L.: Kui vahel minu autoga Kodasemale sõitsime, luges ta Roosipärga, ja ikka nii, et esimene osa selleks, et oleks usku, teine, et oleks lootust, ja kolmas, et oleks armastust.
/---/

Intervjuu täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/1930
Tomberg, D. (2018). Isa Guyd meenutades. Teater. Muusika. Kino
, nr 12, lk 93–99.

Arvamusi filmist

Eva Koff: „Dokumentaalfilmi puhul, mis justkui jutustaks „elust enesest” (pane aga kaamera nurka surisema, filmi mõned päevad või nädalad elu kulgu, kleebi sobivaks lõigatud tükkidest kokku efektne tervik ja ongi film valmis), mängivad autori nägemus ja kavatsus  filmi sõnumi edastamisel tegelikult sama suurt rolli kui mängufilmi puhul. Teine inimene kui füüsiline, hingeline ja vaimne tervik jääb ligimesele niikuinii lõpuni mõistetamatuks, olgu tema empaatiaaste kui tahes kõrge ja seega jutustab dokumentaalfilmgi paratamatult portreteeritavast loo, mille on valinud ja kujundanud filmi autor. „Isa Guy” esilinastus 2018. aasta sügisel paneb seda paratamatult võrdlema kahe teise samal perioodil esilinastunud dokumentaaliga, Jaan Tootseni „Vello Salo. Igapäevaelu müstikaga” ja Kaupo Kruusiaugu „Viimase vürstiga”, ning võrdluses ilmneb, kuivõrd erineb Andri Luubi autoripositsioon kahe mainitud režissööri omast. Madis Kolk on oma arvustuses (TMK, oktoober 2018) nimetanud Jaan Tootsenit ja Vello Salot „kaheks mänguriks, kes loovad koos filmi”, ja tõepoolest, Tootseni hoiak on sekkuv ja kujundav, mõnes stseenis isegi provotseeriv. Kaupo Kruusiauku aga nimetab Kolk vaatlejaks, kes alles montaažitoas elu sisse saab ja kolme aasta jooksul filmitud materjali aktiivselt kujundama hakkab. Ka selle hinnanguga võib nõustuda, Kruusiauk justkui ei julgeks Volgi kirevast isiksusest ja paljudest tegevustest enese kui autori jaoks olulisimaid välja valida ja neile keskenduda. Andri Luup ei ole autorina ei üks ega teine: ühelt poolt ei ole ta filmis autorina kordagi kaadris, samuti ei kuule me tema esitatud küsimusi ega taju tema aktiivset sekkumist. Ta justkui jätaks peategelasele vabad käed, millest rääkida ja millest vaikida, teiselt poolt viitab jutustuse lihtne ja kindel struktuur sellele, et autoril on loo raskuspunktid ja olulisemad teemad peas selged olnud juba enne filmimise algust.

Andri Luup on teadlikult valinud tegevusvaese, vaikse, peaaegu staatilise filmi, milles vaataja märkab seda enam pisikesi liikumisi ja tajub teravalt nende tähendust (valget preestrirüüd selga panev vana mees, tugevate,  jämedate puude taustal tuules kiikuvad haprad rohukõrred). Mida vähem on filmis trilli-tralli ja mida rohkem vaikust, seda paremini jäävad kõlama seal välja öeldud mõtted — vaatajale on antud võimalus neile keskenduda.“ /---/

Arvustuse täistekst:
http://www.temuki.ee/archives/1932
Koff, E. (2018). Vaikne sõnum. Teater. Muusika. Kino
, nr 12, lk 88–92.


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm