Neidsaare hoo peal (2022)

Filmist meedias

Raimo Jõerand: „Sulev Keeduse „Neidsaare hoo peal“ on justkui juhuslik pildistus ühe maakoha inimestest ja juhtumistest, aga Keedus on liiga palju režissöör, et kroonikaga piirduda ja jätta sellest sügavam mõte välja destilleerimata.“ /---/

Loe arvustust:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/piasta-mesilased/
Jõerand, R. (2022). „Piasta mesilased“. Sirp, 16. dets, lk 36–37.

Siiri Tarrikas: „Filmis puudub jutustav sisu ning dialoogi ja üldse sõnalist osa on minimaalselt. Samamoodi on välditud suhtumiste ja sotsiaalsete kontekstide edastamist. Kuigi dokumentaalfilmidele on omane teatud intiimne õhustik ja lähedus portreteeritavatega, ei saa vaatajad siin nende lugusid tervikuna teada. Nad näevad ainult lühikesi lõike nende elust ja saavad seega ainult oma varasemate kogemuste põhjal aimata peidetud allhoovusi. Kuigi me näeme tegelasi kindlates rollides oma maaelu elamas, on neil ka väljaspool filmi aegruumi olnud oma eelnevad lood ja elu. Näiteks Felix on haritlane, professor, kes on tulnud maale pensionipõlve pidama, kuid see filmist ei selgu. Vaatajad näevad ainult lihtsat ja viletsat maalähedast eluolu. Maal on kõik ehedam ja ausam, siin ei ole vajadust näida kellegi teisena, paremana ja ilusamana. Filmis ongi igati välditud ilustamist ja püütud tabada maaelu realismi. Samas lipsab siiski justkui pooltahtmatult sisse kauneid kaadreid nii kirikust kui loodusest, näiteks kaadrid, kus Felix läheb mesilastarude juurde läbi paksu heina, ümberringi suvistes suminates õitemeri ja linnulaul, või kiriku uue risti sisseõnnistamine. Kauneid kaadreid on ka nii Uruste kui Paadrema kirikust.

Dokumentaalfilm toob meieni selle, kuidas Läänemaal on veel igaühel vabadus täita omailm just temale sobivate tegevustega ja suhestuda maastiku, loomade ja loodusega omal viisil. Siin kulgeb elu kooskõlas looduse rütmidega, vastavalt esivanematelt päritud oskustele ja mõttemaailmale. Kõik tegelased on omanäolised ja omamoodi „kiiksudega” ja seetõttu on ka nende suhestumine maastikuga ja sellest saadavad kogemused erinevad. Näeme, kuidas interaktsioon materiaalsete objektidega määrab ära selle, millise tähenduse keegi annab ruumile ja ajale enda ümber. Selline kogemuste kaudu omaseks elatud ruum oleneb tegevustest, igapäevastest harjumustest ja sellest, mida märgatakse ja millele enda ümber tähendust omistatakse. Maastikel põimuvad inimeste ja loomade elumustrid, mis kulgedes küll enamasti paralleelselt ja harva ka põrkudes, on omavahel siiski tihedalt seotud.

/---/

Pealtnäha rutiinseid tegevusi näidatakse filmilikult ohtlikuna. Isegi küünalde vahetamine kiriku lühtris, kellatorni ronimine või tiigist vee toomine peidavad endas varjatud riske: kõikuvad redelid ja trepid, järsud tiigikaldad jne. Looduslähedane elustiil on sageli karm ja üksildane. Kannatused ja kaotused tunduvad siin paratamatud ning inimene tunnetab ka oma kaduvust pöördumatus ajas. Kuigi selline eluviis ei ole kerge, pakub loodus lisaks kannatustele ka ilu, ehedaid kogemusi ja tegutsemisrõõmu. Filmitegijad vaatlevad ja edastavad vaatajale tegelaste elu reaalsust ja rutiinseid tegevusi, vältides nende subjektiivset sisekaemust ning hoidudes ise hinnangute andmisest.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/6950
Tarrikas, S. (2023). „Neidsaare hoo peal” — realistlik dokumentaalfilm Läänemaa põlisrahva eluolust. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 84–88.

Donald Tomberg: „Ja nõnda saabki seda filmi vaadata kahte moodi. Ühelt poolt nii, et seal on mingid mõttetud minevikuinimesed ja midagi eriti ei juhtu ka. Teiselt poolt nii, et siin toimub vaikne, aga tohutu tragöödia. Juhtub palju, aga seda ei panda dramaturgiliselt „pöördesse”; juhtub see, mis jääb juhtumiste alla. Ühe elamisviisi kadumine on tragöödia; ja ühe rahva — nii nagu ta rahvana on — kadumine oleks just nagu ette määratud. Ja muidugi jääb nende kahe äärmuse vahele veel palju vaatamisviise. Aga meie kadumine meie endina on selle filmiga kuidagi, nagu mingi väikese pausi või peatusena, jäädvustatud.

Piltlikult öeldes teeb Keedus seda filmi „hõredas õhus”. Mida ma sellega mõtlen? Kes on käinud mägedes, see teab, et õhk on seda hõredam, mida kõrgemale sa tõused. 8000 meetri peal tuleb juba „surmatsoon”, sellisel kõrgusel saab ilma täiendava hapnikuta viibida vaid paar-kolm päeva. See „hõre õhk” tuleb filmi puhul sellest, et vaadeldud inimeste elu — mida nad elavad vähenõudlikult, soovides lihtsalt ka täna elada nii nagu eile — muutub üha „hõredamaks”, side kodukoha ja maaga on kadumisele määratud, sest ei sobi siia aega. Elades oma elu sidemes maaga, nad/me ikkagi, paratamatult tõusevad/tõuseme justkui mäkke nimega „Kadunud maailm”, juhtugu siis, mis juhtub.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://www.temuki.ee/archives/6957
Tomberg, D. (2023). Kadunud maailm [dokumentaalfilmidest „Neidsaare hoo peal”, „Hipodroom” ja „Suur soo”]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 89–94.