Prangli. Ilmsi ja ulmsi (2018)

Prangli on väike Põhja-Eest saar Tallinna külje all. Talveperioodil käib Pranglile kaks korda päevas praam. Kulub üks tund, et Prangile jõuda. Tund, et siseneda täiesti teise tempoga aeg-ruumi, kuid saare kaldalt on näha Muuga sadama tuled ning suitsevad korstnad. See on see, mis teeb saare eriliseks - Prangli ei asu kaugel, vaid siinsamas. See vastuolu on väljendatud ka pildikeeles ning mõjub seda enam, et need ligikaudu seitsekümmend inimest, kes elavad Pranglil aastaringselt, kannavad (mõneti jonnakalt) endas möödunud aegade väärtusi ja traditsioone. Nii hoiavad nad järjekindlalt oma pisikest ühiskonda elus. Filmi tegelased on pranglilased, kes on üht või teistpidi seotud asutustega nagu kool, kirik ja pood. Ka need kohad saavad omamoodi tegelasteks, sest toimivad nii tähelepanuväärsete ajalooliste verstapostide kui vaieldamatult oluliste elementidena tänases saare elus. Veel üks oluline tegelane on ilm, mis seob omavahel filmis esinevaid “ruume”. See on unenäoline teos, mis juhatab vaataja läbi nende ruumide, tutvustades teel saare inimesi ja nende tegevusi, üritades sealjuures jääda aupaklikuks piiridele, mis püsivad kindlalt kohalolija ja uustulnuka vahel.