Viimane vahipost (2023)

Filmi saamisloost

Katkeid intervjuust režissöör Tanel Toomiga

„Viimane vahipost“ kandis algul nime „Gateway 6“. Idee on pärit ammusest ajast, enne „Tõde ja õigust“?

Film on pealkirja muutnud mitu korda. Algse looga pöördusid minu poole aastal 2010 briti produtsent Ben Pullen ja stsenarist Malachi Smyth, kes leidsid mind mu agendi kaudu. Lugu oli midagi hoopis teistsugust, aga see postapokalüptiline maailm imponeeris mulle kohe. Olen varem teinud rohkem kui ühe lühifilmi sellises keskkonnas.

Suured roostes metallstruktuurid – see köitis mind visuaalselt. Samuti eepiline maailm vs. intiimne lugu, et ühest küljest on tegelasi vähe, teisest küljest ei saagi suuremaks minna, sest see on maailma lõpp keset ookeani. Kunagi oli selline film nagu „Ma olen legend“, selline kontrast on mind alati huvitanud.

Minu poole pöördunud Pulleni ja Smythi eesmärk oli teha lihtsat žanrifilmi, mida Inglismaal on palju. Aga idee hakkas muutuma ja lõpuks nad ei saanud seda, mida algul tahtsid. (Naerab.) Film ei saanud produktsiooni mõttes jalgu alla, sest oli nii ambitsioonikas, nii mina kui produtsent olime algajad. Alles Ivo (Feldi – P. K.) ja sakslaste pardale tulemisega hakkasid asjad liikuma. Pärast „Tõde ja õigust“ muutus muidugi kõik.

Samas on mul hea meel, et see lugu on nii pikalt laagerdunud ja ennast otsinud, sest 2010. aastal oleksin teinud hoopis teistsuguse filmi. Ka maailm oli teistsugune: me polnud nii kliimateadlikud, polnud Greta Thunbergi, Donald Trump oli kaugel ning polnud toimunud esimest Ukraina ründamist. Siis oli kõik hüpoteetiline, fantaasia, aga nüüd on see palju reaalsem ja paraku justkui õigem aeg sellele filmile.

Filmis nähtav tulevikuväljavaade on üsna masendav. Mis sind sellise loo puhul huvitas?

Albert Einstein on öelnud sellise lause, et „ma ei tea, mis relvadega võideldakse III maailmasõjas, aga IV maailmasõjas võideldakse kivide ja kaigastega“. „Viimase vahiposti“ maailm on hääbuv, see toimubki nende kahe sõja vahel. Minu jaoks oli põnev, et põhisündmus on ära olnud. See on nagu eleegia, hüvastijätumeeleolu ja selles maailmas ei saagi enam sündida midagi suurt. Keegi ei tule „päeva päästma“.

Algusest peale on halvasti, aga kuidas teha sellest filmi nii, et ei jääks masendavat tunnet? Filmi lõpu muutsin totaalselt ära kuu või paar enne võttesse minekut ja nüüd nagu mingi lootus jääks...

/---/

Kus võtted täpselt toimusid?

Filmisime kõik Eestis, kümne kilomeetri raadiuses Tallinnast. Ma pole vist kunagi nii lokaalselt filmi teinud. Siseruume kujutavad võttepaigad ehitasime Linnahalli lavale, metallseintega suurema cargo bay (laoruumi) rajasime Noblessnerisse ühte vähestesse renoveerimata majadest.

Meeruse sadamasse, mis asub Stroomi rannast põhja pool, oli pargitud laev ja kaldale rajasime vahitorni alumise platvormi. Torni katuse võttekoha ehitasime valmis Karjamaa sadamas.

Filmis pole ühtegi naturaalselt võttekohta, kõik on kunstnik Kaia Tungali ehitatud või loodud digitaalselt. Kui Tallinna lahel filmisime, tuli kõik taustalt ära puhastada, olgu seal Rocca al Mare või Stroomi rand.

Mis olid suurimad keerukused?

See on algusest peale olnud keeruline protsess: filmida septembris Läänemerel, kus iga päevaga muutub ilm aina hullemaks. Mingil hetkel hoiad viie inimesega laeva kaist eemale, et see lainega meie kaldaehitist puruks ei litsuks.

Linnahallis tilgub katus läbi, igal pool on potsikud. Käisin seal just täna (eelmisel kolmapäeval – P. K.), terve maja on ämbreid täis. Lisaks sellele oli külm, nii et näitlejatele oli see lisaks tavalisele vaimsele väljakutsele ka füüsiline. Nad pidid olema aluspesu väel, samas kui ülejäänud meeskond oli jopedes.

Näitlejad on vahetunud, sest alguses pidid filmis olema Bondi-tüdrukuna tuntud Olga Kurylenko ja Leo Suter „Vikings: Valhallast“?

Enne neid pidid olema veel Ed Skrein ja Sofia Boutella, näitlejad vahetusid mitu korda. See on täiesti normaalne nii pika aja jooksul. Kui film on ingliskeelne, siis on valik palju suurem – kogu Inglismaa, USA, Austraalia. Kui Eestis käib võtteperioodi planeerimine paratamatult näitlejate järgi, et kes millal teatrist tulla saab, siis sellise projekti puhul on nii, et kui üks näitleja ei saa, tuleb järgmine.

Samas on filmimiseks alati väga piiratud aeg, nii et kui selle aja jooksul oma asju ära filmida ei jõua, on sul keeruline näitlejaid USAst tagasi saada. Nad ei ela kõrvaltänavas, et teeme õhtul paar tundi. Siin olles on nad jällegi sada protsenti olemas ega pea poole päeva pealt kuskile proovi minema.

Kuidas sujus koostöö staaridega?

Valisin nad ise välja ja casting käis Zoomi teel. Kellega ma stseene ei teinud, nendega sain kokku ja rääkisin, et kuidas me sellest tegelasest aru saame ja kas meie veregrupid ühtivad. Vähegi head näitlejad ei vali projekte ainult selle järgi, kas neile makstakse hästi – mida selle filmi puhul niikuinii polnud –, vaid kas neile lugu meeldis ja kas minuga koos töötamine võiks olla huvitav.

Platsil pole vahet, kas teen tööd Eesti näitleja või mõne välismaa staariga. Tööriistad ja meetodid on samad.
/---/
Intervjuu täistekst:
Tanel Toom oma uuest filmist: inimkond kiirendab katastroofini jõudmist sõja, pommide ja muu lollusega
Kormašov, P. (2023). Lugu inimkonna lollusest ja hullusest. Eesti Ekspress: Areen, 8. märts, lk 49–51.

Katke intervjuust produtsent Ivo Feltiga:

Oli see sundkäik, et sa võtsid selle filmi tootmise enda kätte?

See film oli mõeldud olema Tanel Toomi esimene pikk mängufilm. Ja see oli ka esimene põhjus, miks ma tahtsin seda teha. Teiseks oli see film, mis oli kuhugi kinni jäänud, enne mind oli aastaid püütud seda käima joosta. Mõtlesin, et teeme siis selle ära! Tegelikult kulus veel kuus või seitse aastat, enne kui me selle tehtud saime. Peale Taneli oli intrigeeriv ka lugu – tulnud teisest kultuuriruumist ja nii mõneski mõttes erinev klassikalisest eesti filmist.

Mis lootusi filmile seadnud olete?

Selle filmi teeb eriliseks, et poole ulatuses on see finantseeritud n-ö Euroopa tavalise skeemi järgi Eesti ja Saksa maksumaksja raha eest ja filmifondide toel, aga teine pool on nagu angloameerika kultuuriruumis tehtud film, kus mängus on eraraha. Investoreid on nii Inglismaalt, Saksamaalt kui ka Eestist. Et filmi tegemist finantseerida, on see päris suurte summade eest näiteks Põhja-Ameerikasse ette müüdud ehk eelkõige peab see film raha tagasi tooma. Film on vaatajasõbralik, nii et loodame parimat.

Film on lausa põnev!

Samal ajal on tal ka teine mõõde, ta pole ainult meelelahutus.

Tanel Toom on tunnistanud, et film ei edenenud, kuni sina tulid ja tootmise üle võtsid.

Filmi alustas Briti produtsent Ben, tore inimene, kes polnud lihtsalt enne ühtki filmi teinud. Mina oma põhjendamatu enesekindlusega... See võttis oluliselt kauem aega, kui oleksime arvanud. Meil oli olnud mõttepoeg, et „Tõde ja õigus“ võiks kunagi filmiks saada, ja kui kuulutati välja EV 100 konkurss, oleksime olnud lollid, kui poleks proovinud oma ideele rahastust saada. Kui „Tõde ja õigus“ poleks tulnud, oleks „Viimane vahipost“ varem valmis saanud.

Filmikultuur on riigiti erinev. Kui sul on ingliskeelne film ja ingliskeelsed näitlejad, siis näitlejaid saada pole eriti keeruline, eriti kui on hea režissöör. Aga sama on võimalik öelda ka režissööri kohta, naljalt ka tema järel ei oodata. Aga mul õnnestus partnereid siiski veenda.

„Viimane vahipost“ pidavat olema kõige keerulisem filmiprojekt, millega oled seotud olnud.

Jah, Tammsaare ja „Tenet“ olid sellega võrreldes lapselalin. Selle filmi finantseerimine oli erakordselt keeruline. Meil on 18 produtsenti, kellest viis on nn pärisprodutsendid nagu mina ja 13 on executive producer’id, kes panustavad raha või muuga. Kõikide tingimustega oli väga keeruline arvestada.

Miks neid produtsentideks nimetatakse? Et nad end tähtsana tunneksid?

Nad teevad filmi tegemise võimalikuks. Aga kuna see seltskond oli nii suur, kirju ja mööda maailma laiali, siis seda koos pidada oli päris keerukas. Mäletan iganädalasi koosolekuid, kus pea kõik need 18 produtsenti koos oma juristidega olid laua taga ja rääkisid punkt punkti haaval oma tingimusi läbi. Võis olla 30 inimest laua taga. Kui palju erimeelsusi, erinevaid visioone. Räägitakse puhtalt ärist.

Filmi teoks saamine oli kogu aeg kahtluse all. Meil oli vaja seniseid rahastajaid kogu aeg rahustada, samas raha juurde otsida. Igasugune usaldus meie vastu hakkas nii pika aja peale kaduma. Pärast 12 aastat raha otsimist läksime lõpuks pea puuduliku ettevalmistusega võttesse. Filmisime kohutavas paanikas, viimasel hetkel vahetusid näitlejad… Üks ots lagunes, teine edenes…

Sellepärast võin öelda, et mul pole enne olnud nii rasket filmi. Iga päev tulime nagu sõjast. /---/

Intervjuu täistekst:
Ivo Felt: Tammsaare ja „Tenet“ olid „Viimase vahiposti“ kõrval kui lapselalin
Kruus, T. (2023). Ivo Felt: Tammsaare ja „Tenet“ olid „Viimase vahitorni“ kõrval kui lapselalin. Eesti Päevaleht: LP, 17. märts, lk 44–48.

Arvustusi

Kaspar Viilup: „Pikk arendus võinuks muuta „Viimase vahiposti“ nahkseks ja elutuks, liialt läbikirjutatuks-toimetatuks, kuid pigem on Toom koos stsenarist Malachi Smythiga selle ajaga lihtsalt maha kriipsutanud ja visanud prügikasti kõik ebavajalikud ja tüütud lahendused, riisunud välja tühise mudru, mis filmi ülemäära koormaks. Alles on jäetud vaid puhas toorik, aga mitte steriiline, vaid omanäoline ja esteetiline, selgelt autori visioon, mitte lahjendatud popkornifilm. Žanrifilm, kus ulme ja põnevus ei ole mugavuspositsioon, vaid võimalus režissöörina oma piire kombata.

Kuigi tahaksin ehitada silla värske linaloo ja „Tõe ja õiguse“ vahel, siis on Toom filmitegijana selgelt otsa ringi pööranud ja kihutanud suunas, mida näitas tema tudengi-Oscariga pärjatud lühifilm „Pihtimus“^*. „Tõde ja õigus“ on hollywoodilik eepos, kus kõik on suurem ja võimsam ja vägevam, „Viimases vahipostis“ hakkavad aga mängima mikroskaalad: peenelt välja joonistatud pingpongitavad inimsuhted, silmale nähtamatu hiiliv ohutunne ning vaatajat ärevil hoidev klaustrofoobia. Seda kõike teeb Toom küllalt mittemidagiütlevates, omamoodi isegi nullkeskkondades, aga need külmad tööstusruumid ei peida endas vastuseid, vaid joonivad alla emotsioone, mida ta režissöörina õhutada soovib.“ /---/

Arvustuse täistekst:
https://sirp.ee/s1-artiklid/film/maailmalopp-neljale/
Viilup, K. (2023). Maailmalõpp neljale. Sirp, 17. märts, lk 29.

Hendrik Alla: „Nelja osatäitjaga filmis on kõik võrdselt olulised, aga jõulisemalt mängitakse välja Cassidy (Kate Bosworth) ja Sullivani (Lucien Laviscount) nihkes armulugu. Need rollid moodustavad tõmbe- ja tõukejõudude vahel rabeledes huvitava dueti. Fookus muutub udusemaks alkohoolikust kuldsete kätega inseneri (Martin McCann) ja karjäärisõduri (Thomas Kretschmann) taustaloo puhul, millest on kahju, sest näitlejad mängisid need tegelased põnevaks.

Üldse jutustatakse kõigest, mis ajas ja ruumis vahitornist väljapoole jääb, läbikumavate ja laialivalguvate joontega, nagu akvarellmaalil. On ju ka keskkond väga vesine. Vahiposti sisestseenid filmiti linnahalli ehitatud dekoratsioonides ja nii tundub see seestpoolt märksa suurem kui väljast.

Autori rõhk on seega psühholoogial, mitte tehnilisel ulmel. See öeldud, oleks hea meelega saanud filmist veel mõned pidepunktid, mis sellele kummalisele tulevikumaailmale mõned püsivamad koordinaadid oleks andnud. Suuresti vaataja fantaasia hooleks jäetud välismaailm töötab filmis nagu tühi pind idamaises maalikunstis, kus negatiivne ruum peab juhtima tähelepanu olulisele. Samasuguse leebusega suhtutakse ka füüsikaseadustesse: filmiterviku huvides peavad need taluma tavaloogika piiridest välja painutamist.

Sõjaseisukord kahe säilinud riigi vahel on aga läinud aasta jooksul, mil Venemaa on üritanud Ukrainat abitult alistada, saanud filmivaataja teadvuses hoopis muu tähenduse, kui oleks olnud enam kui kümme aastat tagasi, mil filmi plaanima hakati. Siiski kompab Toom siin üht märksa iidsemat teemat: mida tunneb sõdur, kes on postile pandud ja siis väejuhatuse poolt unustusse jäetud. Pole käske, pole õigupoolest vaenlastki. Sellest on kirjutanud Dino Buzzati oma „Tatarlaste kõrbes“ (vaadake ka selle põhjal valminud müstilis-maalilist Valerio Zurlini filmi!) ja John Maxwell Coetzee raamatus „Barbarite ootel“. Küllap tundis nii end juba mõni Vana-Rooma tsentuurio, kelle kokkutõmbuv impeerium kuhugi Germaania soodesse koos leegionäridega kõdunema jättis.

/---/

Maailma filmi- ja sarjaajalugu kubised teostest, mille nimes on „Outpost“ või „Sentinel“ (inglise keeles on Toomi filmi pealkiri „The Last Sentinel“. Kes tahab, võib need IMDBst kokku lugeda. Võib-olla oleks omaaegne tööpealkiri „Gateway 6“ originaalsem olnud, aga küllap mingi fookusgrupiuuring ütles siin oma sõna.

„Viimane vahipost“ sisaldab Eesti filmi- ja sarjaajaloo üht kõige vaimukamat ja samas piinlikumat tootepaigutust, mis lööb üle ka närismiskummi täis silmapesukausid „Salmonites“. Filmis nimetatud firma rajaja, kes end ka nimepidi laseb ära märkida, on Tallinna ülikoolis reklaamiteadust õppinud, nii et küllap selles oli kasu.

Arvustuse täistekst:
https://kultuur.postimees.ee/7734506/nadala-film-tanel-toomi-teine-film-viimane-vahipost-surve-all-lahevad-asjad-hullemaks
Alla, H. (2023). Surve all lähevad asjad hullemaks. Postimees: AK, 18. märts, lk 16.