Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Betti Alveriga (1990)

Alternatiivpealkiri filmiarhiivis: Betty Alveriga

Sisukokkuvõte

Peep Puksi meenutuslik portreefilm eesti luuletajast, kirjanikust ja tõlkijast Betti Alverist.

Tüdruk loeb sõrmedega pimedate punktkirjas Betti Alveri luuletust „Elul on väikene hingemaa“. Kärt Tomingas laulab Betti Alveri sõnadele loodud laulu „Korallid Emajões“. Betti Alveri elust ja loomingust, tema mõtetest ja tunnetest, rõõmudest ja kannatustest räägivad tema loomingu tõlgendajad, kaasteelised, sõbrad ja sugulased. Kirjandusteadlane Karl Muru arutleb, millist Alveri luuletustest esile tõsta ja leiab, et ebaõiglane oleks valida: „Jätkem valimata. On kindlam.“ Fotod noorest Alverist. Lavastaja Kulno Süvalep meenutab esimest lugemiselamust: Alveri puhtad ja kristallselged luuletused hakkasid teda kunagi kummitama, võimatu oli neid unustada. Näitekirjanik ja muusik, rääkimise hetkel veel näitlejaseisuses Jaan Tätte meenutab kohtumist Betti Alveri kui pühakuga: „Ta tuli tõesti nagu jumaluke laste juurde, helge ja püha. /---/ Pole enne mitte ühtegi eksamit nii pabistanud kui Alveriga kohtuma minnes.“ Klassikaaslane Naat Reimann meenutab kooliaegu. Variuse teatri näitleja Terje Rinne räägib Alveri ilusast häälest ja meenutab kohtumist Alveriga, kui oli kehastanud poetessi lavastuses „Arbujate aegu“. Kunstiajaloolane Tui Koort: „Tal ei olnud alati raha uute riiete ostmiseks, aga iga kord oli ta väga (välja)peetud.“ Rootsis elav Bernard Kangro kirjeldab Alveri olemust inimesena, äärmiselt sõbralik ja häätahtlik, ja arutleb tema loojanatuuri kujunemise üle. Kirjandusõpetaja Irene Leisner räägib Alveri 75. sünnipäeva tähistamisest Tartu kirjanike majas ja tsiteerib Arvo Valtonit, kes toonitas sünnipäevakõnes, et Alver pole kunagi kirjutanud ühtegi tellimuslikku luuletust.

Kaadrid Alveri koduaiast ja -majast, välisuks, lahtine aken, elutuba ja töölaud, Alveri käsikiri ja prillid laual. Bernard Kangro meenutab Arbujate nime valikut ja mõtestab lahti sõna ’arbujad’ sümboolse tähenduse: ennustajad, aitajad, arstid, vähesel määral nõiad. Sõbranna Renate Tamm meenutab, kuidas Alver leidis hommikul ühe sõna, mis täna oli luuletusest puudu. Sugulane Reet Needo räägib, kuidas Alver hommiku kella kolmeni voodis luges ja siis „äkki tuli midagi meelde“. Luuletaja Laur Tamm meenutab Alveri ja Heiti Talviku suhet ning tsiteerib Heiti Talviku Siberi vangilaagrist saadetud kirja, mille Betti Alver sai kätte 7. augustil 1947, kui Talvik oli juba surnud. Kunstiteadlane Voldemar Erm räägib Alveri ja Talviku rasketest majanduslikest aegadest: „Mõned Tartu arstid toetasid neid. Aga nad müüsid ka oma riidevara, et peatoidust saada.“ Betti Alveri luuletust „Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund“ laulab Jaan Tätte.

Linda Viiding kõneleb oma elu hirmudest, mis olid ka Alveri olemuse ja loomingu osa: “See oli hommikust õhtuni, pime, hiiliv õudus või hirm. Aga seda võtsid juba nagu üht elu komponenti – õhku.“ Viiding näitab lillubadest kaelakeed, mille poetess talle kinkis. Need on Alveri kasvatatud lillubade seemned. Perekonnatuttav Elsa Kõrge meenutab Betti Alveri ja kirjandusteadlase Mart Lepiku kooselu. Luuletaja Hando Runnel räägib Betti Alveri ja Mart Lepiku kodust ja vaimsest pärandist. Mari Tarand meenutab kohtumist Alveriga, nad vestlesid pikalt ja hiljem proovis Tarand niipalju kui võimalik kõik kirja panna, vestlusest on talle meelde jäänud üks Alveri lause: „Nemad olid head poisid… ja minu mehed.“ Heidi Sarapuu jagab mälestuskildu kuradikesest Alveri pilgus kui poetess nägi tema lavastust Arbujatest. Kirjanik Aivo Lõhmus meenutab, kuidas Alver reisis fantaasiamaailmas raamatute najal. Veel haiglas, halvatuna käis Betti fantaasiamaailmas Pariisis ära, meenutab Elsa Kõrge. Kärt Tomingas räägib, kuidas sündis laul Alveri luuletusele „Korallid Emajões“.