Betti Alveriga (1990)

Tootmine

09.10.1989 - 19.03.1990

19.03.1990 võtab Tallinnfilmi direktsioon vastu dokumentaalfilmi "Betti Alveriga".

05.04.1990 Tallinnfilmi kroonika LTÜ Kunstinõukogu hääletab I tasustamisgrupi kinnitamise poolt.

11.04.1990 Linastusluba nr 31/90
Filmistuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmi "Betti Alveriga" lubatakse demonstreerida Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajatult.

Filmiarhiivi toimik nr 4399
Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2948

Filmist ajakirjanduses

Aivo Lõhmus: „Algtõukeks, mille läbi Puksi Alveri-film tegelikult sündis, oligi õieti Alveri eluaseme jäädvustamine filmilindile. Nõnda peaks end pisut süüdlasena tundma ka allakirjutanu, sest nii see mõte kui otsene algatus pärines temalt. Kui oli selgunud, et muuseumi Alveri korterisse ei tule, oli just allakirjutanu see, kes võttis ühendust Tallinnfilmi ning edasi juba Peep Puksiga. See kõik toimus juba pärast luuletaja lahkumist. Samas leidus Tartus kirjandusväliseid ringkondi ja inimesi, kes — tõsi küll, rohkesõnaliselt oma õilsaid kaalutlusi rõhutades, — olid valmis Betti Alveri kogu maise vara pappkastidesse laduma ning tulevaste põlvede jaoks ära Kirjandusmuuseumi toimetama kohe, kui luuletaja raske haiguse läbi haiglasse oli sattunud ... Inimesed on tõesti väga erinevad ja Puksi film on siis film sellest, kuidas meile kõneleb kadunust see reaalne maailm, mis temast maha on jäänud. Millest tema on igaveseks lahkunud. See ei ole müüte loov ega isegi mitte müüte toetav film. „Betti Alveriga“ tõestab meile veel kord, et kõik siin ilmas on väga keeruline, liiga keeruline, et seda ilusatesse sõnadesse ning valmismõeldud lausetesse mahutada. See maailm kõneleb nukralt ja abitult.“
Lõhmus, A. (1991). Juhusest sündinud filmid [Peep Puksi "Betti Alveriga" ja "Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70" (mõlemad "Tallinnfilm", 1990)]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 57-59.

Betti Alver

Betti Alver (kodanikunimi Elisabet Lepik) - (23.11.1906 Jõgeva - 19.06.1989 Tartu). Alustas romaaniga "Tuulearmuke" (1927), sellele järgnes jutustus "Invaliidid" (1930) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Tema luulet läbib kesksena inimelu põhiväärtuste poetiseerimine ning trotslik-uhke vastuhakk kõigele tühisele ja madalale. Alver on 1960.-1970ndatel avaldanud poeemikogumiku "Mõrane peegel" (1962), luulevalimikud "Tähetund" (1966), "Eluhelbed" (1971" ja "Tuju" (1976) ning koondkogu "Lendav linn" (1979). Tulemusrikkalt on ta tõlkinud Puškini luulet, suursaavutus on "Jevgeni Onegini" tõlge (1964).
Eesti Entsüklopeedia, 1. kd. Tallinn: Valgus, 1985, lk 170

Huvitavat lugemist ja vestlust luuletajaga ning tema enda loetud luuletusi leiab Betti Alveri Jõgeval asuva muuseumi kodulehelt:
http://www.bettimuuseum.eu/index.php?page=1&lang=1

Muuseumis toimus Betti Alver sünnipäeval 23. novembril 2008 kirjanduspäev, kus näidati ka Peep Puksi filmi "Betti Alveriga".
http://www.bettimuuseum.eu/index.php?page=124     Kirjanduspäeva kava    (29.08.2016).


Raamatuid Betti Alverist

Muru, K. Betti Alver [Monograafia]. Tartu: Ilmamaa 2003.     

Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks. Koostanud ja toimetanud: Enn Lillemets, Kristi Metste. Tallinn: Tänapäev 2007.

Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus. 1947–1970. Koostanud Kristi Metste ja Eve Annuk. Eessõnad kirjutanud Eve Annuk ja Kristi Metste. Tallinn: Varrak, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2015.