Bermuda (1998)

Ülo Pikkovi diplomitöö

Ülo Pikkovi debüütfilm “Bermuda” on teostatud klassikalises joonisfilmitehnikas. Lugu pajatab ebatraditsioonilisest armastuskolmnurgast ja vastastikku sõltumisse sattumisest. Film on Pikkovi diplomitöö, lõpetamaks Turu Kunsti- ja Meediakooli Soomes.
film, http://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Film/film1-4.html (24.05.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Turu Animatsiooni- ja Kunstikooli diplomand Ülo Pikkov, kes on oma varasema koolitööga jõudnud juba rahvusvahelise animafestivali üliõpilasfilmiauhinnani, debüteeris nüüd “Bermudaga”. Priit Pärna kasvandik jutustab helepastelsetes toonides, puhtal foonil ikka pildiga üldiselt arusaadvat linalugu. Kõrbeks kuivanud mere liivaluiteil elavad puujalgne meremees ja näkineiu, kes sõltub mehest, kuna viimane kannab näkile iga päev eluks vajalikku vett. Selgelt jälgitavas arengus korralikult teostatud töö meenutab meeleolult ja toonistikult Mati Küti animeeritud allveeooperit “Sprott võtmas päikest”, kuid elemendid vesi ja kuiv maa on Pikkovil pöördvõrdes Küti proportsioonidega. Pinget on gradueeritud, huvi astendatud, näkk kui selline avanes oma sabavormis ajapikku, kuuejäsemeline kentaurgi ei tulnud kohe ilmsiks. Kõrbesse sadas meri, toimis protsessuaalne vastandus. Kokkuvõttes klassikalise kolmnurga suhestikku kujutav, sündmustikult ja tüüpidelt huvitav, keskpäraselt kindel autorifilm esindamaks Eestit animafestivalil. Millegipärast tundub, et sama hästi kui 21aastane debütant, võinuks selle filmi teha ka näiteks 71aastane stagneerunud vanameister, ning see kõlab pigem komplimendi kui norimisena. Vahest oli maestro Pärna käsi liigagi suunav?“
Teder, T. (1998). Aimdusi tsivilisatsioonist. Sirp, 29. mai, lk 16.

Peep Pedmanson: „Muidugi — niivõrd, kuivõrd võimalik ja vajalik — on filmi narratiiv ilusti kujundireaga palistatud, dramaturgilised minipaised tekivad, kasvavad ja lõhkevad rezhissööri tahtsi ning ergutavad vaatajat vaimsete präänikutega. Miniatuurne metafooride peitusemäng on nauditav. Nii varjab rezhissöör meie eest oma tegelaste eri(d)efekte ning paljastab nad siis tükkhaaval (ja pingevaba kaasamõtlemist premeerib rahulolu): näe, ratsanik on hoopis kentaur; näe, paikne naine on näkk. Nõndasamuti põimib ta “kunstiküpsesse” tervikusse muud vajalikud ja süzheed püsti hoidvad pinged, kas või sellesama veemotiivi, kus eluks vajaliku ämbritäie vee kasvamine hukatuslikuks veeuputuseks leiab põhjenduse nii teokarbi merekohinas, igahommikustes ähvardavates äikesepilvedes, näki kohalolekus, kõrbesse maha jäetud laeva kui ka pealkirja enese okeaanilises kõlas.

Kõne alla tasub võtta ka süžee. Ilmselgesti demonstreeritakse meile filmi esimeses pooles igapäevarutiini: niiviisi on see kõik siin kõrbes iidamast-aadamast toimunud, nii kestab see seni, kuni päike tõuseb, ja nii edasi. Kõik kolmnurksed armu(kadeduse?)suhted tegelaste vahel on stabiilselt pingevabad, püsivad sissehõõrdunud ajagraafikus, ning mitte miski(!) ei saa ekraanil toimivat aegruumi hävitada — just selline on rezhissööri edastatav sõnum. Sest ühtki uut suhet tegelaste vahel ei teki, ühtki triksterit külla ei tule. Ning ometi kõik hävib! Sest vähkkasvaja oli juba väliselt laitmatult töötavas organismis varakult sees.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
peep pedmanson - bermuda - kolmnurk, mis nõuab merd
Pedmanson, P. (1999). Bermuda - kolmnurk, mis nõuab merd. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 87-89.

Karlo Funk: „Ülo Pikkovi "Bermuda" toetub kohalikule joonisfilmide traditsioonile kõige tugevamalt. Kartmata olla pärnalik, liigub "Bermuda" siiski oma suunas. Film ilmutab järkjärgult tegelaste kohta uusi üksikasju, mis lõpuks viivad kõrbe tabava uputuseni. Ülesehituselt võiks filmi pidada animalistlikuks lühithrilleriks. Bermuda kolmnurgas kaovad asjade ja inimeste vahel tavapärased seosed.

Naine on tegelikult näkk, tundmatu rahurikkuja kentaur. Tegelased ei ole need, kes paistavad, ja erinevalt ideefilmide visuaalsetest mängudest areneb siin igati reeglitepärane draama. Seda ei ole animafilmis vist juba mõnda aega katsetatud, ikka kaldutakse joonistatu suhtes iroonilist distantsi looma. Frivoolsed detailid ja hele tonaalsus lasevad "Bermudat" paista lihtsakoelisemana, kui ta tegelikult on. "Bermuda" kujunes programmi üllatuseks.“
Funk, K. (1998). Animaalselt ja humaanselt. Eesti Ekspress, 29. mai, lk B12.

Filmi edust Ottawa animafilmide festivalil

Ülo Pikkovi joonisfilm “Bermuda” sai ühe kolmest žürii eriauhinnast, mida võib käsitleda 3. – 5. koha jagamisena.
Tänavu kuulus Ottawa festivali viieliikmelisse žüriisse ka Janno Põldma, kes peab eesti animafilmi nii võimast esiletõusu ennekuulmatuks. “Sellist triumfi pole varem olnud ega tule ka niipea,” ütles Põldma. “Asi oli täiesti demokraatlik. Eelviimasesse, neljandasse vooru jõudsid neli filmi, nende hulgas kolm Eestist.” (“Porgandite öö” pälvis festivali grand prix. A-kategoorias määrati esikoht nukufilmile “Põrandaalune”).
Põldma avaldas Sirbile, et Pikkovi filmi vastu tunnevad huvi ameeriklased, kes polevat enne nii head eesti filmi näinud.
Teder, T. (1998). Eesti animafilmi suur slämm Ottawas. Sirp, 9. okt, lk. 4.