Viimane vürst (2018)

Filmis on kasutatud ERRi arhiivimaterjale.

Filmist meedias

Margus Haav: „Režissöör Kaupo Kruusiauk jätab filmi puhtalt Peeter Volkonski enda kanda ega püüagi stseene sobitada oma varem valmis kirjutatud stsenaariumi raamesse. Loo ülejäänud tegelased on võrdlemisi episoodilised, kuid samas tähendusrikkad. /---/ Kaupo Kruusiaugu eesmärgiks võetud vaatlev dokumentalistika lasebki Volgil ennast avada peamiselt oma tegevuse ja mõtiskluste, mitte teiste kaudu.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Haav, M. (2018). Intellektuaalne majakas, unikaalne mees see meie Volkonski. Postimees, 27. sept, lk 16-17.
https://kultuur.postimees.ee/6414981/intellektuaalne-majakas-unikaalne-mees

Raimu Hanson: „Näitleja ja laulja elu vaatlemine mitmel aastal on ekraanile kokku surutud ühe tunni ja 14 minuti pikkuseks tõsielufilmiks. Volkonski räägib aeglaselt ja kohati segase hääldusega, mõnikord isegi sosinal, filmis on palju vaikust ja minuteid, kus midagi ei toimu. Kas mõjub igavalt? Ei, pigem lummavalt. Jah, film on kinni püüdnud Peeter Volkonski lummuse.“ /---/

Arvustuse täistekst:
Hanson, R. (2018). Ekraanile tuleb Peeter Volkonski lummus [filmist "Viimane vürst"]. Postimees: Tartu Postimees, 27. sept, lk 8.
https://tartu.postimees.ee/6414745/ekraanile-tuleb-peeter-volkonski-lummus

Katariina Rebane: „„Viimasel vürstil” on samasuguseid probleeme nagu Lapini ja Komissarovi dokumentaalil: subjektist ei kaugeneta piisavalt, fragmentaarsus, uitav iseloom, mis vaatajat lõpuks frustreerib. Filmi tegemiseks ei piisa sellest, et võtad kaamera kaasa lootuses, et tegelane midagi räägib, ning siis paned need killud pärast kokku. Tulemuseks ei ole film, vaid hoopis arusaamatus. Püüdsin end panna välismaalase või noorema põlvkonna eestlase rolli, kes seda filmi vaatab. Olen kindel, et ta ei saa midagi aru – kes on see habemik ja miks on temast film tehtud?“ /---/

Arvustuse täistekst:
Rebane, K. (2018). Kurvamaiguline lugu viimasest vürstist. Eesti Päevaleht, 28. sept, lk 18.
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/kurvamaiguline-lugu-viimasest-vurstist?id=83790593

Madis Kolk: „Film on tõesti ülimalt fragmentaarne, kuid kui see on teadlik valik, siis tekib küsimus, mis on sellise valiku põhjus. Kas Volkonski jõuline natuur on varasemate saadete-filmide-intervjuude kaudu juba nii sügavalt avatud, et nüüd saab olemasoleva pinnalt hakata brikolöörina pimesikku mängima, et oleks põnevam?“ /---/
Kolk, M. (2018). Mineviku tähtsustamine oleviku arvelt. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 103–107.

Stefan Peetri: "Peeter Volkonski ilmneb „Viimases vürstis“ just ulmelise ja aristokraatliku figuurina igapäevaelus. Isiksusena on Volkonski vaatajale enamasti teada ja peabki olema, kuna tal lastakse tegutseda ega tutvustata tema biograafiat. Filmitavast on üritatud jätta loomulik mulje: võimalikult vähe on üritatud kaasata lavastuslikke elemente ning ka töödeldud ja toimetatud on filmi minimaalselt.

Ses puhtas kulgemises hakkavad stseenid elama oma (olme)elu, midagi pöördelist ei juhtu. /---/

Kuna puudub kultuurilis-poliitiline kontekst tõlgendamiseks, tuleb tõlgenduslik kontekst leida olme suvalisusest ja juhuslikkusest, s.o nendest detailidest, mis moodustavad punctum’i ja tagavad vaataja isikliku suhte vaadatavaga. Seda tasub otsida selles, kuidas Maria Volkonskaja koristab oma abikaasa tagant või otsib tema mütsi, kuidas ta pööritab silmi või leiab üles mehe Black Sabbathi CDde kogu. Või selles, kuidas koer lihtsalt lesib juugendlike mustritega vaiba peal ja Volkonski istub laua taga omaette. See film on pigem teraapiline ja zenilik. Vaataja on kutsutud tähele panema filmi materiaalsust, selle kulgemise mõju, loodud on intersubjektiivne suhe Volkonski, filmi pildi ja misanstseenidega. Kui seda filmi kuidagi mõõta, siis võiks seda teha ruumilisusest lähtuvalt. Seetõttu sobiks see film rohkem mõnele kunstinäitusele, kus käsitletaks näiteks olmemõnude estetiseerimist. Näitusesaalis oleks selle filmi suvalisus võimendatud vaataja sisenemisega filmi suvalisel hetkel." /---/

Arvustuse täistekst:
Peetri, S. (2018). Viimast vürstioodates. Sirp, 12. okt, lk 26-27.
http://sirp.ee/s1-artiklid/film/viimast-vursti-oodates/

Filmis on kasutatud ERR-i arhiivi ning katkendeid lavastusest: “Vallutatud” (EMTA lavakunstikooli 28. lend), “Üks mees, kaks bossi” (Vanemuine).