Kõrini! (2005)

Väljavõtteid intervjuudest režissöör Peeter Simmiga

"Kõigepealt ei olnud see esimene katse sakslastega koostööd teha. Hans-Werner Honert oli ennegi üritanud Mitteldeutsche Rundfunkis Eesti-projekti käivitada. Kõik lõppes sellega, et pärast ülestunnistust keele leviku ja kasutajate arvu kohta läksid viisakad partnerid pehmelt Poola ja Bulgaaria teemale üle. Maailm on kahjuks piisavalt täiuslik ka ilma meieta. Küsimus on selles, kas mängida kaasa või mitte.
Hans pakkus välja kelmiloo, millega praegusel ei ole midagi ühist. Rääkisin Valentinile. Kuik kirjutas «Jäljed kuu valgustamata poolel», seda soovitan lugeda tema raamatust. Minu ja sakslaste jaoks oli lugu mornivõitu. Hakkasime Valentiniga edasi töötama.
Karakterid muutsid iga, sugu ja harjumusi. Kui asi juba päris tõsine oli, tõi MDR juurde Thomas Steinke, kes lihvis dialoogi. Kõigile neile 11 variandile vaatamata saime vabalt improviseerida. Kogu töö oli kurnav ja närviline, ent mitte hetkekski ei kadunud kõigi osalejate vaheline usaldus.
«Kõrini» ei räägi elust võimalikult ehedas peegelduses, vaid on tinglikkuse skaalal veidi tänamatumas paigas kusagil groteski ja realismi vahel. Tegime ka katse peatada tegevus võõranduslõikudega Brechti võtmes – sellest on jäänud finaal ja proloog. Lootus oli, et see ülikunstlik võte häälestaks vaatajat mõistma – tegemist pole röövlifilmiga. Lõpuks loobusime võõrandamisest, tundus, et selle tõttu hajus see kaasaelamine, mille olime saavutanud."
Tuumalu, T. (2006). Simm uitab "Kõrini!" filmis realismi ja groteski vahepeal [intervjuu režissööriga]. Postimees, 6. veebr, lk 17.

Filmi idee?
Selle filmi stsenaariumiga oli pikk lugu. Filmi idee tuli Hansult, vanalt sõbralt ja produtsendilt, kellega elasime Moskvas kinoinstituudis õppides ühes toas. Siin Eestis saunas olles rääkis ta mulle idee ka ära. Kaks litsi ja kaks pätti saavad Saksamaalt Rootsi sõitva laeva peal kokku. Litsid on muidugi eesti omad, pätid muidugi saksa omad. Kõik parajad kaagid. Valentin Kuik kirjutas esimese versiooni sellest loost, hiljem ka teise, mida siis saksa pool täiendas ja muutis. Seda algvarianti võib lugeda Valentini hiljuti ilmunud stsenaariumikogumikust pealkirja “Jäljed Kuu tagumisel küljel” alt.

Te olete Valentin Kuigiga vanad semud?
Ta on üks mu paremaid sõpru, aga paljud arusaamised on meil täiesti erinevad. Valentini jaoks on väga oluline komponent loos selle usutavus, realistlikult, olustikuliselt usutav. Mina arvan vastupidi: vaataja tahab uskuda mida tahes, ja mida uskumatum, seda parem. Sa pead talle andma need otsad kätte, mis võimatu teeb võimalikuks.

Kas saksa näitlejatega oli hea töötada?
Väga raske, ei soovita lihtsameelsetel eesti lavastajatel nendega koostööd teha. Eesti näitleja allub võtteplatsil oluliselt kergemalt rezhissööri tahtele. Sakslane tahab kõigi asjade kohta ratsionaalset seletust saada. Hans hoiatas ka, et paljude saksa näitlejate lepingutesse kirjutatakse sisse punkt, et võtteplatsil vaidlemine ja mölisemine on keelatud. Muidu ei tee päevas ühtegi kaadrit. Jumal tänatud, et meil tegi kaasa Maarja Jakobson, kes valdas professionaalselt saksakeelset terminoloogiat näitekunsti vallas. Sakslastega on võtteplatsil nagu venelastega, kogu aeg käib mingi ora.
Aga üldiselt peab sakslaste kohta, kellega me koos töötasime, ütlema, et kõik olid väga head mehed. Nende entusiasm oli mõjuv.
Laulik, J. (2006). Filmitegija Peeter Simm [intervjuu]. Nädal, nr 5, 6. veebr, lk 14-15.

Intervjuu stsenarist Valentin Kuigiga

Peeter Simmi lavastatud roadmovie “Kõrini” stsenarist on filmimees Valentin Kuik. Temalt raamatulettidele jõudnud stsenaariumikogumikus kannab “Kõrini” käsikirja esimene variant pealkirja “Jäljed kuu valgustamata poolel”.

Kuidas sündis mõte kirjutada lugu eesti mehest Saksamaal?
Algus oli väga lihtne. Peeter Simm tuli mu juurde ja rääkis, et ta tahaks vändata oma saksa sõbra ja koolivenna Hans-Werner Honertiga roadmovie kahest mehest, kes sõidavad Saksamaalt Eestisse. Mulle roadmovie’d meeldivad. Ka minu stsenaariumi järgi vändatud “Keskea rõõmud” on ju tegelikult roadmovie. Mul tekkis seoses Simmi ettepanekuga kohe idee kirjutada pangaröövidest, mille noored eesti mehed on Saksamaal toime pannud. Nii ma hakkasingi kirjutama lugu ühest eestlasest pangaröövlist Saksamaal.

Praeguse Simmi filmi “Kõrini” sünopsis erineb palju sellest, mis kirjas “Jälgedes kuu valgustamata poolel”. Miks nii?
Minu esimene variant Peeter Simmile ei sobinud. “Jäljed kuu valgustamata poolel” on väga sünge lugu, lõpeb eestlasest peategelase enesetapuga. Simm ei ole nii raskepärane, temas on alati midagi optimistlikku, tal on väga isikupärane, soe ja inimlik huumor. Ma mõistsin, miks talle mu kirjutatud lugu ei sobinud. Tema mõistis mind ka ja me mõlemad põdesime mõnda aega seda teineteisemõistmist.
Siis Simm kirjutas stsenaariumi oma versiooni. Ta genereeris sinna uue tegelaskuju, noore tütarlapse – muusiku. Ma hakkasin tasapisi taipama, mida Simm tahab, ja jätkasime tööd. Ega see kerge ei olnud, vaidlesime palju. Mina rääkisin kohtadest ja lahendustest, mis olid mulle vastuvõetamatud, tema sellest, mis talle ei sobinud. Kirjutasime mõlemad uusi variante, mida sakslased omalt poolt täiendasid, kuni sai valmis lõplik stsenaarium, millega võib rahul olla.
Minu esialgse stsenaariumi motoks oli lause: “Kui raha muutub edukuse mõõdupuuks, siis on pangarööv parim viis olla edukas.” Simmi filmi motoks on aga ilus mõte: “Kui sul on iseendast kõrini, võib keegi sind väga vajada.”

Kaua see kõik aega võttis?
Kolm aastat. See oli valuline protsess. Kujutad ette, et kirjutad midagi, ja siis tuleb kamraad sinu juurde ja ütleb: see kõik on täielik jama. Aga tähtis on see, et edasises koostöös leitaks uus, sobiv lahendus. Päris valmis saab asi siis, kui film on võetud.

Teie esialgses stsenaariumis on tähtis osa Saksamaal röövitud rahal, mis on kogu aeg taustal. Kas nüüd see kadus?
Ei kadunud. Röövitud raha on ka nüüd filmis täiesti olemas, aga see teema on lahendatud komöödia võtmes. Raha sõidab tegelaste eest kogu aeg ära ja seoses sellega juhtub teel nii mõndagi.
Usun, et Simmi filmist tuleb hea lugu. Vaatasin huviga, kuidas võtteplatsil noored saksa näitlejad Heio von Stetten ja Thomas Schmauser töötavad. Meie mõistes on nad tähed. Seda nii ande kui töössesuhtumise poolest.
Minu koostöö Peeter Simmi ja saksa stsenaristide Hans-Werner Honerti ja Thomas Steinkega oli loomulik, ma teadsin neid mehi. Kuna ma ei tunne Saksa olustikku, siis need osad kirjutasid sakslased.
Selle filmi tegemisest tegin ma 27-minutilise dokumetaalfilmi “Režii”, mis räägib inimestest võtteplatsil.
Laasik, A. (2005). Filmimees Valentin Kuik [intervjuu Valentin Kuigiga]. Eesti Päevaleht, 22. okt, lk 17-19.

Võtted Tapa lennuväljal

Tapa lennuväljale üles seatud välikinos võetakse üles sündmused, mis leiavad aset filmi “Kõrini” kaheksandal minutil. Väljas on pime, läbi udu sirab kuu. Stsenaariumi järgi toimub tegevus kevad-suvel, ehk tsiteerides Talvikut, “mõnusa ülikonna-ilma ajal”. Tundub, nagu püüaks loodus ulatada sõbralikku abikätt, kuid vajaliku paduvihma asemel sajab taevast laia valget lund.
Filmikamp ei lase end looduse vägitükkidest heidutada. Ja ega neil selleks suurt võimalust olegi, sest võtted sõltuvad miljonist pisiasjast. Saksa näitlejal Thomas Schmauseril on aeg viimaseni planeeritud, ja seetõttu ei saa kalendrit naljalt muuta – lisapäevad lähevad kalliks maksma. Filmi eelarve on Eesti mastaabis niigi kaunis kopsakas, 19 miljonit krooni. Saksa filmitööstuses on see summa jällegi äärmiselt tagasihoidlik.
Imekombel lakkab viimaks lumesadu. Koha võtavad sisse Lääne-Virumaa tuletõrjujad, et kunstvihm valla päästa. Nimelt pahandab selles stseenis Maarja Jakobsoni tegelaskuju Stella kaubikujuhi Manfredi peale, saadab tolle kus seda ja teist, ning jääb tagatipuks paduvihma kätte. Ainuüksi vaatepildist, kuidas habras näitleja jäise veega üle kastetakse, hakkavad ajakirjanikul hambad lõgisema. Tuul teeb oma töö ja tüüne rahuga liigub veelaviin pealtvaatajate suunas, kastes kõike oma teel. Muuseas, kuigi nähtud stseeni tegevus toimub Lõuna-Saksamaal ja Eestit on loos vaid 20 protsenti, filmiti Saksamaal vaid neli päeva. Siin on lihtsalt palju odavam töötada. Lahkume natuke pärast süda-ööd, külmunud ja unised. Võte aga kestab viieni hommikul.
Davidjants, B. (2005). Peeter Simmi "Kõrini" ehk kuidas lumesajus kevad-suve filmiti. Eesti Päevaleht, 23. aprill, lk 10.

Bushi tekitatud segadus

Eesti-Saksa mängufilmi võttegraafiku lõi USA presidendi külaskäik segi just peaosalise, Saksa staarnäitleja Heio von Stetteni hõivatuse tõttu. «See  o l i  šokeeriv uudis, mul pidi süda saapasäärde kukkuma,» tunnistab Artur Talvik, «Kõrini!» peaprodutsent. Talvik langetab nõutult käed: «Hoolimata lumetormist, külmast, üleüldse ilmast, oleme me siiani suutnud sajaprotsendiliselt oma plaanist kinni pidada — aga täiesti ettenägematu juhusena tuleb  m i n g i  Bush ja tekitab ikka segadust!».
Kuna USA presidenti saatva tiimi tarvis ei jagunud Talviku sõnul Riias piisavalt hotellitube, taotlesid jänkid endile viimasel minutil üht SiljaLine`i laeva, Finnjetti, kus öö mööda saata. Nõnda põhjendas Talvikule varakult võteteks broneeritud laeva äravõtmist SiljaLine.
Hämarsoo, J. (2005b). Bush lõi segi "Kõrini!" võtted [Eesti-Saksa koostööfilmi "Kõrini" võttegraafik läks segi president Bushi külaskäigu tõttu]. Kroonika, nr 18, 4. mai, lk 39, foto.

Kaskadööritrikid Jägala jõel

Kell on üheksa paiku või natukene rohkem, kui Jägala jõe elektrijaama juures algab sagin. Väike vahepaus on tehtud, võttemeeskond tuleb platsile tagasi. Filmi režissöör Peeter Simm vaatab ringi, pea viltu, stetson kelmikalt kuklas, käed sügaval jopetaskus, ja küsib, et ega keegi Kotovit ei ole näinud. Kotov on filmi operaator. Filmi produtsent Artur Talvik on pärast soojendavat kohvi lasknud poolkasuka krae alla ja seletab sponsoritest-toetajatest koosnevale grupile, mis on filmi sisu ja millise serva pealt kaskadöörid kohe alla hüppavad. Kuulajad noogutavad vaikselt ja ümisevad mõnust, kui kuulevad, et filmi eelarve on seni Eestis tehtutest suurim.
Lava on paigas. Elektrijaama ruumides näevad kostümeerijad vaeva ja veavad kalüpsot kaskadööridele selga. Peale Enar Tarmo on sellel õhtul tegevuses kaks soomlast, üks teeb trikki, teine jälgib ja tassib päästerõngast endaga kaasas. Varsti hüppab Enar elektrijaama rinnatiselt jääkülma kevadisse vette, soomlane talle järele. Mitte sellepärast, et saaks teise duubli, vaid seda näeb ette käsikiri. Peategelane kukub ja teine hüppab teda päästma.
Simm hüüab, et teeme teise duubli veel ja riietajad väänavad kahekesi Enari pintsakust vett välja. Kõik kordub samas taktis. Seejärel tehakse veel ka kolmas duubel, selle jaoks ei hüpata enam kõige kõrgemalt, vaid aste madalamalt. Küllap filmis näeb nüüd paremini seda, kuidas peategelast külmast kevadveest päästetakse. "Upu rohkem, upu rohkem!" hüüab Simm vees rabelevale Enarile.
Vaino, U. (2005). Enar Tarmo elu pisiasjades. Äripäev, 27.mai.

Loe lisaks:

Elu kõige pingelisemad filmivõtted: „Kõrini!“. Rmt: Kivimaa, E.(2011). Peeter Simm: Eesti filmi partisan. Tallinn: Menu Kirjastus, lk 186-191.