Ballada (2001)

Tootjafirma sünopsis

Film jutustab vaesunud kolkaküla elanikest, kes on langenud väljapressimise ohvriks. Filmi peategelane, keda kehastab Erik Ruus, otsustab asuda võitlusse oma õiguste eest. Külarahvas läheb talle appi ja haarab relvad.
Eesti film / Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 540.

Stsenarist ja režissöör Märt Sildvee oma filmist

"Filmi loomisel lähtusin omakohtu teemast, mille aluseks sai relvalubade probleem Eestis," ütles ETAle filmi stsenarist ja režissöör Märt Sildvee. "Mulle tundub nonsensina tõik, et inimesel läheb tänapäeval vaja relva - igaüks võib endale tänapäeva arenenud ühiskonnas soetada relva, mida ta ei pruugi kasutada üksnes enesekaitseks, vaid ka näiteks omakohtuks."
Üks filmi põhiepisoode on ka põllumajanduses tihtilugu kõlav hüüdlause, et elamine ei tasu ära. "See on nii loll väljend, ka minul ei tasu filmitegemine ära," ütles Sildvee, kelle jaoks on "Ballada" esimene mängufilm.
"See on põhjuseks, miks võtsin aluseks just Mehhiko revolutsioonilise filmi ja kujundasin sellest Tallinnfilmi traditsioone järgiva vesterni," ütles Sildvee.
Kinobussiga liitub Märt Sildvee uus mängufilm (2001). Eesti Päevaleht, 10. aug.

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Siiani dokumentalistina eesti filmiilmas tuntud Märt Sildvee esimene (lühi)mängufilm “Ballada” paneb vaataja mõtlema küll, aga seda täiesti iseäralikul ja äraspidisel viisil. Nimelt tekitab see ennekõike küsimuse selle linateose olemasolu ja mõtestamisvõimaluse üle üldse. Ehk siis otsima vastuseid küsimustele: mis see üldse on? (ja kui on, siis) miks see on? Kummalegi küsimusele pole lihtne vastuseid leida; see nõuab üsna suurt tööd ja visa mõttepingutust.
/---/
Olgu peale, võime ju öelda, et lugu on jutustatud tinglikus (küla asemel kuurilobudik, rahva asemel käputäis ei tea kust välja karanud mehi) ja sümbolistlikus filmikeeles, aga see ei aita meid karvavõrdki ega päästa ebaõnnestunud linateost. Sümbolid on markantselt trafaretsed: rohutirts, sitasitikas, lennuk, sandaalides kõndivad paljad jalad... Esimene neist tahab ilmselt tähistada olevust, kes aeg-ajalt küll kõrgele hüppab, kuid maa haardest täielikult ei pääse kunagi; teine hästi maa ligi oma sitast elu elavat olendit; kolmas vabadust ja ideaale. Mida need neli korda suures plaanis kõndivad jalad meile ütlema on pandud, jääb täpsustamata. See-eest kõmiseb tühi kütusevaat jällegi hästi tümpselt ja tähendusrikkalt.
/---/
Meest mängib Erik Ruus ja teeb seda vaatamata peaaegu et olematule rollile võimatult hästi. Teised osatäitmised on ebaprofessionaalsed. Nii esineb hangeldaja (Lembit Anton) teatraalselt ning räägib halva voldemarpansoliku paatosega, väljapressija/konstaabli (Indrek Taalmaa) olek ja jutt on hooplevalt õõnsad, tema ei tea kust välja ilmunud naise (Kaili Närep) halamine (“Miks te ta tapsite? Mis ta teile halba on teinud?”) mõttetult kriiskav. Kui nende tegelaskujude olemasolu on (millegagi ikka) põhjendatud, siis täiesti absurdseks jääb hangeldaja poja roll. /---/

Filmile mõtet ja õigustust otsides jõuab kindlasti nii mõnigi mõtteni, et äkki on tegemist (igavesti peenekoelise) paroodiaga. Kui see nii on, siis oleks korrektne olnud sellest kaanekarbi tekstil teada anda või filmis endas kuidagi selgemalt vihjata. Aga isegi sellisel juhul ei annaks see filmile midagi juurde ega päästaks teda. Ka metafilmina on oopus küündimatu parodeerimaks vesterni (liiga vähe laipu), eesti mängufilmi (liiga mõttetu) või ükskõik mida."
Tootmaa, R. (2002). Keegi ei taha eit olla. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 87-89, fotod.

Filmi koduleht:

Ballada, http://www.plussnull.ee/ballada.HTML (25.02.2013).